Weißwasser

Selleks nädalavahetuseks oli meil planeeritud trip siia samma kõrvale väikelinna Hallesse Maria juurde. Maria pidi meile linna näitma, natuke ümbruses matkama ning loomulikult pidu. Aga see oli vist kolmapäev, kui Sylvia pakkus mulle võimalust Weißwasserisse sõita - väikelinn maakonnapiiril, mõneteistkümne kilomeetri kaugusel Poola piirist - kus toimub maakonna noorte kultuuripäev. Ühe osana sellest antakse välja ka maakonna kunstiauhind. Tööde teemaks oli "Kikuria - näita mulle maad" ehk siis unistuste ja fantsaasiamaa. Ka meie keskuse kunstiateljeed olid sinna oma töid saatnud. Nüüd oli aga noorteametist tulnud teade, et kui keegi keskusest sinna ei lähe, pole neil lootust auhinda saada, vms. Kellelgi ei olnud aega, Ute ei tahtnud Sylviat saata, kuna too alles haiglast tuli. Niisiis mulle tasuta võimalus 3 ha kaugusele bussiga sõita. Anett ja Cristina otsutasid Halle kasuks, seega, kui valin Weißwasseri, pean üksi sinna minema. Valisin Weißwasseri. Kuigi Sylvia lubas mu kunagi Hallesse viia ja seal matkata, sellele ma lootma ei jää. Tal omal pere ja muud tegemised ju kah. Aga ka Anett ja Cristina ei jõudnud see ndalavahetus mitte Hallesse Maria juurde, vaid tutvusid Leipzigis aset leidvate tänavaüritustega. Maria oli nimelt saatnud sms-i, et on metsa ära eksinud. Sellel ajal olin aga mina juba Weißwasseri poole teel.
Niisiis laupäeva hommikul pärast seda kui Laura ja tema õde ning terve volleyballi meeskond meie juures oma pidu kella 2-ni pidasid, olin kl 7.30 raudejaamas, valmis bussile minema.

Linnas oli püsti pandud suur lava, kusagil kaugemal oli üle terve koolimaja u 20 erinevat workshoppi: hip-hop, kehamaalingud, pärliehted, tants, muusika, jooga, puutöö, paberist loomade meisterdamine jne Oleks tahtnud korvipunumisest osa võtta, aga samas käisid Teluxi saalis teatri ja tantskukategooria etteasted kunstiauhinnale ning peale selle kartsin, et äkki kehtib minu lõunasöögi kupong ainult lõuna paiku ja hiljem öeldakse, sorry, lõuna läbi, süüa ei saa. Niisiis tegin ruumidele tiiru peale, osalema ei jäänud.

Saksimaa laste kunstiauhind
Enamasti viibisin Teluxi saalides, kus olid 6-11.aastaste laste etteasted ja kujutava kunsti näitus kunstiauhinnale.
Kujutav kunst
Meie keskus osales näitusel kahe kunstigrupiga: Katrini kursuse tööd ja Sylvia grupi mobiliTöid oli igat laadi, küll joonistusi, küll kollaaze, skulptuure, linnamudel, maske jne. Mõne side rohkem unistustemaa teemaga äratuntav, mõnel jälle vähem.
Ja siin siis võidugrupi tööde näited. Kuidagi väga Chagalli-laadsed. Isegi pealkiri oli "Mina ja minu küla". Ju siis teadlikult eesmärgiks võetud.Eriauhinna sai üks minu lemmiktöid. Lapsed olid teinud terved voldikud nende unistustemaast. Kõik legendidega kaart, ühel poisil oli kaardil isegi veealune maa, siis oli voldikul veel salakiri (tähestik selgitustega ja väike tekstike salakirjas). Ja kuna volidik oli mõeldud sõbrale informatsiooniks saatmiseks, seis voldikul ka saatja unistustemaa aadress ning unistustemaa mark.
Etenduskunstid
Neid oli kah igat laadi. Päris draamat ma isegi nägema ei juhtunud, rohkem oli tegu selliste muusikalilaadsete tööde või tantsuetendustega.

Või siis hoopis tants, tekst ja joonistused üheskoos.Njaa, mõned tööd ei olnud väga tugevad, üsna tüüpilised: kõhutantsijad, igat sorti cowboid jne, aga noh suhteliselt väikesed lapsed ju kah. Igal juhul oldi kostüümidega enamasti vaeva nähtud. Aga ühte suht igavat Oklahoma-käsitlust juhtusin lausa kolm korda nägema - saalis, tänaval, ja suurel laval. Üldiselt tulid meelde kunagi Järva-Jaanis onutütre kutsel nähtud kevadpeod laste karaktertantsudega, ainult et seal oli tegemist vaid ühe aleviku lastega, kes samuti õhtut täitva programmi kokku said. Tol ajal jättis see mulle igal juhul kustumatu mulje.
Aga mõnede muusikalide puhul oli heliga ikka väga suuri probleeme. Ühes muusikalis oli ainult ühel lapsel isiklik mikrofon ja teoreetilselt kandis ainult tema kogu etendust, sest teiste laule ja tekste polnud absoluutselt kuulda.
Seda näitekunsti preemia tööd ma nägema ei juhtunud, tantsukunsti võidutöö oli juba varem autasusid saanud.
Tantsupreemia
Kogu lugu keerles tüdruk valges rõivastuses ümber. Tüdruk kohtus punase, kollase, rohelise ja sinisega ning pani seda imeks. Seejärel kohtus ta tantsijannaga, kes kandis nelja erinavat värvi aplikatsioonidega valget kleiti ja torbikukujulist peakatet. Igal kohtumisel tantsijannaga ulatas tantsijanna varrukast ühte värvi rätiku ning valge tüdruk õppis tundma ühte värvi ja tema tantsu. Tulid punased tantsijannad ning nendega tantsdes korjas ta nende küljest punaseid killukesi ning riputas enda külge, kollastelt tantsijatelt sai ta kollast värvi, rohelistelt rohelist, sinistelt sinist. Lõpuks oli ka tema kollaaž, kes võis oma õpetajannale erinevat värvi tantsida.
Kuigi oli ka teisi täitsa toredaid ja tervikliku ideega töid, oli võidutöö tõesti läbimõeldum ja ühtsema liikumisega kui teised tööd. Igal tantsijagrupil oli nende oma liikumiskeel, mis ei jäänud paljalt erinumbriteks. Lihtsam, aga ka selgem ja ütlasem kui kõik need eri maailma otsast pärit karaktertansud oma matrioškade, hispaanlannade, kõhutansijate, mehhiklaste, kauboide, hobuste, lillekeste ja muudega.
Lasteooper
Programmi Teluxi saalis lõpetas mitme maakonna kooli ühendprojekt - väidetavalt täiesti laste isetehtud ooper (pigem küll muusikal), lugu, laulud, muusika, kostüümid, kujundus.
Täitsa tore töö oli.
Orvust printsess läheb oma printsi otsima, kohtub aga röövlitega, kes ta paljaks röövivad ning vangi panevad. Ülejäänud etenduse veetiski printsess esialgse roosa kleidikese asemel aluskleidis. Vangis on aga ka imesulgedega lind. Lind õpetab, kui tal sulg võtta ja võlusõnad öelda, saab midagi soovida. Printsess imestab aga, et miks siis lind ammu põgenenud pole, lind aga seletab, et ta ise ei saa oma sulgi kasutada. Prinsess proovib, midagi aga ei juhtu. Lind lisab, et enne tuleb sulega põrandal kolm ringi teha. Nõnda saadakse võti ning minnakse surnuaeda, kuna röövlid olid öelnud, et nad on printsi tapnud. Surnuaias jalutab ringi aga nõid, kes linnu keeldu kuulmata nõiaga rääkima jooksnud imelinnust vadistava printsessi (printsess oli üldse naiivitar ja heausklik, ka röövlitega, ise end printsessina esitledes, tegi ta ise tutvust) loitsuga kinni püüab ning selle kaudu imelindu peidust välja tulema sunnib. Nõid röövib linnult sulgi, printsessi appihüüdu kuulevad aga surnuaiakassid ning tulevad printsessile ja linnule appi, nõial ei ole ka sulgedest kasu, sest kuigi ta loitsu tunneb, ei tea ta kogu sulgede saladust ning kassidest tagaaetuna jookseb nõid minema. Kassid annavad teada, et siin surnuaias küll ühegi printsi hauda ei leidu ning need maagilised kassid annavad neile mingi joogi, mis magama paneb. Ärgates leiavad printsess ja lind end ühest lossist. Aga see loss ei vasta mitte printsessi unistustele. Lossi on hõivanud must maag oma lögarullidest pahade unenägudega. Printess jookseb end jällegi maagile esitlema, seekord aga linnust ei räägi. Maag on head unenäod kinni pannud ning soovib neilt mingit eliksiiri kätte saada. Unenägusid tahetakse hukata ning printsessi vangi panna. Mingist vahepealsest diilist ma aru ei saanud, igal juhul vabastatakse unenäod ning need laulavad ja maag saab oma eliksiiri kätte seob unenäod uuesti kinni nind jookseb pahategusid sooritama. See aga oligi printsessi plaan, nüüd kui pahad lossist väljas, saab lind kõik vabastada. Maagi tagasi tulles, too koos käsilastega vangistatakse.
Printsess on aga ikkagi üksi ning pole oma printsi leidnud. Unenäod hakkavad printsi unistuste kaudu otsima. Prints aga ei vasta nende laulule. Äkki prints ei maga, aga võib-olla ei olegi teda olemas, aga võib-olla on võimsamat laulu vaja. Seejärel laulavad kõik koos ning lõpuks prints vastab.

Maakonna noorte kultuuripäev
Kohvipauside ajal heitsin pilgu linnas toimuvale.
Leidsin pisikesed lasteaialapsed tänavalt tantsimas.
Ja natuke suuremad väikesed lapsed valssi ja tangot tantsimas, pisemad neist suuremate pealt samme piilumas. Kõik ümerringi kilkamas: "Oi, kui armas!"
Teismelised proovisid matil hoojooksuga saltosid ja hüppekal jalgrattatrikke.Raekojaplatsil suurel laval esinesid noored:Eestis olen tähedanud, et sellistesse tantsutruppidesse trullakad lapsed ja noored minna ei julge, aga siin Saksamaal nad oma kehakaalu ei häbene. Pea igas trupis oli mõni tüsedam laps. Ja siis võiski näha, kuidas musta minikostüümiga neiu Shakkira stiili järgi aimates pekke väristabvõi siis ühel nabatantsijatest nabapluusi asemel täispikkuses pluus kõhtu varjamas. Mõnes mõttes muidugi tore, et nad ei põe ja tantsuga tegelevad.
Meeldis ühe punases kleidis tüdruku ja kottitegelase duett.Tagasisõit polnud väga meeldiv ja mitte selle pärast, et poole tee peal äikesevihma hakkas sadama, vaid selle pärast, et bussi tagaots oli täis kiljuvaid teismilisi. Ja kui mu kõrvatropid, mis ma ettenägelikult kaasa olin võtnud, aitavad Villa ukse ees lärmavate kohvikupeokülastajate vastu, siis nende laste vastu olid nad suht nadid. Igal juhul olin ikkagi endaga väga rahul, kuna õnnekombel suutsin õige bussi üles leida (tulin tagasi teise bussiga, kui läksin) ja olin õhtul kell üksteist kenasti jälle Leipzigi rongijaamas tagasi.

Mina kui õmblemisõpetaja ja rattaparandaja

Tulen just töölt, kolm minu kursuse tüdrukut sai oma koti valmis. Paistsid teised oma töö üle üsna uhked olevat. Tahtsin neist pilti teha, ühel oli kibekiie, ütles, et tuleb järgmine kord niikuinii selle kotiga. See vast näitab, et tüdruk plaanib oma kotti kanda kah, vähemalt rahakott, mille eelmise tööna tegime, oli tal küll täna kasutuses.
Ja see lehmakott ei olnud isegi mitte minu idee, kuigi olen karvast kah lehmakotte kunagi teinud. Tuli ise joonise ja kindla ideega see vildist teha minu juurde.

Rattaparandus

Olen vist siin blogis kunagi mainunud, et mu ratta kummid olid täiesti tühjad, kui ma teda ükspäev maja eest võtma läksin. Ja Max ütles, et nägi kedagi mu ratast lõhkumas. Eile siis küsisingi bossilt luba rattatöökota minna. See on meil Villas, selline iseparandustöökoda.
Sain mitmeid kordi töökoja juhatajalt Holgerilt kuulda, kuiad ta on vabatahtlikele ja Elizabethile öelnud, et me ei hoiaks oma rattaid maja ees. Mina pold seda kuulnud ja arvasin, et kuna kõigi rattad on pidevalt maja ees, käibki siin asi nii.
Igal juhul tegin siis käed mustaks ning õliseks ning keerasime rattad maha, võtsime kummi raamilt, Holger täitis selle õhuga, aga kumm ei läinud pauhti tühjaks nagu ühel seal oleval tüdrukul. Ka vees ei leidnud ma auku. Ka teine ratas püsis ilusti täis. Keegi oli vist lihtsalt nalja teinud ja kummid niisama õhust tühjaks lasknud ja kuna Max oli mulle öelnud, et nägi kedagi mu rattast lõhkumas, siis ma isegi ei vaevunud kumme pumpama, kuna arvasin sellel mitte mõtet olevat. Siis üks noormees aitas veel mu ratta disaini vähendada - käiguvahetaja, mis juba ratta minu kasutusse andes ei töötanud ja võib-olla ka siis kui Villa selle ratta kusagilt sai, nupud. Tüüp parandas isegi esipidureid, esialgu tundus, et asi töötab, aga paari surumise peale jookisis jälle üle võlli.
Aga töökojas oli inimesi palju, palju selliseid korraliku meigiga ilusaid nukukesi. Aga kuna ma iga kord nendest saksakeelsetest käsklusest aru ei saanud, tuli min vats isegi rohkem aidata kui neid neiukesi;)

Theater Non-Stop

Nii, eile oli siis lõpuks see päev, mil üks Spielkiste teatrikursustest Kunstiaias Theater Nonstop üritusel oma uue krimitükiga esnema pidi. Minusse puutus see asi nii palju, et trupi juhendaja Nadine palus mul näidendile kujundus teha. Sellega ma siis vähemalt kolm nädalat tegelesin. Nadine tahtis midagi koomiksilaadset - 2D paberkostüüme ja mustvalget kujundust. Igal tegelasel on üks atribuut.
Niisiis valmistasin paberist ühe kaabu Komissaarile, seeliku Asstistendile, kleidi Evale, päikeseprillid tema armastatule, paruka 70-aastasele Juliale, vuntsid tema kallimale ning boa Divale.
Ja siin ma olengi pärast kostüümidega ühele poole saamist.

Niisiis koos selle pagana isevalmistatud tapeediga, mille õhukesele libedale paberile trükkimisega ma omadega ämbrisse astusin, kuna paberi liimimisel värv tükke andma hakkas ning paber kortsu tõmbas, ning ekraaniga, mille taga noored varjuteatrit teha saaksid, olin mina esietenduseks valmis. Ainult, et trupil polnud seda, kus minu valmistatud asju kasutada. Neil oli ainult 5 stseeni valmis. Panime siis kambaga mustad kardinad ja kõik seinad üles ning vaimustuses trupijuht tegi kostüümidega fotosessiooni. Aga nagu arvata oligi ei piisanud 30-minutilisest proovist, et niigi Nadine poolt soovitud koomiksstiilis näitlemises ebakindlad noored kostüümidega, eriti veel 2D rõivastega harjuda jõuaksid. Esitusele läks vaid 2 stseeni. Arvan, et esimese stseeni jätsid nad selle pärast ära, et täispäiekese käes ei hakanud ekraan kahe väikese prožektori võimsusega tööle. Aga küll neil tulevikus neid minu valmistatud asju tarvis läheb.
Aga peale meie noorte esinesid üritusel veel kaks klouni - Trulla ja Mona. Kuigi ma erililine klounide fänn pole, olid klounid täitsa tasemel ning lastele läksid peale. Hiljem publiku keskmine vanuseiga tõusis ning laval luges üks kirjanik oma lühijutte. Ürituse lõptas üks improvisatsioonitrupp. Kuna nad väga palju keelt ei kasutanud, kui kasutasid, siis lihtsalt pudikeelt, oli see minu saksa keele jaoks väg sobilik. Paar päeva tagasi käisin teatris ning seal sai minu saksa keelest arusaamine küll suure hoobi kuklasse. Oleksin lavastusest vist ka siis kui see hiina keeles oleks olnud, sama palju aru saanud. Tõesti, ma ei suutnud dialoogidest ühtegi korralikku lauset tõlkida. Aga noh, teater on teater ja saab ka keeleta hakkama.

Aga vahelepõikena veel see, et seal teatris sain veel teisegi šoki osaliseks. Nimelt vaheajal müüdi sealses kohvikus, mis siis oli tegelt, ainult üks lett fuajees, ainult alkohoolseid jooke, mille seas domineeris õlle. Ei näinud ma ühtegi koogikest ega kohvikest, samuti mitte toole ja laudlinaga kaetud lauakesi, rääkimata diivanitest, vaid publikumi, kes metallist toru otsa asetatud kettakujuliste pukkide ääres õllet libistas. Mõni suurest kannust, aga enamus otse pudelitest. Vaid mõni vanem härrasmees oma daamiga jalutas ringi venipokaaliga. Ja see ei olnud mingi alternatiivteater, vaid meie mõistes linnateater.

Aga Kunstiaia improtrupis oli neli liiget ja üks mängujuht, kes publikule improvisatsiooni olemust seletas ja trupile ülesandeid andis - publik sai teema karjuda. Ja siis veel üks tüüp viiuliga, mängujuht ise improvisseris sündiga näitlejatele kaasa. Eriti tore oli mäng, mille teemaks valis publik ehitamise ja kus kaks liiget pidid tegema 5-10 min etüüdi, seejärel selle minutiga läbi mängima, siis 30 sekundiga, siis 10 sekundiga ja siis publiku erisoovil ka 5 sekundiga. Samuti oli kohapeal kokkukeeratud muusikal, mis publiku soovil pidi keerlema brokkoli ümber, üsna muljetavaldav.

Aga täna käisime Anetiga ratastega Cospudener See ääres. Sinna järve äärde oli eeviitade järgi vast 10 km, seega sõitsime täna 20 km, päris uhke olen enda üle. Aga terve teekond järve äärde meenutas rattarallit, niipalju oli pühapäeva jalgrattasõitjaid. Terve jõeäärne rajakene oli täis rattureid, jooksjaid, kõndijaid ja jalutajaid. Perekondade ja sõpruskondade kaupa.
Ja teel järvele nägime vat sihukest puud.
Ja järve ääres ei saanud aru, kus on nudistide osa ja kus tavaline rand, sest alasti päikesevõtjaid oli kohati igal pool.

Miks mu seltsielu nii kasin on

Minu toa põrand pärast mitmeid tunde linooplaadikese uuristamist:
Pärast harjamist:
Ja saadus:Ja kaubale lisaks:
Ja siis esimene äratrükk:
Ja siis hulgaliselt veel katsetusi:

Eelmine nädal

Kuna ema üritas meil kunagi aias rododenronit kasvatada, panen tema rõõmuks siia mõned minu lemmikpaigast - surnuaiast - rododendronitest tehtud pildid üles. Neid oli seal tohutult palju ja kõikvõimalikes värvitoonides, terve surnuaed lõhnas magusalt rododendronite järgi. Käisime seal eelmine kolmapäev pärast kohustuslikku Rahvastelahingu monumendi külastust (nagu muide ja Eestist külla sõitnud Kairi ja Liisagagi) koos Prantsuse vabatahtliku Antoninega, kes meile Berliinist külla sõitis.Keegi oli ühe põõsa alla käbidest südame ladunud. Kuigi mulle üldiselt ka meeldivad surnuaiad ja nende vanad sammaldunud raudristid, siis see surnuaed meenutab kohati rohkem inglise stiilis parki koos varemetekultusega.
Eelmine kolmapäev oli meil väike grillipidu rõdul, küll šašlõkita, millest ma nii puudust tunnen ja mille jaoks plaanin kunagi siin marinaadi teha, kui ma aga poest korraliku äädika leiaks (siiani olen vaid õunaäädikat näinud).Grillipuldis olid Yannick ja Cristina.
Neljapäeval oli mul vaba päev ja sõidsime Antoniniga Cospudenersee (järv) äärde. Enne seda avastasin veel ühe kurva uudise - keegi oli mu jalgratta kummid läbi torganud. Nüüd tuleb millagi töökotta minna ja loota, et asi väga kalliks maksma ei lähe. Kui ise töömehe juhendi järgi seal putitada, saab vast odavamalt, aga see töökoda on vaid esmaspäeviti ja teisipäeviti lahti ja see nädal mul sellel ajal küll aega pole.
Aga Cospuudenersee ääres kiskus ilm tuuliseks ja viluks ära ja tõenäoliselt vist seal peetud pikniku tagajärjel oli mul terve nädalavahetus kael nii kange, valus ja raske, et suutsin vaid seina najal elada. Õhtuks käis valu juba seljast läbi. Ja nüüd kui kael parem on, on nohu ilmunud - Janine ütles selle kohta, et kuidas ma siin Saksamaal nüüd nii külmetasin, kui meil Eestis ju külmem on ja peaksin külmaga harjunud olema. Üldse lähevad mul viimasel ajal nädalavahetused haiguse pärast lurri. Pärast Sitsiiliast tulekut ka (sain täna arve, lisaks 33 eurile rohtude eest, küsiti mult 2 visiidi ja ühe visiidil läbiviidud ülevaatsuse eest 43 euri. Nüüd peab mõtlema, kuidas see raha kõige otstarbekamalt üle kanda, et AXA pärast vinguma ei hakkaks ja mulle selle raha tagasi kannaks). Ja närv on see, et tööpäevadel olen suht ok, aga haigus tuleb just nädalavahetuseti või pühade ajal.

Nelipühad Berliinis

Najaa, see nädalavahetus just päris Hospitalityclubi laagris ei möödunud. Muuseas sai ka see üle tšekatud, aga esiaalgse 3 päeva asemel vast 3 tundi.
Sõitsime küll koos Henari, Helena ja tema kahe Slovakkia sõbrantsiga Berliini, kuid Berliin Grünau asemel võtsime suuna Neukölni Trifini korterisse. Trifin ja parasjagu külas olev nõbu olid just ärganud (kell oli vast 12). HTC cambis olid nad eile juba käinud, väga vaimustuses polnud. Seadime sammud hoopis Karneval der Kulturen' alale.

Karneval der Kulturen
Üritus on juba Berliinis igaastaseks traditsiooniks saanud. Lebotajate ja lavade poolest meenutas veidi Viljandi Folki, õlle ja grill-vorstiputkade poolest õllesummerit ja veiderdajate ning kribu-krabu putkade poolest laata. Eks ta oli nende kõigi segu. Aga kui mitmetes putkades müüdi juba varem valmis tehtud käsitöösaadusid siis nii mõneski neist sai koha peal enda maitse järgi eseme lasta valmistada (näiteks metallist käevõru või siis tüüp kes lastele pisikesi abaabia vaasikesi keerutas).
Tohutult palju putkasid -sealhulgas mitmete erinevate rahvusköökidega (nt "Naised Aafrikast"). Kolm lava, mis avatud erinevate kultuuride esindajate etteasteteks (õhtune araabia-elektomuusika oli muidugi omaette kogemus), pluss siis lisaks igast nn registreerimata esinejad põõsaste all
ja hästi palju tegevust lastele (kuivanud suurde puusse sisseehitatud mängumaja, suur ronimislaev, kiikuv korv, 3D trips-traps trull (pildil Trinfin, Anna, Trinini taga Henar ja tema vastas Trifini nõbu kätt valgeks tegemas),
rihmadega batuudil hüppamine.

Järgimisel päeval veeti meid Karnevalirongkäiku vaatama.

Paraad
Noh umbes selline nagu meil Leipzigis veebruaris oli, aga noh rohkem suvisem, mis tähendab siis bikiinides üritajaid - kusjuures väga palju korpulentseid lumivalgeid daame muusika taktis pekki väristamas, just nimelt daame mitte näitsikuid. Aga noh sellise Brasiilia sulgede ja bikiinide kõrval
oli palju rahvariiete ja -tantsudega gruppe (Hiina, Jaapan, India, Aafrika riigid jms) mink kuumuse käes sulamas ning näol peegeldumas rongkäigu veniv kulg.
Ilm oli tohutult kuum. Esiotsa sai küll raudaia otsas kõõlutud, aga see hakkas tagumikule mõjuma, siis sai proovitud tee ääres seismist ja lõpuks otsustasin hoida end rohkem puu alla, aga lõpuks suundusme Henariga siiski Berliini teise otse HTC-campi üle tšekkima (trotsides ohtraid kontrolle, hoidsime raha kokku ja sõitsime jänest (esimesel päeval jäime vahele kah, aga mängisme lolle turiste, kes piletisüsteemile pihta ei saand)).

Camp
Kuna ei tahtnud maksta 5 euri lihtsalt tšekkamise eest, ligeneime laagrile avaliku ranna poolt, aga siniste käepaeltata tundime end siiski outsideritena. Henar ei julgenud selle pärast isegi võrkpalli mängima minna. Lebotasime seal lihtsalt rannas, nii avaliku ranna kui laagri poole peal ja vaatasime võrkpalli. Väike ala oli telke täis kuhjatud, enamus inimestest vast linna peal või telkides magamas, mingi osa süüa vaaritamas või söömas (kõigi nnede grillvorstide ja toitu täis külmiku vaatamine oli minu jaoks täeilk piin, kuna pühade tõttu olid kõik poed suletud, kaasarvatud muidugi toidupoed, ainuke variant süüa saada, olid restod ja putkad). Terve näd vah seal telgiga olles oleks kindlasti tore üritus old.
Pärast paari tundi ühinesime teistega jälle Karneval der Kulturen' alal. Õhtu lõpus keerutasime koos hunniku vabatahtlikega jalga vene muusika saatel seljanka ja pelmeenide putka ülerahvastud esisel.

Tagasisõit
Otsustasime hääletada. Saksamaal on üks lehekülg, mille aadress mul meelde ei jäänd, kuhu saab panna koha, kust tahad hääletamist alustada ja koha, kuhu tahad hääletada ja siis programm annab sulle sissekanded, kus inimesed jagavad soovitusi, millisest kohast oma reisi alustada. Vastavaid näpunäiteid jälgides sõitsimegi pea metroo lõppu ühte parklasse, mille väljasõidu kohal avasime oma Kelloggsi tagakaanele kritseldatud "Leipzigi" sildi. Kuum oli ja parkla kõrval jällegi mingi laat. Varsti lisandus lühikesele väljasõidu rahale HTC laagrist tulev hollandi noormees Hamburgi sildiga. Kell oli mingi 16-17 ja tüüp oli alates kl 12 üritanud auto peale saada. Märkasime ühte Hollandi märgiga autot, tüüp jookis kohe küsima. "Ma vihkan hollandalsi," tuli tüüp kaasmaalasi kirudes tagasi. 5 meetrile lisandus veel neljas hääletaja, nahkrõivastes sell sildiga "Nürnberg". Siis tulid alale 3 suurte seljakottidega noort, kes arvasid, et parem on kohe mina autojuhtide käest küsima. Märkasin Leipsigi autot, Henar jooksis läbirääkimistele, juhheii, olime peal. 2 ha saksakeelset vestlust ning olime oma maja ette sõidutatud. Vanem meesterahvas oli Leipsigi linnavaitsuses kultuuriosakonna esimees. Andis oma sekretäri telefoninumbri, et ta räägib meist ja siis sekretär jagab infi Lepzigis toimuvate kutuurisündmuste kohta. Kuna kohe teisipäeval tuli Antonine Berliinist mulle külla, oli töönädal üsnagi sisustatud.