Wave Gothic Treff

Ametlik algus täna. Terve linn on täis gooti rõivastuses inimesi. Osa neist sellises vanaaegseis baroklikes rõivasteis, teine osa kergelt pungilik - must ja kärtsroosa või lilla. Aga igal juhul mustad juuksed ja tugev meik. Sagedad on ka platvormsaapad. Ja Leipzigi preguses kuumuses hõõguv valge keha latekskorsettide all. Lugesin lehest, et WGT-l on isegi oma lasteaed, esimene WGT oli 16. aastat tagasi ja toonaste noorukite musta rõivastatud lapsukesed saavad hoidajatädide silma all festivalist osa võtta.
Pärt tööd tegin kerge tiiru kesklinnas keskaja turul. Kuigi pidistamimaterjali on küllaga, ei julge avalikult kohe klõpsutama kukkuda, tundub nagu kellegi piiramisena. Sellegi pildi püüdsin zoomides.
Kui koju tulin, oli Villa suures saalis mingi Gooti kontsert hakkamas. Terve alumine korrus oli gooti rahvast täis, multki taheti koju pääsemiseks piletit küsida.
Aga eks tuleks täna veel linnapeal üks tiir teha.
Aga mina kahjuks pikalt sellest lõbust siin osa võtta ei saa, kuna loodetavasti sõidan homme Berliini Hospitalityclubi kokkutulekule järveäärsesse telklaagrisse. Ja nelipühad on siin riigipüha, esmaspäev vaba päev.

Lukus uks

Täna vedelesin kolm tundi keskuse tagaaias. Selle pärast, ke Kristina oli oma võtme majja unustanud ja Mattias oli Kunstiaias ning noorsootööametis ning naasis alles kolme tunni pärast. Ei minul ega Kristinal polnud Mattiase telefoninumbrit. Nii me seal siis istusime kahekesi kirsipuu all, Kristina luges muinasjutte ja lastelaule ning mina kudusin oma kunagi talvepoole poolikuks jäänud koti edasi ning võtsin jällegi päikest.
Muru on margariitadest lookas, kirsipuud, mille õides oleku ajal sinise mängumajaga aed Astrid Lindgreni "Vennad Lõvisüdameid" meenutas, on küll ära õitsenud, kuid siiski vaikne ja armas oma värskuses.

Võilillenukk ja kingad

Sylivia on jätkuval haige, mina ja Konrad läksime tema asemel Kunstiaeda. Aga nagu eelmine nädalgi, võtsime ka see nädal päikest, st Konrad luges raamatut ja mina kudusin oma poolelioleva koti jaoks sanga. Korra üks tüdruk kül käis, kuid ema kutsus ta ära. Ma arvan, et nende vastas-maja Türgi laste emadele ei meeldi, et lapsed Kunstiaias on. Pole ime, et nad kardavad, kui Anetti keskuses ringi käiv jutt tõesti tõele vastab - et seal lähedal olevat mingi keskus, kes lapsi kommidega pornofilmidesse meelitab. Kangesti linnalegendilaadne kumu, aga kes teab, selline veider kant. Ja isegi kui see tõsi ei ole ja jutt levind on, võib küll olla, et vanemad ei lase lastel meiega mängima ja meisterdama tulla. Konradi arust oleme me küll ohutu välimusega ja ta vist ei paistnud mu kartusi jagavat, aga kui tüdruk terve aia küljes kõõlub aga sisse ei julge tulla ja kui tuleb, avatakse vastasmaja aken ja tüdruk kutsutakse ära. Samas pole tal ikkagi midagi paremat teha kui aia vastas kõõluda ja meid passida.
Aga kui tüdruk meiega oli, joonistasime tiba kriitidega asfalidile ja ma näitasin talle, kuidas võilille-nukku tehakse. Õigemini selle nuku pidin juba üksi lõpetama, sest tüdruk kutsuti ära. Aga selliseid nukke tegime naabritüdruk Kadirga plikadena. Tegelikult tuleb veel nuku juuksed vette kasta, siis nad tõmbavad lahedalt krussi.

Ja siis asfalidile või kõnniteele saab kriidiga nukkudele terve korteri joonistada ja seal mängida või siis kruusateeäärde pisikestest kivikestest piirjoonega korteri ja lompides olevaid vihmausse saab väga edukalt madudena kasutada ning nukkudest saavadki maotaltsutajad või kirugid(see oli veel päris väikesena kui ma veel vihmausse ei katnud, sest neid ei oldud mulle veel krae vahele sokutatud).
Panin nuku selle aia vahele, kus tüdruk kõõlus.
Pärast kunstiaias veedetud kahte tundi saingi kohe koju ära. Läksin New Yorkerisse neid kingi proovima, mida mul laupäeval ei lubatud kuna mul olid vaid paljad jalad ja neil kah sokke polnud. Ostsingi siis omale 10 euri eest lihtsad balleriinad, et vanade päevitusjälge varvaste poole nihutada, on nnede rant kohe päris varvaste piirini. Pildil on mul heledamad sukad jalas, seepärast mu Sitsiilia päikest saanud jalad nii heledad tunduvadki.


Aga neil oli veel nunnusid mummudega variente kah, punased olid päris kenad, Sirilin tuli sellisete punaste mummuliste kingadega meelde. Aga kuna mul muud pole, siis mustad olid praktilisemad, eks kunagi vaata seda punaste asja. Loodan, et kingad liiga väikesed ei saanud, aga nr suuremad olid kuidagi liiga lodevad ja avatud. Eks alguses veritse, siis lähe ikka jala järgi ära. Tekstiilis ju. Kunagi tuleks aga ka midagi kobedamat vihmase ilma jaoks muretseda.
Ei suutnud eurisele jalaketile vastu panna, one size, imelik, kas mingi lastekas, mulle on küll jube jala ümber. Kas olen tõesti juba nii tüse. Aga mis sa ikka 1 euri aleka eest tahad. Ostsin 7 euri eest soliidsema pluusi kah, ikka praktilistel kaalutlustel, et teda külmemate ilmade puhul pulloveri või kleidi alla panna või siis niisama pükstega kanda. Noh selline, kus peal nagu pullover ja lat valge pluusi ääred paistmas.
Appi, olen paanikas, hiir on vist ära surnud, Arvuti oma.

Kevadkoristus

Olen omadega juba peaaegu terve, mingeid otseseid vaevusi enam polegi. Eile käisime Cristinaga linna peal shoppamas tema sõbrantsile sünnipäevakingitust ostmas. Ja täna lõpuks ometi jõudis järg toakoristamise kätte. Pesin pesu, sorteerisin oma talveriided kapist eest ära ja panin kohvrisse, et ehk saab ikka enne projekti lõppu Eesti ja osa asju siit eest ära viia. Viskasin isegi kõik oma vanad tšekid minema, mida olin siiatuleku alguses kogunud mõttega teha arvestused, kui palju mul kuus keskmiselt raha läheb ja kui palju on võimalik suvisteks reisideks kõrvale panna. Aga noh seda statistikat pole ma siiani teinud ja mõtlesin,et vaevalt ka tegema hakkan. Ja reisimsega on kah naidid lood, jälle see sama reisikaaslaste mure. Korterikaaslasele ei saa selles osas väga kindel olla, nende meel on üsnagi muutlik, vähemalt mõne neist. Tahaks Saksamaal ringi hääletada, sest rong on siin ju väga kallis. Et kui kellelgi Eesti tuttavatest oleks sama soov, siis saaks ju jõud ühendada.
Aga tagasi tänase päeva juurde.
Tõin isegi oma sünnipäevaks saadud väikese kase köögist enda tuppa ära. Seal on tal vist liiga palju päikest, viskab kohe õied ära ja muudkui joob.
Ja siis kokkasin kah. Tegin ahjus lõhe-kartuli vormi hapukoore, sibula, papika, hapukoore ja tiba juustuga. Wokipannil;) Ning pärast seda kui olin ka WC-ga ühele poole saanud ning kellegi hiilgava idee ära koristanud (keegi oli pannud bioprügikotiks paberprügikoti otse põrandale, mille põhi muidugi läbi oli mädanenud ja tõstmisel alt ära rebenes) - samas selle nädala köögi-koristaja (tegelt isegi üleeelmise, aga kuna see tal tegemata jäi, siis Cristina käskis tal see nädal ära teha) Helena vahib Henariga tolle toas filme - einestasin rõdul.
Soolapuudus
Aga kui me siin kõik lõuna paiku süüa hakkasime tegema, avastasime, et meil on sool otsas. Helenal on aga kohviku võtmed. Läksime siis koos helenaga kohvikust soola "laenama". Ühe ukse saime lahti, aga teise võtit tal ie olnud. Siis tuli Helenal pähe, et Jugendtrefis on kah köök ja sool. Läksime sinna. Villa Jugendtreff on ikka nii lahe, mitu ruumi noortele hängimiseks, kõik päikest täis ja särvavärvilised, mugavate diivanitega ja siis veel köök. Uurisn,e t noortel on iin küll palju võimalusi, Helena muigas selle peale, ütles, et teevad siin kõva muusika saatel muusikavideosid järgi ja üks paarike avastati voodisit peaaegu seksimas (neil on seal selline poolkorrus lae all). Ja siis uuris Helena mu käest,et ka ma oskan savi põletada ja glauurida, et ta tahaks seda teha, neilkõik materjalid olmas, aga kellelgi noortest pole huvi ja keegi ie oska kah vahenditega midagi peale hakata.
Aga igal juhul kui kõigil siin kenasti söögid tehtud oli, teatas Helena, et kohvikul oleva alarm peal olnud ja Villa töötajad kaasa arvatud bossiga olid kõik kohale sõitnud asja uurima. Helena olevat meie soolapuuduse ausalt üles tunnistanud.

Haige

See algas esmapäeva öösel vastu teisipäeva, kolmapäeval oli olukord nagu parem, eile nii ja naa, aga täna öösel väljus asi kontrolli alt. Enam ei saa tegemist olla lihtsalt kultuuridevahetusega tingitud organismi veidi segipaisatusega. Tunnen end juba päris nõrgana, viimasel ajal pole praktiliselt midagi söönud ja see vähenegi, kaasa arvatud vedelik, on kehast väljunud. Unistan vaid apelsiinide söömisest, mida mul hetkel aga pole. Sätin end arsti juurde minekuks valmis. Uhhuu ja kõike saksa keeles seletada, loodan et jõuan registratuuris arstini, ei tea üldse, kuidas selle arstile minekuga siin lood on. Aga eks siis näe, proovin lähimat üldarsti külastada.

Pärast arsti

Mu tuba on nagu üks suur voodi, mis antud hetkel mulle väga sobib. Saan pikutada enda voodis ja kui seal pikutamisest kopa ette viskab, siis madratsi peal, mis Liisa ja Kairi siinolekust saati ikka veel akna all asetseb. Peal hunnikus lisatekk, padi ja Sitsiiliareisist värskelt pestud padi.

Aga ega see arsi juures käik väga kerge polnud, läksin ühe arsti juurde, kelle aadress seisis meie vabatahtlike brožüüris, aga see tundus kinni olevat, uks oli lukus ja ma ei leidnud kuskilt lahtiolekukellaaegu. Valisin nimekirjast siis teise veidi kaugemal asuva arsti. Aga ka see oli kirjade järgi vaid kella 12-ni avatud. Mõtlesin,et lähen kontrollin ikkagi majast järgi. Aga see maja, see oli selline juugendstliilis kortermaja, ei mingeid suuri kirju uksel, lihtsalt uksekella juures elanike perekonnanimi. Lõpuks siiski leidin ka selle arsti nime kella juurest üles, helistasin ja uks avati. Selgus, et praksis ongi kinni. Aga arst võtti mu mu kurva näo peale ikkagi vastu. Üritas mu axakaarti oma haigekasamasinast läbi lasta, aga see loomulikult ei töödand, mina kah ei tead, mis nüüd teha, andisn talle axa-kirja, a tegi sellest koopia. 10 euri visiiditasu ei küsindki. iljem Henari käest kuulsin, et kui tema haige oli, siis käis koos Alexiga, see oli neile asja seletand ja Henar oli siis oma sinise Euroopa haigekassakaardi andnud ja 10 euri makst. Ütles, et ma oleks pidand ütlema, et tegemist on Privaatkindlsutusega, aga vast see arst sai ise kah aru, kuna ta rääkis inglise keel kah. Enamasti rääkisime siiski saksa keeles. Katsus tiba kõhtu, küsis, mis viga, mõõtis verrohtu, pani diagnoosi, millest ma aru ei saanud ja kirjutas kaks rohtu välja ning palus esmaspäeval tagasi tulla.
Kui ma seal siis kodu poole tagasi tulin, oli mul eriti halb, silme eest must, iga natukese aja pärast kükitasin maha. Tahtsin poodi minna, nii igatsesin värske ja apelsiinide järgi. Poes järjekorraspassimine oli täelik piin, tundsin, kuidas mul kõrvad punaseks lähevad ja peas suriseb, silme eest oli jällegi must kui kassiirile raha ulatasin. Siis istusin maha ja rüüpasin apelsiinimahla. Mu organism on ju toidust nii tühi, et pole ime et pildi tasku viskab. Apteeki minnes sõin kusagil trepilistudes veel ühe banaani. Aga kuigi see mulle nüüd ilge ringi tegi, otsustasin siiski mitte apteeki sisse estuda, kuna ehk peaks enne selle retsepi kohta uurima teiste käest, et raha axa-lt tagasi saada. See oli lihtsalt ühekordne sedel, mitte nagu Eesti, kus on koopia kah. Kartsin, et see võetakse mul ära ja siis axa ei taha mulle raha agasi maksta. Henar ja Helena soovitasid mul koopia teha.
Pärast seda koperdasingi apteeki, seal oli järgmine probleem, apteekrid ei lugenud ühte rohtu arsti käekirjast välja. Proovisid artsile helistada, aga see oli muidugi kinni. Küsisid, mille vastu rohi peaks olema. Panid esimesed arusaadavad tähed arvutisse aga ikkagi ei saanud mingit vastust. Soovitasid juba proovida seda apteeki, mis arstipraksise kõrval on, et ehk nemad on käekirjaga harjunud (teised laual lebavad retseptd nägid rohkem Eesti retseptide moodi välja, äkki minu oma, oli lihtsalt mingi käsimüügi sedel, kuigi pitsatid ja uha peal). Lõpuks üks apeeker leidis rohu suurest raamatukataloogist üles ja see tunduski minu vaevuste vastu olevat. Aga kätte saan selle alles pool kuus, kuna nad peavad seda tellima. Veel soovitasid mingit lahustuvat elektrolüütset pulbrit, mis aitab kah puhastuda, võtsin selle kah. Sain kingituseks veel apteegi pastapliitatsi ja ühe väiksese duššigeelipudelikese. Ja loomulikult arsti kirjutatud rohu kõhuvalu ja -keeramise vastu, mille kohe kätte sain ja 30min enne sööki jooki pean tilgutama. Kogu see kammajaa 33 euri. Nüüd saabki 30 min täis ja tuleb midagi hammustama minna.

Päev täis päikest

Ega tänane Leipzigi ilm Sitsiilale palju alla ei jäänud. Käisin ringi lühikese seeliku, topi ja sandaalidega. Paar tundi veetsime Konradiga kunstiaias, kus iga esmaspäev keegi meie keskuse inimestest peaks lastele midagi organiseerima. Aga täna polnud üldse lapsi, kolm põhikundet vastasmajast korra tulid, aga siis kutsus nende ema neid sööma. Nii, me siis proovisime ise oma aega sisustada. Koperdasime koturnidega ringi ja mina punusin kaks pärga, ühe Konradi jaoks, kes lubas seda õhtul Tomi proovis trumme mängides demonstreerida.

Ning lisaks niisama kena ilma nautimisele, üritasime kunstiaias olevat lava käepäraste vahenditega mõõta, lõpuks jäime lõnga juurde, mille pärast keskuses joonlauaga ära mõõtsin.

Aga terve meie kesuse aed on lendlevaid õunapuuõisi täis nagu see lumi, mida talvel pole tuleks aprillis maha. Muru on margariitadest valge ning õitsvate sirelite alune on meelespeadest sinine.
Ka pajuvitstest onnike, mida külma vihmase ilmaga vahetult enne Itaaliasse minekut aedniku juhendusel kohendasime, näitab, et meie töö on vilja kandnud ning vast ka uued maase torgatud pajuoksad hakkavad juuri alla võtma.

Olen elusalt Sitsiilast tagasi, täna aga meenutusi sünnipäevast

Uuuu, väike pisar silmis tuleb teatada, et olen Sitsiiliast tagasi. Juba keerab esimene masina täis pesu pesumasinas ning üle tüki aja mail üle loetud. Aga musi vaeseke peab veel 24 ha Berliinis, tõenäoliselt lennujaamas, oma lendu ootama, ja seda sel ajal, kui mina omas voodis saan end välja puhata.
Aga tuleb tunnistada, et väsinud ma olen. Kuigi viimased päevad Sitsiilias ei olnud enam jõudu suurte kottidega vaatamisväärsuste maratoni teha, vaid lesisime pigem rannas, mille tulemuseks oli vautav nahk ja kesta ajav nina. Aga samas öö Milaano lennujaamas ja muud sekeldused enne lennujaama jõudmist ja sellest puhkepäevakesest rannas on vaid imekena mälestus järgi.
Aga kuna osa pilte on veel musi käes (akud ei pidanud kahele kaamerale vastu ning pidime vaamisväärtused kaamerate vahel ära jagama) ning olen ropult väinud, teen lühida kokkuvõtte omaimetoredast sünnipäevast. Kogu see aeg sünnipäeva ja äralennu vahel oli nii kiire, et pole jõudnud isegi kirjadele vastata, rääkimata blogi kirjutamisest.

Sünna

Aga see aasta sain ma esimest korda elus üllatus-sünnipäevapeo osaliseks. Päev enne oma sünnat vaaritasin uhke tordi tööleviimiseks ning jäin veel tööle tiba hiljaks, kuna olin lubanud korterikaaslasele päev hiljem koogi teha, siis kui Kairi ja Liisa Eestist kah külas on ning tahtsin see aasta vähe lõbusamat koosistumist teha, mille tõttu mõtlesin sünnipäevahommikul kõigile korterikaaslastele mingi veidra ülesande välja ning puistasin nede tuppa vastavateemalise kirjakese. See aga polnud lihtne, kuna hommikul oli köögis vilgas tegevus. Aga kirjad pidid üksteisele saladuseks jääma, kirja omalnik pidi kirja olemasolust vaikima.
Nii ma siis jõusingi nii pool tuni hiljem tööle. Ja laual lebasid kingitused, põles lilledega kaunistatud alustassil küünal, vaasis lillekimp. Ning koguhetkel terve olev kolleegkond oli mind ootamas. Ja mina olin veel arvanud,et see minu tehtud tort tuleb neile veel üllatusena, kuna ma oma sünnipäevast poole sõnagagi polnud rääkinud. Boss oli küll eelmine päev üle küsinud, et kas ma tulen ikka kl 11 tööle, eks pärast lükkusid kõik lüngad omavahel kokku. Kuigi nad olid ka ise kooki ostnud, sõime sel päeval minu tehtud torti.
Töökaasalste poolt sain veel ühe tantsufilmi, kommikarbi, mida pole jõudnud veel vaadata. Ja Sylvia poolt veel kutsekaardi 30. minutile seljamassaažile. Ja Katrini poolt päev hiljem väikese karbi akrüülvärve.

Sünna korteris

Õhtul kodus kuulsin, et minu kirjakesed olid korteris suurt elamust tekitanud. Et ma oleks pidanud kirja kohe alustama lausega: "Ära teistele midagi kõssa!", mitte seda lõppu jätma. Henar oli oma kirja õnnelikul kombel juba lõpetamas kui Anett oma kirjaga toast välja jooksis. Henar, aga käsikis tal kirja enne läbi lugeda kui rääkima hakata. Igal juhul kogu värk töötas, kõik inimesed tulid minu suureks üllatuseks asjaga kaasa ning tegid seda, mis neile kirjas ülesandeks oli antud ja korteris korraldatud sünnipäeva peol leidsid kõik selle idee väga toreda olevat.

Kuna mul aega nappis ja idee midagi värvikamat sünnipäevapeoks teha, saabus väga hilja, keerles üleannete point selle ümber, et Liisa ja Kairi tõid Eestist Vana Tallinna likööri ja mina otsisin netist sellega tehtavaid kokteile ning lasin korterikaaslastel puuduvaid osi tuua.
Henar pidi 3 sidruni ja 3 laimiga žongleerimis-show valmistama, millega ta väga hästi hakkama sai. Cristina pidi tooma piparmüdi taime ja selle leidimisest toreda loo jutustama. Piparmünditaime ta ei leidnud, aga suure otsimise peale lihtsalt mündi, millest pipart peale raputades sai väga edukas piparmünt. Kah väga hästi täidetud ülesanne. Ingrid pidi tooma pruuni suhkurt ning tegema selle leidmisest foto-story. See oli üsna lihtne ülesanne, aga tal oli ka sõbrants külas ja üritasin seda arvesse võtta. Helena pidi tegema etüüdi kasutades teatud esemeid: põrandapesu hari, mänguauto, rõõsk koor, käterätt ja jõhvikamahl. Igal juhul selle ettenade lõpus lendas pisike mudelauto pauguga rõõsa koore sisse (siiski sai selle koore ning Vana Tallinna segust valmiv kooreliköör ära mekitud). Jannick pidi mõtlema välja ühe mängu, milles peab kasutama tekki, taime, mis pole ei lõigatud ega poest ostetud, coca colat ja võib-olla veel midagi muud. Aga oluline on see, et selle uus-mängu "Puudel-Nuudel" peategelane sain mina olla. Ma ei mäleta enam, kumb puudel oli ja kumb nuudel, igal juhul mängijad seisid ringis ja mind kaeti tekiga kinni ning ühe mängija kätte anti potitaim ning siis pidin mina käsikaudu potitaimega mängija üles leidma. Kusjuures potitaimega mängija võis liikuda. Nojah, pikale läks see otimine ning ming kattev tekk haises tugevalt suitsu järgi. Aga nalja sai sellegi poolest.
Anett pidi ostma poest midagi, mis maksab alla 1 euri ning mis ei tohi lõppeda numbriga, 5 ega 9 (unustasin 0, aga Anett ütles, et raske oli siiski), igal juhul sain peavõru omanikuks. Siis pidi ta veel leidma, mitte ostma linna pealt midagi pehmet (Fitness centerist pätsatud WC-paberi tükk), midagi kollast (Fitness centerist pätsatud kollane magnet ja midagi naljakat (üks raamatumessilt saadud rinnamärk). Liisa ja Kairi, et nad öösel lennujaamas igavust ei peaks tundma, pidid leidma seal ühe inimese, kes mulle midagi sünnaks joonistab ja siis ühe inimese veel metroost ja ühe rongist. Ülesanne lahendati pildiliselt nõnda, et mitte üheski kohas ei olnud sellisel kellal ühtegi inimest, tõestuseks pilt tühjadest ruumidest.
Ja vaesed Liisa ning Kairi said õhtu jooksul aidata mul mitmeid kokteile valmistada.
Aga lisaks neile toredatele kingitustele, mis ma olin ise palunud oma korterikaaslastel mulle tuua, sain neilt veel ilusti ajalehepaberisse pakitud kommikarbi ja pungas õitega väikese toakase (loodan, et see saab minuga kunagi Eesti kaasa tulla), siis Cristinalt sain veel puust käevõru. Lisaks jookidele tõid Liisa ja Kairi mulle ka ühe raamatu, kus igasugu tarkust sees, millega vestlustes hiilata saab.
Kuna kogu see aktsioon tol õhtul oli väga kiire, on kõik fotojäädvustused tollest õhtust väga udused ning kehvapoolsed välja kukkunud.
Lisaks kogu sellele toreduste paraadile saabus mulle enne Sitsiiliasse minekut ka Inglismaalt üks tore vanaaegne sünnipäevakaart.
Aga eriti armsa üllatuse osaliseks sain täna Sitsiilast tulles, minu ukse ees ootas mind Keni hilinenud sünnipäevakingitus. Ilusti pehme elemendiga täispuistatud karbis lebasid kolm erinevas värvis kingipakki: midagi lõhnavat ja maitsvat minu meeltele (Jasmiinitee ilusas plekk-karbis), natuke värvi minu silmadesse (üks värvi muutev kerakene minu kapile) ja natuke magusat minu keelele (Kitty kommikarp) nagu tunnistasid väikesed sedelid pakikeste küljes ning ümbrik kaardiga.

Kas polnud mitte tore sünnipäev? Minu arust küll üle aegade parim sünnipäev. Aitähh kõigile siin mainitud ja mitte mainitud sõpradele, kes mu sünnipäeva nii värviliseks ja toredaks tegid.

Ja ega mu Liisa ja Kairi nimelised sünnipäevakingitused kah koledatest ilmadest hoolimata ainult toas ei passinud. Nendega sain ikka natuke Saksamaaga tutvumas käidud, aga sellest ehk kunagi ühes järjekordses tagasivaates tiba hiljem. Pekain end homseks põrgulikuks tööpäevaks välja puhkama ning lisaks tavalisele lastega jändamisele, ootab mind homme ees ka üks teismelisete teatritrupi näidendiproov, millele mul on kiire tellimus koos väikeste ettekirjutustega lavakujundus luua. Nii,et nagu näha jääb mu Sitsiilast mahajahtumise ja mullis oleku aeg väga lühikeseks. Aga varsti loodan teiega jagada fotomälestusi helesinisest merest, kaktustest, palmipuudest, laavakivimitest, ajaloolistest varemtest, mägedest ning paljust muust.