Kevadkoristus

Olen omadega juba peaaegu terve, mingeid otseseid vaevusi enam polegi. Eile käisime Cristinaga linna peal shoppamas tema sõbrantsile sünnipäevakingitust ostmas. Ja täna lõpuks ometi jõudis järg toakoristamise kätte. Pesin pesu, sorteerisin oma talveriided kapist eest ära ja panin kohvrisse, et ehk saab ikka enne projekti lõppu Eesti ja osa asju siit eest ära viia. Viskasin isegi kõik oma vanad tšekid minema, mida olin siiatuleku alguses kogunud mõttega teha arvestused, kui palju mul kuus keskmiselt raha läheb ja kui palju on võimalik suvisteks reisideks kõrvale panna. Aga noh seda statistikat pole ma siiani teinud ja mõtlesin,et vaevalt ka tegema hakkan. Ja reisimsega on kah naidid lood, jälle see sama reisikaaslaste mure. Korterikaaslasele ei saa selles osas väga kindel olla, nende meel on üsnagi muutlik, vähemalt mõne neist. Tahaks Saksamaal ringi hääletada, sest rong on siin ju väga kallis. Et kui kellelgi Eesti tuttavatest oleks sama soov, siis saaks ju jõud ühendada.
Aga tagasi tänase päeva juurde.
Tõin isegi oma sünnipäevaks saadud väikese kase köögist enda tuppa ära. Seal on tal vist liiga palju päikest, viskab kohe õied ära ja muudkui joob.
Ja siis kokkasin kah. Tegin ahjus lõhe-kartuli vormi hapukoore, sibula, papika, hapukoore ja tiba juustuga. Wokipannil;) Ning pärast seda kui olin ka WC-ga ühele poole saanud ning kellegi hiilgava idee ära koristanud (keegi oli pannud bioprügikotiks paberprügikoti otse põrandale, mille põhi muidugi läbi oli mädanenud ja tõstmisel alt ära rebenes) - samas selle nädala köögi-koristaja (tegelt isegi üleeelmise, aga kuna see tal tegemata jäi, siis Cristina käskis tal see nädal ära teha) Helena vahib Henariga tolle toas filme - einestasin rõdul.
Soolapuudus
Aga kui me siin kõik lõuna paiku süüa hakkasime tegema, avastasime, et meil on sool otsas. Helenal on aga kohviku võtmed. Läksime siis koos helenaga kohvikust soola "laenama". Ühe ukse saime lahti, aga teise võtit tal ie olnud. Siis tuli Helenal pähe, et Jugendtrefis on kah köök ja sool. Läksime sinna. Villa Jugendtreff on ikka nii lahe, mitu ruumi noortele hängimiseks, kõik päikest täis ja särvavärvilised, mugavate diivanitega ja siis veel köök. Uurisn,e t noortel on iin küll palju võimalusi, Helena muigas selle peale, ütles, et teevad siin kõva muusika saatel muusikavideosid järgi ja üks paarike avastati voodisit peaaegu seksimas (neil on seal selline poolkorrus lae all). Ja siis uuris Helena mu käest,et ka ma oskan savi põletada ja glauurida, et ta tahaks seda teha, neilkõik materjalid olmas, aga kellelgi noortest pole huvi ja keegi ie oska kah vahenditega midagi peale hakata.
Aga igal juhul kui kõigil siin kenasti söögid tehtud oli, teatas Helena, et kohvikul oleva alarm peal olnud ja Villa töötajad kaasa arvatud bossiga olid kõik kohale sõitnud asja uurima. Helena olevat meie soolapuuduse ausalt üles tunnistanud.

Haige

See algas esmapäeva öösel vastu teisipäeva, kolmapäeval oli olukord nagu parem, eile nii ja naa, aga täna öösel väljus asi kontrolli alt. Enam ei saa tegemist olla lihtsalt kultuuridevahetusega tingitud organismi veidi segipaisatusega. Tunnen end juba päris nõrgana, viimasel ajal pole praktiliselt midagi söönud ja see vähenegi, kaasa arvatud vedelik, on kehast väljunud. Unistan vaid apelsiinide söömisest, mida mul hetkel aga pole. Sätin end arsti juurde minekuks valmis. Uhhuu ja kõike saksa keeles seletada, loodan et jõuan registratuuris arstini, ei tea üldse, kuidas selle arstile minekuga siin lood on. Aga eks siis näe, proovin lähimat üldarsti külastada.

Pärast arsti

Mu tuba on nagu üks suur voodi, mis antud hetkel mulle väga sobib. Saan pikutada enda voodis ja kui seal pikutamisest kopa ette viskab, siis madratsi peal, mis Liisa ja Kairi siinolekust saati ikka veel akna all asetseb. Peal hunnikus lisatekk, padi ja Sitsiiliareisist värskelt pestud padi.

Aga ega see arsi juures käik väga kerge polnud, läksin ühe arsti juurde, kelle aadress seisis meie vabatahtlike brožüüris, aga see tundus kinni olevat, uks oli lukus ja ma ei leidnud kuskilt lahtiolekukellaaegu. Valisin nimekirjast siis teise veidi kaugemal asuva arsti. Aga ka see oli kirjade järgi vaid kella 12-ni avatud. Mõtlesin,et lähen kontrollin ikkagi majast järgi. Aga see maja, see oli selline juugendstliilis kortermaja, ei mingeid suuri kirju uksel, lihtsalt uksekella juures elanike perekonnanimi. Lõpuks siiski leidin ka selle arsti nime kella juurest üles, helistasin ja uks avati. Selgus, et praksis ongi kinni. Aga arst võtti mu mu kurva näo peale ikkagi vastu. Üritas mu axakaarti oma haigekasamasinast läbi lasta, aga see loomulikult ei töödand, mina kah ei tead, mis nüüd teha, andisn talle axa-kirja, a tegi sellest koopia. 10 euri visiiditasu ei küsindki. iljem Henari käest kuulsin, et kui tema haige oli, siis käis koos Alexiga, see oli neile asja seletand ja Henar oli siis oma sinise Euroopa haigekassakaardi andnud ja 10 euri makst. Ütles, et ma oleks pidand ütlema, et tegemist on Privaatkindlsutusega, aga vast see arst sai ise kah aru, kuna ta rääkis inglise keel kah. Enamasti rääkisime siiski saksa keeles. Katsus tiba kõhtu, küsis, mis viga, mõõtis verrohtu, pani diagnoosi, millest ma aru ei saanud ja kirjutas kaks rohtu välja ning palus esmaspäeval tagasi tulla.
Kui ma seal siis kodu poole tagasi tulin, oli mul eriti halb, silme eest must, iga natukese aja pärast kükitasin maha. Tahtsin poodi minna, nii igatsesin värske ja apelsiinide järgi. Poes järjekorraspassimine oli täelik piin, tundsin, kuidas mul kõrvad punaseks lähevad ja peas suriseb, silme eest oli jällegi must kui kassiirile raha ulatasin. Siis istusin maha ja rüüpasin apelsiinimahla. Mu organism on ju toidust nii tühi, et pole ime et pildi tasku viskab. Apteeki minnes sõin kusagil trepilistudes veel ühe banaani. Aga kuigi see mulle nüüd ilge ringi tegi, otsustasin siiski mitte apteeki sisse estuda, kuna ehk peaks enne selle retsepi kohta uurima teiste käest, et raha axa-lt tagasi saada. See oli lihtsalt ühekordne sedel, mitte nagu Eesti, kus on koopia kah. Kartsin, et see võetakse mul ära ja siis axa ei taha mulle raha agasi maksta. Henar ja Helena soovitasid mul koopia teha.
Pärast seda koperdasingi apteeki, seal oli järgmine probleem, apteekrid ei lugenud ühte rohtu arsti käekirjast välja. Proovisid artsile helistada, aga see oli muidugi kinni. Küsisid, mille vastu rohi peaks olema. Panid esimesed arusaadavad tähed arvutisse aga ikkagi ei saanud mingit vastust. Soovitasid juba proovida seda apteeki, mis arstipraksise kõrval on, et ehk nemad on käekirjaga harjunud (teised laual lebavad retseptd nägid rohkem Eesti retseptide moodi välja, äkki minu oma, oli lihtsalt mingi käsimüügi sedel, kuigi pitsatid ja uha peal). Lõpuks üks apeeker leidis rohu suurest raamatukataloogist üles ja see tunduski minu vaevuste vastu olevat. Aga kätte saan selle alles pool kuus, kuna nad peavad seda tellima. Veel soovitasid mingit lahustuvat elektrolüütset pulbrit, mis aitab kah puhastuda, võtsin selle kah. Sain kingituseks veel apteegi pastapliitatsi ja ühe väiksese duššigeelipudelikese. Ja loomulikult arsti kirjutatud rohu kõhuvalu ja -keeramise vastu, mille kohe kätte sain ja 30min enne sööki jooki pean tilgutama. Kogu see kammajaa 33 euri. Nüüd saabki 30 min täis ja tuleb midagi hammustama minna.

Päev täis päikest

Ega tänane Leipzigi ilm Sitsiilale palju alla ei jäänud. Käisin ringi lühikese seeliku, topi ja sandaalidega. Paar tundi veetsime Konradiga kunstiaias, kus iga esmaspäev keegi meie keskuse inimestest peaks lastele midagi organiseerima. Aga täna polnud üldse lapsi, kolm põhikundet vastasmajast korra tulid, aga siis kutsus nende ema neid sööma. Nii, me siis proovisime ise oma aega sisustada. Koperdasime koturnidega ringi ja mina punusin kaks pärga, ühe Konradi jaoks, kes lubas seda õhtul Tomi proovis trumme mängides demonstreerida.

Ning lisaks niisama kena ilma nautimisele, üritasime kunstiaias olevat lava käepäraste vahenditega mõõta, lõpuks jäime lõnga juurde, mille pärast keskuses joonlauaga ära mõõtsin.

Aga terve meie kesuse aed on lendlevaid õunapuuõisi täis nagu see lumi, mida talvel pole tuleks aprillis maha. Muru on margariitadest valge ning õitsvate sirelite alune on meelespeadest sinine.
Ka pajuvitstest onnike, mida külma vihmase ilmaga vahetult enne Itaaliasse minekut aedniku juhendusel kohendasime, näitab, et meie töö on vilja kandnud ning vast ka uued maase torgatud pajuoksad hakkavad juuri alla võtma.

Olen elusalt Sitsiilast tagasi, täna aga meenutusi sünnipäevast

Uuuu, väike pisar silmis tuleb teatada, et olen Sitsiiliast tagasi. Juba keerab esimene masina täis pesu pesumasinas ning üle tüki aja mail üle loetud. Aga musi vaeseke peab veel 24 ha Berliinis, tõenäoliselt lennujaamas, oma lendu ootama, ja seda sel ajal, kui mina omas voodis saan end välja puhata.
Aga tuleb tunnistada, et väsinud ma olen. Kuigi viimased päevad Sitsiilias ei olnud enam jõudu suurte kottidega vaatamisväärsuste maratoni teha, vaid lesisime pigem rannas, mille tulemuseks oli vautav nahk ja kesta ajav nina. Aga samas öö Milaano lennujaamas ja muud sekeldused enne lennujaama jõudmist ja sellest puhkepäevakesest rannas on vaid imekena mälestus järgi.
Aga kuna osa pilte on veel musi käes (akud ei pidanud kahele kaamerale vastu ning pidime vaamisväärtused kaamerate vahel ära jagama) ning olen ropult väinud, teen lühida kokkuvõtte omaimetoredast sünnipäevast. Kogu see aeg sünnipäeva ja äralennu vahel oli nii kiire, et pole jõudnud isegi kirjadele vastata, rääkimata blogi kirjutamisest.

Sünna

Aga see aasta sain ma esimest korda elus üllatus-sünnipäevapeo osaliseks. Päev enne oma sünnat vaaritasin uhke tordi tööleviimiseks ning jäin veel tööle tiba hiljaks, kuna olin lubanud korterikaaslasele päev hiljem koogi teha, siis kui Kairi ja Liisa Eestist kah külas on ning tahtsin see aasta vähe lõbusamat koosistumist teha, mille tõttu mõtlesin sünnipäevahommikul kõigile korterikaaslastele mingi veidra ülesande välja ning puistasin nede tuppa vastavateemalise kirjakese. See aga polnud lihtne, kuna hommikul oli köögis vilgas tegevus. Aga kirjad pidid üksteisele saladuseks jääma, kirja omalnik pidi kirja olemasolust vaikima.
Nii ma siis jõusingi nii pool tuni hiljem tööle. Ja laual lebasid kingitused, põles lilledega kaunistatud alustassil küünal, vaasis lillekimp. Ning koguhetkel terve olev kolleegkond oli mind ootamas. Ja mina olin veel arvanud,et see minu tehtud tort tuleb neile veel üllatusena, kuna ma oma sünnipäevast poole sõnagagi polnud rääkinud. Boss oli küll eelmine päev üle küsinud, et kas ma tulen ikka kl 11 tööle, eks pärast lükkusid kõik lüngad omavahel kokku. Kuigi nad olid ka ise kooki ostnud, sõime sel päeval minu tehtud torti.
Töökaasalste poolt sain veel ühe tantsufilmi, kommikarbi, mida pole jõudnud veel vaadata. Ja Sylvia poolt veel kutsekaardi 30. minutile seljamassaažile. Ja Katrini poolt päev hiljem väikese karbi akrüülvärve.

Sünna korteris

Õhtul kodus kuulsin, et minu kirjakesed olid korteris suurt elamust tekitanud. Et ma oleks pidanud kirja kohe alustama lausega: "Ära teistele midagi kõssa!", mitte seda lõppu jätma. Henar oli oma kirja õnnelikul kombel juba lõpetamas kui Anett oma kirjaga toast välja jooksis. Henar, aga käsikis tal kirja enne läbi lugeda kui rääkima hakata. Igal juhul kogu värk töötas, kõik inimesed tulid minu suureks üllatuseks asjaga kaasa ning tegid seda, mis neile kirjas ülesandeks oli antud ja korteris korraldatud sünnipäeva peol leidsid kõik selle idee väga toreda olevat.

Kuna mul aega nappis ja idee midagi värvikamat sünnipäevapeoks teha, saabus väga hilja, keerles üleannete point selle ümber, et Liisa ja Kairi tõid Eestist Vana Tallinna likööri ja mina otsisin netist sellega tehtavaid kokteile ning lasin korterikaaslastel puuduvaid osi tuua.
Henar pidi 3 sidruni ja 3 laimiga žongleerimis-show valmistama, millega ta väga hästi hakkama sai. Cristina pidi tooma piparmüdi taime ja selle leidimisest toreda loo jutustama. Piparmünditaime ta ei leidnud, aga suure otsimise peale lihtsalt mündi, millest pipart peale raputades sai väga edukas piparmünt. Kah väga hästi täidetud ülesanne. Ingrid pidi tooma pruuni suhkurt ning tegema selle leidmisest foto-story. See oli üsna lihtne ülesanne, aga tal oli ka sõbrants külas ja üritasin seda arvesse võtta. Helena pidi tegema etüüdi kasutades teatud esemeid: põrandapesu hari, mänguauto, rõõsk koor, käterätt ja jõhvikamahl. Igal juhul selle ettenade lõpus lendas pisike mudelauto pauguga rõõsa koore sisse (siiski sai selle koore ning Vana Tallinna segust valmiv kooreliköör ära mekitud). Jannick pidi mõtlema välja ühe mängu, milles peab kasutama tekki, taime, mis pole ei lõigatud ega poest ostetud, coca colat ja võib-olla veel midagi muud. Aga oluline on see, et selle uus-mängu "Puudel-Nuudel" peategelane sain mina olla. Ma ei mäleta enam, kumb puudel oli ja kumb nuudel, igal juhul mängijad seisid ringis ja mind kaeti tekiga kinni ning ühe mängija kätte anti potitaim ning siis pidin mina käsikaudu potitaimega mängija üles leidma. Kusjuures potitaimega mängija võis liikuda. Nojah, pikale läks see otimine ning ming kattev tekk haises tugevalt suitsu järgi. Aga nalja sai sellegi poolest.
Anett pidi ostma poest midagi, mis maksab alla 1 euri ning mis ei tohi lõppeda numbriga, 5 ega 9 (unustasin 0, aga Anett ütles, et raske oli siiski), igal juhul sain peavõru omanikuks. Siis pidi ta veel leidma, mitte ostma linna pealt midagi pehmet (Fitness centerist pätsatud WC-paberi tükk), midagi kollast (Fitness centerist pätsatud kollane magnet ja midagi naljakat (üks raamatumessilt saadud rinnamärk). Liisa ja Kairi, et nad öösel lennujaamas igavust ei peaks tundma, pidid leidma seal ühe inimese, kes mulle midagi sünnaks joonistab ja siis ühe inimese veel metroost ja ühe rongist. Ülesanne lahendati pildiliselt nõnda, et mitte üheski kohas ei olnud sellisel kellal ühtegi inimest, tõestuseks pilt tühjadest ruumidest.
Ja vaesed Liisa ning Kairi said õhtu jooksul aidata mul mitmeid kokteile valmistada.
Aga lisaks neile toredatele kingitustele, mis ma olin ise palunud oma korterikaaslastel mulle tuua, sain neilt veel ilusti ajalehepaberisse pakitud kommikarbi ja pungas õitega väikese toakase (loodan, et see saab minuga kunagi Eesti kaasa tulla), siis Cristinalt sain veel puust käevõru. Lisaks jookidele tõid Liisa ja Kairi mulle ka ühe raamatu, kus igasugu tarkust sees, millega vestlustes hiilata saab.
Kuna kogu see aktsioon tol õhtul oli väga kiire, on kõik fotojäädvustused tollest õhtust väga udused ning kehvapoolsed välja kukkunud.
Lisaks kogu sellele toreduste paraadile saabus mulle enne Sitsiiliasse minekut ka Inglismaalt üks tore vanaaegne sünnipäevakaart.
Aga eriti armsa üllatuse osaliseks sain täna Sitsiilast tulles, minu ukse ees ootas mind Keni hilinenud sünnipäevakingitus. Ilusti pehme elemendiga täispuistatud karbis lebasid kolm erinevas värvis kingipakki: midagi lõhnavat ja maitsvat minu meeltele (Jasmiinitee ilusas plekk-karbis), natuke värvi minu silmadesse (üks värvi muutev kerakene minu kapile) ja natuke magusat minu keelele (Kitty kommikarp) nagu tunnistasid väikesed sedelid pakikeste küljes ning ümbrik kaardiga.

Kas polnud mitte tore sünnipäev? Minu arust küll üle aegade parim sünnipäev. Aitähh kõigile siin mainitud ja mitte mainitud sõpradele, kes mu sünnipäeva nii värviliseks ja toredaks tegid.

Ja ega mu Liisa ja Kairi nimelised sünnipäevakingitused kah koledatest ilmadest hoolimata ainult toas ei passinud. Nendega sain ikka natuke Saksamaaga tutvumas käidud, aga sellest ehk kunagi ühes järjekordses tagasivaates tiba hiljem. Pekain end homseks põrgulikuks tööpäevaks välja puhkama ning lisaks tavalisele lastega jändamisele, ootab mind homme ees ka üks teismelisete teatritrupi näidendiproov, millele mul on kiire tellimus koos väikeste ettekirjutustega lavakujundus luua. Nii,et nagu näha jääb mu Sitsiilast mahajahtumise ja mullis oleku aeg väga lühikeseks. Aga varsti loodan teiega jagada fotomälestusi helesinisest merest, kaktustest, palmipuudest, laavakivimitest, ajaloolistest varemtest, mägedest ning paljust muust.

Kevadhooaeg

Täna kui üles ärkasin, nautisid Anett ja Ingrid rõdul päikest. Tuulevarjus istudes oli täitsa mõnus ja soe. Siis pani Henar oma võrkkiige üles.

Eile kutsus Jannick meid oma bossi sünnale. Nii me siis läksimegi, Jannick, Maud, mina ja Anett läbi linna ratastega korteripeole. Jannicki boss sai 31. Korter oli tore, WC-igasugu (tasuta)postkaarte täis kleebitud, samuti WG (mitu in jagavad korterist).
Minu suhtlus sakslastega piirdus jällegi ainult pudeliavaja otsimise ja veini avamise tasandil. Kui Maudiga sünnipäevalapse tuppa läksime, mis oli muideks täis potililli ja ja toas rippus ka kiik, justnagu üritaks keegi Ladina-Ameerika elu järgi aimata, üritas Maud ka kohalikega saksa keeli juttu teha.
Nood olid kuulnud meid inglise keeles suhtlema ja vist ei julgenud rääkima tulla.

Igal juhul mingi kl 3 paiku tahtis Anett lahkuda, sest linnas oli ühes klubis Depeche Mode pidu, mida Anett suure fännina külastada lootis. Kui me siis ratastega linna poole kimasime, märkasime, et trammipeatuste kell ei olnud mitte 3, vaid 4, eile öösel keerati kella.
Juba kesklinnas olles, sõitis Anett ühele keset teed asetatud pudelile otsa, mis klirinal tuhandeks killuks plahvatas. DM pidu oli veel käimas, saime tasuta sisse, sest kell oli ju juba 4 hommikul ja linnud laulsid. Discosaal oli päris tilluke ja sellel kellaajal juba üsna tühi. Umbes kaks tunnikest keerutasime seal koos eranditult musta rõivastatud üle 30-aastaste paarikeste ja üksikfännajate hulgas jalga. Kõigi pilgud olid nagu tantsivatel zombiedel naelutatud ekraanile, kus jooksis DM kontserdi lindistus.
Kui rataste juurde läksime, ei saanud aga Anett ratta selga, mitte selle pärast, et ta nii palju joonud oleks, vaid tema ratta mõlemad kummid olid täiesti tühjad. Ja nii me siis jalutasimegi rattad käekõrval koju, Anetti ratta kummid, millel maanteega nüüd eriti hea kontakt oli, naljakat nkuvat häält tehes. Ja olime rõõmsad, et Anett sellele pudelile meie kodule nii lähedal otsa oli sõitnud.

Väikeste teatritrupi juhendaja tuli hommikul ja teatas, et kummiga variant ikka väga hästi ei sobi, sest selle maski peaks ruttu peast ära saama siis kui konn printsiks muutub. Ja siis ta tõi mulle kotitäie katkisi sukkpükse, et ma ühe paari sinna mütsile siise õmbleks, et siis seisaks müts ilusti peas. Nojah, ei tea kui hästi ta selle väikese poisi peas seisab, minu peas seisis küll.
Ja siis olevat printsessile ka veel viksemat krooni vaja, pregune olevat väga suur ja ebapraktiline.

Ja minu vaheaja eripakkumisel - ehtekursusel oli neli 5. klassi tüdrukut minu õmbluskursuselt. Alguses vaatasime minu läppakast pilte, sellest, missuguseid ehteid teised lapsed teinud on. See läks neile vist peale. Kui Lisa oma käevõru, mida ta alguses kaelaehteks plaanis teha, lõpetas olid teised oma töödega (ühtekad kõrvarõngad ja kaelaehe) alles poole peal. Küsisin,et kas ta ei taha lihtsamaid kõrvarõngaid teha, ta ütles,e ttal pole kõrvaauke. Pakkusin siis moblaripatsid, aga ka moblat tal ei ole ja siis me tegimegi väikese haaknõelaga koti külge kinnitatava lillekese.
Oi, kus nad alles itsitavad ja räägivad, loomulikult ka poistest. Ja pilti teha neile kah meeldis.

Konnamask

Täna oli selline suht lebo päev, bossi pold kah tööl, peale minu veel kaks töötajat. Hommikusele koolivaheaja kursusele ei ilmunud kedagi, Matiase fotoringi tüdrukutega sõime kõik koos kooki.
Kuna mul midagi tarka teha ei olnud, hakkasin Kristina palve peale tulevase Konn-Prinsi näidendi jaoks maski tegema. Viltisin pisikestest erineva rohelise villa jupikestest, mis lastest üle on jäänud. Mask seisab kummiga pealael, nägu jääb vabaks. Krooni sooviti kah veel pähe konnale pähe.
Selle rohelise mütsi eeskujuks võtsin väikelaste mütsi, mis üle pealae kõrvad kinni katab ja lõua alt kinni seotakse. Pea kõik minuealised on kunagi sellist mütsi omanud, seda võib mimetelt mustvalgeelt lapsepõlvepiltidelt siiani üle vaadata. Oli tavaliselt veel selline flanellist.

Ja sellel ajal kui mina seal keskuses seda konnamaski meisterdasin, renderdas minu musi värvilist varianti oma lasteaeda plaanitavast pehmest ringistest. Küll ta on mul ikka andekas. Kohe leiab aega, et igast kujundusprogrammides end arendada. Millal mina küll nii kaugele jõuan.