Mina ja minu jalgratas

Kuna ma oma kehakaalu pärast sügavalt mures olen ja harjutusi ei viitsi teha, rääkimata jooksimsest, pumpasin täna oma rattal kummid täis ja sõitsin tiba ringi. Peab mainime, et ega see kummide pumpamine mul väga libedalt ei läinudki. Henar andis oma pumba ja ütles, et kui pumpama hakkad, vajuta link alla, tegelt läks aga siis kui lingi avasid asi ikka märksa lihtsamalt. Ja seda proovisin ma pärast seda, kui olin proovinud kummi ventiilita täis pumbata. No nii igaks juhuks, et kas pump ikka toimib:) Mis iseenesest küll õnnestus, aga noh pumba eemaldamisel oli kumm sekundiga tühi kah. Ja siis ma olin vahepeal juba täitsa hädas, kuna ventiil ei tahtnud kuidagi sees püsida, mõtlesin juba, et teen jalgsi tiiru ja viin homme ratta remondimehe juurde. Siis aga taipasin teise kummi järgi asja üle kontrollida ja oleksingi peaaegu asjad kokku korjanud ilma selle mutrita, mis ventiili paigal hoiab. See oli mul täitsa meelest läind.

Aga noh, siis ma siidrusingi lõuna Gohlisesse. Kunagi oli üks töökaaslane ütelnud, et Gohlise on palju villasid ja laupäeval ma siis sõitsinigi trammiga Gohlisesse, aga sedakorda Põhja-Gohlisesse ning leidsin trammiliini lõpust tohutu suure armeekompleksi ning tänavate viisi renoveeritud ja hüljatud 20. saj alguse kortermaju. Tõenäoliselt oli tegemist tol ajal areneva tööstusrajooniga ning ju siis ehitatigi tänavate kaupa kollasest tellisest kortermaju.
Aga koju tulles sain eada, et Gohlises on villasid küll ja isegi üks loss, aga need asuvad lõuna-Gohlises.

Edasi suundusin Zoo-pargi läheduses asuvasse suurde parki. Henar oli mulle rääkinud mingist keerlevas kõrgest vaateplatvormist seal pargis. Kuigi ma vahepeal ülds ei teadnud, kus koha ma asun, jõudsin mingi vaateplatvormini välja küll. See ei asunud küll seal, kus Henar seda kaardil näitas, aga usun, et tegemist oli sama objektiga. Spriraalseid radu mööda ning mitu korrust keerdtreppi mööda üles suundudes leidsin end kolmnurkselt, mitte küll keerlevalt, aga kõikuvalt plaadilt, mida mingid noorukid veel omakorda trampides kõigutasid. Võttis tiba junni jahedaks, ei tahtnud eriti sinna kolmnurga otsa minna, mis täiesi ilma toetuseta õhus seisis. Aga kogu selle kupatuse kõikumsiest hoolimata läkisid ülejäänud inimesed jummala rahumeeli sinna kolmurga otsa.
Peab mainima, et inimesi oli seal palju, üldse oli selles metsa moodi pargis igal pool jalutavaid, jooksivaid, jalgrattaga sõitvaid üksikindiviide ja perekondi. Ka meie vabatahtlikud on kõik hetkel jalgrattaga sõitmas. Henar ja Trifin plaanisid enne Cospudener'i järve äärde jalgratastega minna, seda ei tea, kas Anett läks nendega kaasa või oma tripile, igal juhul on korterpregu täiesti tühi. Muideks, pea kõik järved (neid on üle kümne) siin ümbruses on tehislikud, rajatud vanadesse kaevandustesse, enuamus alles rajamisel.
Edasi läks park aina enam metsa moodi. Jõudsin raudteeni ja mingite veehoidlateni. Ja ikka tohutult palju pühapäevajalutajaid.
Ja see siin on minu jalgratas.

Radu oli seal tohutult palju, ma lihtsalt valisin ühe paljudest. Rajad ise olid tohutult porised. Ja keset metsa, ja neid poriseid teid ning mahasaetud puuvirunu jalutavad prouad oma pühapäevakingades, - kübaras ja -mantlis koos oma härradega.

Selline siis on meil Loode-Leipzig II lihavõttepüha päeval. Mis muideks on vaba päev.
Ah jaa, ja tagasitulles möödusin ühest õllemajast. Ilus rikas linnaosa ja korraga selle õllemaja nurgal, trammipeatuse kõrval hoiab üks vanem korpulentne naisterahvas kätega aiavarbadest kinni ja on püksid rebadel kükitanud tänava poole, just nagu metsa all. Ahter kõigile möödujatele näha.

Viimasel ajal on meil ilmaga siin nagu kahtlane olnud. Keset tulpe ja nartsisse on otsustanud Saksamaale tulla see talv, mida terve talve siin tunda pole olnud. Loodan, et siis kui Liisa ja Kairi mulle aprilli alguses külla tulevad, vähemalt ilma taha Saksamaaga tutvumine seisma ei jääks.
Kui enne munadepühi oma pühadeplaanidest rääkisime ütles keegi, et võiks ju kelgutama minna. Selle peale ma ainult naersin, et nii palju lund teil ju küll ei tule, et kelgutada saaks (sajab küll sageli, aga kohe sulab ära kah). Täna kommikult oleks aga vähemalt meie rõdul küll juba kelgutada saanud.

Lihavõtted

Täna oli siis viimane päev enne pühi, mis mulle tähendab 4 vaba päeva, saksa koolilastele rohkem kui nädalat koolivaba. Sylvia käis poes ja ostis meile hiina nuudlitoitu, jõime veini ja sõime tiramisu pudingut ja saime Sylvia poolt ühe väiksese kommikese, milles väike kirjake mõtteteraga sees. Kristina poolt saime muhvini. Ülejäänud päeva nikerdasin rinnaehteid.
Õhtul läksime Sylviaga lihavõttelaadale, kus Sylvia 16-aastane tütar Laura aitas müütas oma sõbranna ema poolt valmistatud keraamikat. Tegemist oli keskaegse laadaga, muusika, komejant, elav tuli, toit ja jook. Müüdi igast käsitööd: nahka keraamikat, sepist, kristalli, rõivaid, kiikesid ja võrkkiikesid. Sai valmistada küünlaid ja väikese ilmarattaga sõita.
Vääriskivide leitis oli kottide viisi erivevaid kivikesi, mille hulgas ka sellised piimklaasi laadsed kivid, mis kirjutist pisut suurendades läbi lasevad kumada.
Sylvia ostis mulle kuuma meeveini, mis alguses oli pisut mõru, kuid mida rohkem jood, seda enam mee maitset tunda on.
Lihavõttelaadal leidsin oma taskust veel väikse šokolaadimesilase.

Kassel

Täna käisime siis Kasselis eksursioonil.
Esiotsa määrasime kokku kohtumiskoha ja aja, sest meil olid 5-inimese grupipiletid ja siis suundusime koos juhendajaga infounkti. Kõik krabasid ja vaatsid materjale, leidsin ühe toreda kaardi, maksin selle eest ja hakkasin samas infopuntis automaadist postmarki ostma. Kooraga oli rahvas läinud, uksest asutusid sisse kaks meie grupi Ungarlast, Luca tahtis kah marki osta. Pärast välja minnes selgus aga, et oleme täesi kolmekesi jäänud, teised on plaanide kohaselt linnalähedasse lossi sõitnud. Aga loosi saamiseks kõlbas see sama pilet, mis rongilegi, aga meil seda polnud ja samuti ei leidnud me seda bussi, mis kaardi järgi lossi oleks viind, et oleks saand jänest sõita.
Eelmisel päeval olid juhendajad meile lühidalt muuseumitest rääkinud. Mõtlesin, et lähen neisse vaid vihma korral, kuna ma ei ole eriline muuseumifänn, olen vist kunstiajalugu õppides liiga palju maale näinud. Ja siiani on kõik Saksa linnad enam-vähem ühesugused tundunud, selline kesklinna ostutänav ja siin-seal kenad väikesed pargikesed romantilisena mõjuva arhituuriga.


Aga siin Kasselis asusid ka mõned erimuuseumid, surmakultuuri ja tapeedimuuseum. Mõtlesime, et pärast kohtumiskohas küsime selle pieleti ja lähme lossi hiljem.

Surmamuuseum
Aga noh, coolina tunduv surmamuuseum ei olnudki nii lahe. Kirjelduste järgi sain aru, et peaks käsitlema erinevaid matsmisviise, aga suur osa keerles kristliku matuse ümber, surnuaiast muuseumisaali veetud hauakivid, aiakesed, kirikute hauaplaadid ja muu kribu krabu. Sealhulgas kuhjaga nn gooti nänni, millekohaseid poode pea igal nurgal võib leida.



Ja siis mõned surma ümber keerlevad kunstiteosed. Üks fotoseeria vana mehe päevast oli kusjuures päris mõjuv. Kokku kuvanud mees koos naisega oma igapäevaseid asju ajamas, habet ajamas, leiba lõikamas, ärkamas, magama minemas ja siis naine hommiku mehe kätt katsumas ja viimane pilt lilledega ümbritseud kirstust. Võib-olla oli asi selles, et üks osa näitusest oli suletud, kuna ametlik hooaeg pole veel alanud.

Tapeedimuuseum
Aga tapeedimuuseum oli päris lahe, tapeedid alates Hiinast ja Jaapanist, nahale maalitud ja pressitud tapeedid, Napoleoni Austerlizi lahingut kajastav panoraamtapeet jne, mis katsid tervet tuba. Enamus ruumides oli ka lagi tapeei all. Erinevate tapeedigega sisustatud ruumid läksid 80-opkunsti ja tänapäeva kuntsniku disaintapeetide näitusein välja. Siis veel erinevate ajastute tapeedipressid ja kästisivalmistamise mudelid, kus tuba ja elusuurused nukud tapeeti valmistamas ja muidugi selleks kasutatud puulõiked. Ja kogu see aeg oli meil isiklik saatja kannul, kes vaatas hoiatas, et me tapeete ei katsuks ja kindluse mõttes hoidis silma peal, olime ainukesed kliendid. Igaks juhuks ei julgenud pilti teha. III koorus oli 8-18 saj kunsti päralt, täpsemalt öeldes pigem selle ajasu käsitöö ja tootedisaini päralt, kuna meie aeg oli väga otsa saamas, jooksin selle korruse kiiresti läbi ja läksin alumiesele koopainimeste osakonda, seal olid põletusahjud, skeletid, onnid ja ja maketid kiviaja ja ponksaja elust.
Kohtumispaika minnes mainisimine, et tahaksime veel kauemaks linna minna ja küsisime piletit, et lossi vaatama minna. Teised olid arvanud,et me tahame linna jääda. Ei tea, küll, kust nad sellise arvamuse said, minu käest küll keegi ei küsinud. Anja ja Anuš jäid ka veel linna shoppama ja andsid lahkel pileti meie kätte, läksime esiotsa Lucale ühes poes nähtud ketse ostma ja siis selgus, et meil on siiski liiga vähe aega, esialgselt määratud 2 tunnist oli vaid 1.20 järgi jäänd ja Anja arvates sellest ei piisanud.

Hetkeseis
Ja nüüd ma siis istun siin, tuju on ära, ei ole tahtmist teistega koos ülikoolipeole minna. Mõtlesin, et kui homme on sama ilus ilm kui täna, sii slihtsalt ütlen juhedajale, et mina lähen jalutama. Programm on siin pehmelt öeldes igav. Inimesed protesteerisid siinsete rahvusliku büroo poolt määratud teemade üle ja terve eilne päev olid meil meie poolt tellitud teemadel vestlusringid, mis minu arust olid kah suht igavad. Aga samas mõned siin räägivad nii kiiresti saksa keelt, et ma ei jõua kuulata. Siis üheks teemaks oli ka Prokssõdur, kus vene noormees Ivan rääkis rohkem kui mina. Esiteks ma ei tea midagi sellistest teemadest, teiseks Ivani tempo on ikka tohutult kiire ja kolmandaks minu saksa keele eneseväljendus on vaevalt viisaka tavavestluse tasemel. Lühidalt sai rohelt kududa. Ja minu arust pole tegelt probleem mitte kohustuslikes teemades, vaid vales metoodikas. Kui kaks esimest päeva on olnud ettekandeid, kus enamus esiajatest on olnud vähemotiveeritud või lihtsalt neil lihtsalt napib performaiivsust ning nad ei suuda publiku huvi üleval hoida, pole ime, et rahvas siin leiab, et tukkumise põhjuseks on ebahuvitavad teemad. Aga kes meist jõuab päev otsa kuulata kuiva ettekannet teemal "Minu projekt". Tulemuseks on olnud see, et igaüks ärkab üles selleks ajaks kui on tema kord ettekannet anda ja sii koolitajad küsivad juurde mõned küsimused.

Aga Kondadi Saksa enda vabatahtlikel on 5 seminari ja neil näiteks tehakse teemakohaseid workshoppe, Konrad valis filmi.

Lühidalt, ma leian, et kevad siin Saksamaal on ilus, tohutult palju lilli õitseb ja ma parem tutvuks värskes õhus Saksamaa loodusega, mis mul täna tegema jäi.
Ah jaa, leidsin poest laheda Hiina pildiga ploomimaistelise magusa veini (kõik siin jälestavad magusat veini), kui siin lõpetan, lähen limpsin seda.

Witzenhausen

Hetkel olen Witzenhausenis seminaril. Tegemist on väikese kirsikasvatajate linnakesega. Linnakeskus meenutab muuseumit, enamus maju on vahvõrkstiilis. Muidu olen veel märganud, et terve linnake on täis munadega ehitud puukesi. Inimesed on oma aedades munadepühadeks valmistunud.


Saksamaal toimib muidu veel munadepeitmise traditsioon. Munadepühade jänes peidab värvitud munad aeda ja lapsed lähevad neid hommikul otsima. Justnagu USA filmides. Ja tohutult kaunistusi, vaateaknad on munadepühade kraamist lookas. Leipzigi raudejaama ostkeskuses on klaasist ruumis väike elavate jäneste maailm isegi. Ostukeskussesse on loodud murust ja kõiksugu lilledest platsikesed.
Leipzigi jäneseid mul pregu näidata pole, aga täna sai Kasselis käidud ning lisan siia näiteks paar ühe sealse ostukeskuse munadepühamaailma pilti. Selgiuseks vee l juurde, et kõik need jubinad seal veel liikusid, jänesed lasid liumäest alla, lüpsid lehma, söötsid sigu jne.


Aga tagasi seminari juurde. Olin teine inimene, kes siia saabus. Kui olin veidi aega oma toas asju lahti pakkinud, kuulsin vene häälusega saksa keelt. Selgus, et olin juhtunud ühele seminarile eesti-venelase Anjaga, tema ja tema kaksikõega olime juba Eesti seminaril koos. Korra nägin teda ka lennujaamas kui jõuluks koju sõitsime, juhtusime sama lennu peale. Siis temaga koos oli veel noormees Venemaalt (meie Slovakkia vabatahliku esimesel seminaril oli kohe mingi 5-6
vabatahlikku Venemaalt, meil ainult Ivan). Siis on veel kas noormeest Poolast - Domek ja Jarek (võrreldes esimese seminariga, kus oli ainult kaks noormeest ja üks neist gey, on siin noormehi väga palju, peaaegu pooleks). Siis on 3 neiut Prantsusmaalt, Antonine oli juba minu esimeselt seminaril, Elis ja Lola on uued näod mulle. Siis on kaks noormeest Hispaaniast, Bernard (Lola noormees, neil on sama projekt ühes väikses külas) ja Herminio, kelle esimene seminar oli samuti siin (nats igav talle). Heminio töötab žirkuses. Siis on üks neiu Ungarist, kellega elan ühes toas ja kes oli ka minu esimsel semianril - Luca (puhas kokkusattumus, et meidühte tuppa pandi) ja siis veel üks noormees Ungarist -Richard. Anuš - neiu Armeeniast ja Bojan - noormees Serbiast. Ja siis veel Vera portugalist, Vera on must ning alates novembrist Saksamaal, tegelikult on temal selles seminariga ikka väga kehvasti jopanud, sest ta ei ole veel oma projektiga poole peal. Ta pole ju jõudnud nii palju saksa keelt õppida.

Lõunat sööme ülikooli sööklas, asume ökoülikooli aladel vanades saksa vahvõrkstiilis majades. Sööklas pakutakse muidugi ökotoitu, õnneks suht mõistliku hinna eest, meil on siin antud 41 euri isemajandamiseks. Hommiku ja õhtusöögi peame ise valmistama.
Siin prantsususe Antonine ungarlasi nende väljapakutud õkusöögi valmistamisel abistamas.

See on küll paha, et seminar lõppeb kell 18 ja siis hakatakse ju alles süüa tegema ja toit ei saa kindlasti enne kella 20 valmis. Nii et jälle suht ebatervislik õhutne söömaaeg. Oleks siis nii, et see vaid üks nädal oleks, aga siin saksamaal pole mul enivei aega ju varem süüa. Kuigi ma ikka püüan õhtul mitte tugevalt süüa. Annan raha ainult õhtusöögi tarbeks. Hommikisöögiks ostsin ise omale kraami. Ei tea, kas see nüüd soodsam tuleb, aga... väiksem valikuvõimalus kindalsti. Nojah see on nüüd tehtud.
Selline näeb siis ülikooli söökla (vasakul) ja büroohoone, kus asub ka EVS seminarikontor (vasakul), välja.



Siin me siis elame kahestes tubades ning alumisel korrusel asuvas köögis valmistame oma sööki.Ja siin toimub meie seminar. Rõdu kaudu saab minna mänguruumi, kus on piljardilaud, kicker, lauatennis ja diivanid.
Täna tegime oma projektist presentatsioone: Mida teeb minu organisatsioon, mida teen mina seal, mida ma olen õppinud, millega ma rahul pole, kuidas ma oma tuutori ja kollegidega läbi saan, kas miski on mind üllatanud. Olin eelviimane, kuna projektorikasutajad jäeti lõppu. Ega keegi niikuinii enam kuulata ei jõudnud, aga vähemalt olid mul pildid.
Siis meil oli veel Witzenahauseniga tutvumine, kus meid 3 gruppi jagati ja siis me saime listi asjadega, millest pile peame tegema ja siis mingi loo nende põhjal välja mõtlema. Pärast seda, kui meil pildid tehtud olid, selgus, et Poola noormehe profikaamera kasuab suuremaformaadilist mälukaarti ja me ei saanud pilte sealt välja. Ja grupp polnud niikuinii motiveeritud mingi loo väljamõtlemisest. Läksid ära magama. Mul oli küll osa pilte, aga mitte kõiki. Kohapeal lihtsalt rääkis poola kutt, et meil on probleeme piltide laadismsiega ja rääkis, milles me pidime pilte tegema.
Üldse, sarnaselt esimese seminariga, on inimesed üsna väheaktiivsed ja vähemotiveeritud mingeid ülesandeid täitma. Ok, see ei olnud nüüd teab mis hiilgav ülesanne, aga nooroovahetustel oleks seda ikka suurema motivatsiooniga tehtud. Aga noh, vabatahtlik teenistus ja poole peal, paljudel igav projekt või ei ole see, mis algselt lubati.

Wash

Meie korteri mustal emasel kassil on hetkel see aeg, mis emastel kassidel kevadel vahel ikka olema juhtub - jooksuaeg. Täiesti võimatu, juba nädal aega muudkui meelitab omast arust isaseid kasse ligi ning tuiab nagu kuutõbine toast-tuppa ringi, nagu 5 mintsa pärast oleks sinna äkki mõni isane kass ilmunud. Mis on ju siin korteris pea täiesti võimatu. Kahju lausa kassi vaadata, tüüp on omadega täitsa segi, püherdab kus aga võimalik, isegi öösel pidevalt masin töötab - kurr-kurr-kurr, sekka veel oigeid. Viimasel ajal olen hommikul paar korda 6.30 üles tõusnud, et kl 7.45 koolis olla ja lastele geograafia tunnis Eestist rääkida (täna muideks sain õpetajalt tänutäheks iseehtud savikausi ja kutse, et ma tema kolleegi 6. klassidele kah Eestist rääkima tuleks - õnneks pole need tunnid kõige esimesed) ja va kassivolask kohe kuuleb, et olen üleval ning hakkab mu ukse taga omast arust meelalt kurrutama (üsna valjud on need hääled ja ikka teistsugused kui nurrumine).
Ja Jan muidugi oma kassile juba meeskasse külla ei lase kah, mis sest, et ta enda lahkuminekute, uute suhete, meelemuutuste ja vanade taastagasivõitmine toimub sellise kiirusega, mida mina varem isegi seebikates kohanud pole - seebikates ju midagi sellist ei näe, et ühel õhtul on kangelane oma armastatuga nagu turteltuvikesed koos, söövad, isuvad ja pesevad koos, järgmine päev lambist aga leiab noormees, et armastab siiski oma endist tüdrukut, kelle ise paari kuu eest oma suure armastuse tõttu maha oli jätnud.
Ma pole ühtegi kassi kunagi nii kiimas näind, ta ei suuda isegi paigal istuda. varem ajas mind ikka vihale kui kassidel öösii akna taga "pulmad" olid. Aga nädal aega kuulata, kuidas üks muidu terve päev magav kass tuiab ja kurrub, vot see on veel üks põhjus, miks loomad ei kuulu ikka korterimajapidamise hulka.

Ja siis veel, Wash on oma küüsi teritades lõhkunud suure osa meie korteri seintest. Kui Villa seda teaks, Janil vist väga nalja ei oleks.
Esialgu plaanis Jan küll kassile küüneteritamisvaiba osta, aga noh viimasel ajal on tal oma armueluga nii palju tegemist old, et peamise aja omast vabast ajast veedab ta oma armastatute uste taga neid tagasi paludes. Ühesõnaga vaipa pole ta osta jõudnud. Jan juba rääkis, et plaanib pärast kassi lahkumist (kahe nädala pärast) purgi valget värvi osta ja sellega lõhutud kohad üle võõbata. Eks siis näis, kuidas see trikk tal õnnestub.

Hetkel midagi väga Washis huvitavat filmilindile küll ei jäänud.

Märtsikellukeste aeg hakkab läbi saama

Eile pea üle kuu aja tööle sõites (mingi 2 näd Eestis ja siis veel Barcelona) märkasin trammiaknast lumikellukestest valget parki, siniliilatest sinetavaid puualuseid, nartsissiõitest või krookustest kollaseid teeääri. Täna võtsin juba tedalikult fotoka kaasa.

Tööle jõudes nägin keskuse uksest Sylviat, kes kutsus mind endaga mingisse ökaraamatukogusse kaasa. Meil kevadpeo teemaks on torud ja vesi ning selle tarbeks tuleb aeda lastele atraktsioone ehitada. Juba autos küsis Sylvia mullt, kas olen juba parki jõudnud. Enne Barcelonasse sõitmist ta juba rääkis, et praegu peaks pargid märtsikellukesi täis olema.
Saades mult eitava vastuse, uuris Sylvia kohe ökomuusemui töötajalt järgi, kus siin lähedal märtsikellukesi näha võib. Nii me siis sõitsimegi metsa:)

Nojah, nüüd ma saan aru, miks neid lilli märktsikellukesteks kutsutakse, kuigi nad Eestis aprillis õitsevad. Tegemist on ilmaselt otsese tõlkega saksa keelest. Aga preguse kliima korral peaks nad Saksamaal juba veebruarikellukeseks ümber nimetama. Terve metsaalune oli pooleldi närtsivaid märtsikellukesi täis.

Juba õitsesid märksa hilisemad lilled. Nende hulgas ka ülased.


Kella 17 paiku aga sadas rahet.