Ag väikene maailm suure maailma sees

Ikka veel saab siis kohati imestada

2010-11-17T14:08:00.000-08:00

Kuna mu korterikaaslane Gesche läks hiljuti oma Erasmuse kutist lahku, olen püüdnud tema aega natuke sisustada. Eile käisime koos kinos iiri filmi "Ondin" vaatamas. Täna läksime läbi vihma (nüüd siis tuli vihm tagasi ja 25 kraadiseid päevi ma niipea enam ei näe) teatrisse tantsuetendust vaatama ja meil õnnetus oma tudengiraamatutega tudengipilet välja kaubelda. Isegi Gianfranco (minu teine korterikaaslane) tuli kaasa. Ta lubas järgmine esmaspäev kontaktimprovisatsiooni kaasa tulla. Pidavat lihtne tunduma.

Gianfranco teadis meie lähedal ühte pererestorani. Läksime sinna istuma. Siin siis ülesvõte selle restorani menüüst.

Arve oli loomulikult käsitsi täidetud.

Alessandro tehtud pildikesi naisteturult

2010-11-03T16:01:00.000-07:00

Samas võib selliseid pilte saad pea igalt poolt linnas, lihtsalt naisteturult saab nad ühest kohast konsentreeritult kätte ja tõenäoliselt on ka sedelitelolevad numbrid väiksemad.

Pühapäev

2010-11-03T15:28:00.000-07:00

Halloweeni õhtul tahtsime Alessandroga (Cousurfer) Vitosha mäele päikeseloojangut pildistama minna, kuid jäime 15 min hiljaks. Mitte päikeseloojanguks, vaid lifiks. See suleti kell neli.

Mõtlesime, et jalutame siis põllul ringi, äkki avaneb mõn

i hea vaade. Teist korda liftijaamast tühade kätega lahkuda oleks ju eriti nõme. Ronisime üle aedade ja kohasime üht meest, kes saksa keelt rääkis, ta viis meid oma džiibiga üle põldude ja kraavide järgmisse külla.

Mõtlesime, et kui me siia juba tulnud oleme, võtame kohaliku bussi ja vaatame, kuhu see sõidab. Tegime tiiru mägikülade vahel ja pimedas saabusime linna. Alessandro küsis ühelt bussis olnud naiselt teed ja selle asemel, et meid juhatada, sõidutas ta mees meid Alessandro hosti ukse ette. Külastasime kohalikku poodi, millel oli päris hea veinivalik.

Liitusin õhtusöögiga - pasta loomulikult.

Alessandro ei viitsinud linna tulla, meie Sylviaga tahtsime Couchurfingu Halloweeni pidu kaema minna, kuid kui me pärast südaööd baari jõudsime, ei olnud seal ühtegi couchsurferit. Kuna meil polnud infi ülejäänud erasmuslaste kohta, lõpetasme oma õhtu candle-baris, mis oli juba täis wasted inimesi, seega rääkisime omavahel.

Tahtsime homme, seega juba täna, Belgradi hääletada, kuid kuna jäime omale hosti leidmisega hiljaks ja ei leidnud kedagi kindlat, otsustasime selle tripi järgmisse nädalasse lükata.

Eks näeb, mis nädalavahetus toob, üks plaan on Rhodopi mägesid külastada,tahaks sealseid väikeseid külasid näha.

Üllatus

2010-10-31T03:25:00.000-07:00

Eile ostsin naisteturult mingi ahjupanni laadse asja, sest meil pole mingit ahjuplaati. Täna siis küpsetan mina siin ja korraga keeratakse korteriukse võtit. Mõtlesin, et küll Gesche ja Henning on ikka vara kohal. Kööki kargab aga mingi kutt ja hakkab pesu masinasse toppima. Tervitasin üllatunult. Siis tuli meelde, et kutt on ju meie landlady poeg. Seejärel sadas ka ülejäänud kamp sisse ja patseeris siin ringi. Nojah, kui pesu on masinas, tähendab, et keegi tuleb sellele millagi ka järgi.No see sissesadamine väga mõnus just pole ja see pole ka mõnus, et ööd-päevad läbi tuleb kõva araabia muusikat kuulata. Aga siiski on koht äga.

Eile nägin lõpuks kuulsa candel-light baari ära. Eile tuli üks itaalia couch-surfer Sofiasse, olin temaga kirjutanud, ta ei ööbi minu juures, aga sain tema ja teiste co

uchsurfaritega vana korteri lähedal rahvuslikus restos kokk

u. Seal isegi muusikud käisid ruumis ringi ja mängisid rahvuslikku m

uusikat. Sofia kohta kallis koht.

Alessandro pole suitsue ruumiga harjunud (siin pole suitsuvaba seadust veel) ja teised läksid koju ära, kuna pidid töötama, meie siis hängasime ringi. Oleks peaaegu ühte mojito-baari jäänud,s est kohtasime tee peal saksa tüdrukuid, kes sinna teel, kuid otsustasime ikkagi selle candle- light bari üle vaadata. Asub nuka taga, zavoodi ja küüni segu. Sissepäärs asus totaalselt nurga taga ja nägi välja selline.

Elektrit seal ei kasutata. Ainult küünlad põlevad, ka wc-s. Jube suitsu täis,

aga muidu lahe koht.

Oma tuba, oma luba

2010-10-28T05:34:00.000-07:00

Nii, kell on 15:34 ja olen nüüd lõpuks uude kohta kolinud. Oma tuppa.

Olen väga rõõmus ja loodan, et nüüd sujub õppimine ladusamalt.

Mille üle ma aga eriti rõõmus olen, on dušš, kuna meil on paar nädalat vannitoas remont. Ja dušš, mida saab riputada, mitte ei pea käega hoidma. Täna läheb juuste värvimiseks.

Teiseks meeldib mulle tepikoja põrandal olev number 1929.

Armastan vanu maju. Usun, et minu toas olev keraamiline ahi on samast ajast. Ahi küll ei tööta, kuid siia tulles ootas mind meeldiv üllatus. Keegi on ahju asetanud elektrispiraali. See oli seinas, ahjusuust paistab punast valgust ja ahi ise on soe. Küsin Geshe käest millagi fotokat, siis saab pilte ka teha.

Kui viimati tuba käsin vaatamas, oli minu toas kaks voodit, pluss nari. Nüüd on nari ära veetud ja keset tuba ilutsevad kaks voodit. Ma ei tea, mis ma küll selle teisega teen, kuidagi imelik on magada tühja voodi kõrval.

Siis on mul oma riidekapp, kus palju riidepuid. See on küll hõbedaste usega, aga mis sellest. Pidin oma suure kohhriga kaks korda käima, pluss veel sel

jakott. Ma siiralt loodan, et mul õnnestub kuidagi oma suveriietest lahti saada. Nii, et palun sõbrad, tulge mulle kerge pagasiga külla. Siis on mul veel riiulitega kapp, kirjutuslaud, tool ja väike öökapp ning vee üks naljakas plastmassist riiulitega kummut. Koridoris on küll üks nunnu tumedast puidust kummut, aga reaalselt pole mul seda ju tarvis ja sellest plastmassist asjandusest võiks ju ka ehk lahti saada. Nt dušširuumi.

Minu toast avaneb vaade tohutu suurele verandale, kus on teoreetiliselt võimalik jalgpalli mängida. Suvel oleks ikka väga perfekto siin grillipidusid korraldada.

Täna aga sajab esimest päeva lund, maha see ei jää, aga sajab noh.

Köögis on külmakapis ruumi, sain oma asjad eraldi riiulile panna, meil on pliit, mille uks ees ja uus pesumasin, mis tõesti peseb pesu,mitte ei teeskle, et peseb pes

u. Ja jube nunnu vana laud, mis ohtlikult ragises, kui tahtsin sahtlit avada, et vaadata, mis seal sees on.

Asume ladies marketi kõrval, st meie ümbruskonnas on tohutult huvitavaid kribu-krabu poekesi.

Ja ladies marketilt saab kõik, mida soovid. Meie tänav on ääristatud pesu- ja sukapoodidega. Vaateaknad täis tussikutes, bokserites ja body'des mannekene. Billa-toidupood asub mõne meetri kaugusel.

Ja meil on suur elutuba, kus samuti üks voodi, kummutid ja isegi klaver.

Ja wifi on meil ka, vähemalt praegu töötab. Vanas korteris läks just nett jäll

e ära, ei tea, kas lume tõttu. Kuuldavasti pidi probleeme elektriga olema, see läheb ettehoiatamata mõneks tunniks ära.

Nii et jään külalisi ootama. Mul on siin ideaalsed tingimused külaliste vastuvõtuks.

Panen nüüd muusika mängima ja hakkan oma asju lahti pakkima.

Õhtul on vana korteri väikesel Arminal sünna, saab 3-aastaseks. Aisha (Armina ema teeb kooki ja õhtusöögi). Armina kutsub mind oma õeks. Pidi Bulgaaria komme olema, noori tädisid kutsutakse õdeteks, vanemad on täidid. Mulle sobib. Kui ta ema ei näe, sööme alati koos, siis ta küsib, iga asja kohta mitu korda, et mis asi see on ja proovib vargsi. Kui ema tuleb, annab ruttu asja tagasi ja teeb süütu näo pähe. Armina ema on mustanahaline moslem. Arminale maitsevad eriti tomatid ja kurgid. Aga arvan, et teen talle sõrmenuku ja kui aega on, siis vast fimost käeehte.

Kuidas asjad Bulgaarias käivad

2010-10-25T15:27:00.000-07:00

Täna ärkasin tohutus piimhappe ülekülluses - eile oli Rila mägedes pidurdamise päev. Kuid vaatamata sellele, et isegi paar trammiastet valmistasid mulle täna tohutut piina (lisaks piimahappele sain Rilast hõõrutud kannad), vedasin end kontakt improvisatsiooni trenni. Sylviale (poola erasmuslane, kes teiste erasmuslastega väga ei suhtle) pidid kaks briti kutti sohvale tulema. Kuna Sylvial oli aga kontakt impro, ootasid kutid paar tundi bussijaamas, tellisime nad kesklinna ja võtsime ühed õlled. Üks kuttidest oli tüüp, kes tuli kuu aega tagasi töölt ära ja külastab detsembri lõpuni suuremaid Euroopa linnu.

Ja millalgi jõudsime Sylviaga Bulgaaria eripära juurde. Saime kokku sellise nimekirja.

1. Aeg - enamus bulgaarlaste elust möödub (järjekorras) oodates. Pole ime, kui iga funktsiooni jaoks eksisteerib eraldi kaart või paber, mille kättesaamiseks tuleb omakorda koguda erinevast kohast pabereid ja allkirju.

2. Tohutu uimamine ja ebaefektiivsus - Meil on teist nädalat vannitoas remont. Töömehed tulead kell 9 hommikul, ajavad meid tohutu puurimisega ülesse ja lahkuvad kell 12, hakkame juba kahtlema, kas omaniku lubatud dušširuum selle nädalaga korda, ikka toimub.

Et midagi tehtud saaks, tuleb enda probleemist järeleandmatult teada anda, et see lõpukstehtud saaks. Kuna meie korter on tegelikult hostel, saadeti siia ühel päeval mustlasest koristaja, kes otsustas ahju pesema hakata, vajutas aga kogu raskusega ahjuuksele, mis eest ära kukkus. See juhtus rohkem kui kaks nädalat tagasi. Meie pideva vingumise tulemusena avastasime paar päeva tagasi oma köögist diivanilt Lena (hosteli üks töötajatest), kes seal lihtsalt istus. Küsimuse peale, mis tema siin teeb, vastas ta, et ootab töömeest, kes ahjuukse tagasi paneb. Läksime kooli, tagasitulles oli Lena kadunud ja ahjuuks vedeleb ikkagi ahjust eraldatult köögi põrandal.

3. Lahtised tänavakivid, mille alla koguneb vihmavesi. Peale astudes saad porise dušši osaliseks. See on üks põhjus, miks eelistan sõiduteel käia, mis arvestades siinset liiklust on aga üsna eluohtlik. Ise ma seda väga ei tunneta, kuid teised tirivad mind pidevalt liiklusest ära.

4. Kui vihma sajab, võib internet ära minna, sest kaablid jooksevad maja välisseina mööda.

3. Liiklusummikud veidratel kellaaegadel. Nt kell 10 hommikul ja kell 19 õhtul. Samas kuna siin kõik hilineb, on siin ehk loogika sees.

5. Üliõpilaskaardi asemel on meil õpinguraamat (Studenski knishka). Nagu meil kunagi matrikkel oli, ainult, et see peab ka üliõpilaskaardina toimima.

6. Nii suure linna kohta pole ööliine. Takso on aga odav. Tuleb võtta OK takso, mitte CK ja kõige kindlam on enne summa enam vähem välja uurida.

7. Segased taksojuhid. Viimati kui Mariliisiga Studentski Gradi läksime peatas taksojuht keset sõiduteed takso ja osutas tänavale, kus asub soovitud aadress. Arve oli 6 leva, andsime 10 ja selle eest, et ta meid maja ette viimise asemel pärapõrgus lahti lasi, võttis 1 leva jotsi. Pärast pikka seiklemist saime aru, et tüüp oli õigest aadressist mööda sõitnud. Sylvialt oli hakanud taksojuht elukoha kohta uurima ja tahtis kesklinnas ülisoodsat korterit pakkuda. Sylvia andku aga oma telefoninumber.

8. Keldripoed - mitte selles mõttes, et asutud keldrisse sisse, vaid keldris on ainult müüa ja kraam, keldrist avaneb aga aken tänavale, mille kaudu käivad siis tehingud, mis tähendab, et millegi ostmiseks peab ostja kõnniteele maha kükitama.

Leidsin Wilhelmi (üks erasmuslastest) Facebookist sobiva pildimaterjali.

9. Tohutult kiirsöögivõimalusi - tänavaääred on täis kohti, kus saab osta pitsalõike, dönerit või hamburgerit.

Tõenäoliselt unustasin mõned kõne alla tulnud punktid välja ja tegelikult saaks nimekirja vabalt pikemaks venitada ja eks ta aja jooksul venibki.

Kui tiba enne kella 1 koju jõudsin, leidsin oma toa tühjana, Mariliis on välja läinud. Facebookis seisis teade, et kõik on Studentski Gradi sakslaste korterisisse oodatud.

Kreeka: Meteora

2010-10-24T13:19:00.000-07:00

Kreetalt sõitsime jälle öise praamiga tagasi Ateenasse. Seekord ööbisime täitsa dekil. Leidsime omale tuulevarjulise koha. Olime muud söögi hulgas kohalikust supermarketsist kaks pooleliitrise õllepudeli laadses pudelis ja ka õllepudleli korgiga valget veini ostnud. Esimest lonksu võttes sain oma elu unustamatuma veinielamuse osaliseks. Esiotsa kerkis minu pähe mõte, et kas üks vein saab tõesti hallitama minna. Maitse oli niivõrd rõve. D pani panused teise pudeli peale, mis hoolimata teisest disainist maitsest täpselt sama moodi. Järelikult ei olnud me siiski poolt liitrit hallitama läinud veini omale sisse kallanud, vaid tegemist oli siiski teatavate ürtidega. Teise pudeli lõpuks hakkasime maitsega juba harjuma. Hommikupoole hakkas küll jahe, kuid ei viitsinud enam sisse minna.

Kuna rongide sagedus oli enam-vähem teada, otsustasime bussiga Meteosasse sõita. Bussijaama leidmine ilma kaardita polnud väga lihtne ülesanne. Jooksin nimelt esimesel päeva üle sebra ja meie Lonely Planeti Ateena kaart kukkus maha. D arvas, et teame linna juba piisavalt hästi ning meil pole enam tarvis jälle terve igaviku foori taga passida.

Usun, et Ateenast Meteorasse sõitis mingi 5-6 tundi.

Panime Meteorale oma lootused. D rääkis, et kui oli Kreekat googledanud, sattus Meteora otsa ja tahtis seda kindlasti külastada, ülejäänu oli selline nö kohustuslik osa, eriti Ateena. Mina olin juba ammu oodanud, millal nendest suuretest linnadest minema saab. Minu varasemad reisid on ju enamasti seljakoti ja telgiga nn külavaheteedel möödunud ning oleme meelega suurematest linnadest hoidunud, kuna seal on telgiga ikka suhteliselt raske (ma ei ütle võimatu) ööbida ja välja saamine nõuab tohutult energiat, eriti kui keelt ei räägi.

Igal juhul jõudsime mingi kella 3 või 4 paiku Meteora jalamil asuvasse külla. Tundus maagiline koht. Olime mõlemad nõus seal kaks päeva veetma, mis tähendas aga külakeses ööbimist ja kuna seal ühikatube ei tundunud olevat, olime sunnitud 30€ eest eraldi toa võtma. Mitte et varem hostelitoad väga ülerahvastatud oleks olnud. Maksime küll varasema 10 € eest 15€ ja meil oli küll privaatkülmkapp, dušš, rõdu ja käterätid, kuid ei pliiti ega toidunõusid.

Jätsime oma kotid tuppa ning asusime mägede ja kloostrite poole teele.

Avastasin, et olen ootamatult nõrk. Matkarada oli küll kohati ikka kividel ronimine, kuid pettusin oma võimetes. Kuidagi paganama ruttu võttis hingeldama ja vajasin pidevaid peatusi. Palusin D-l end isegi maha jätta, kuid ka tema tunnistas et ega temalgi kerge pole, ilm oli kuidagi lämbe ja D pani süü ka selle peale, et me kumbki pole enam esimeses nooruses (ja ise ta ei tahtnud enne kui oli mu dokumenti näinud, päriselt mu vanust uskuda - itallased oma komplimentidega). Kogu oma keel vestil oleku juures, ei saanud ma muidugi ikkagi hoiduda pioneeritsemisest. See hoiduda ronimast kohtadesse, kust pärast võib-olla väga lihtne tagasi tulla pole. Nagu alloleval pildil juhtus.

Igal juhul jõudsime millagi maanteeni välja ning ei suutnud avanevaid vaateid ära imetleda.

Kokkuvõttes külastasime ainult ühte kloostrit, sest enamus klosstreid suletakse 17-19 paiku. See oli tagasihoidlik St Roussenau nunnaklooster ning sain omale D abiga oma enam-vähem valgest (D sõnul reisi jooksul kõige enam pestud ese) kampsunist pika seeliku, et kloostrisse siseneda. Pükstes naisi sisse ei lasta. Kohapeal oleks sanaud tegelikutl ka seelikuid laenutada, noh aga see pole ju pooltki nii kena kui kampsun ümber sääremarjade ringi tuterdada.

Alloleval pidil olev klooster kandis nime Varlaam.

Kella 19 paiku jõudsime Grande Megaroni kloostri juurde ning kuna ei tahtnud päris pimeda peale jääda, tegime kloostri juurest julma shorcuti alla kõrvalasuvasse külla. Ja kogu selle tripi jooksul saime hakkama 0.5 l veega. Mingi hetk hakkas sadama. Kõmpisime pimedas vihmas oma küla poole ning tegime oma viimase mugava õhtu nii mugavaks kui võimalik. Otsime mingit kreemjat salatit, mida sõime kuivatatud saiaga, lisaks konservi peajalgseid ja minu eesti õhtusöögist ülejäänud sibul. Kuna tõenäoliselt oli meie energiatase üsna madal, tundime vajadust koola järele, mida me endale loomulikult ka lubasime. Minu pealekäimisel ostsime ka valget veini. Seekord igaks juhuks korralikud pudelis, kuna kreetalt ostetud õllepudeli veini järgi meil hoolimata unustamatust maitseelamusest mingit soovi polnud. Hommikul võtsime dušši ja otsustasime tänast päeva väga kergelt võtta ja end mitte mägedes ronimisega higiseks teha.

Hommikul avanes külast Meteorale selline vaade.

Vaatasime omale rongi, mis tähendas, et meil jäi Meteoras terve päev aega. Mina tahtsin tingimata kaljusse rajatud kloostreid näha. Nood aga polnud turistidele avatud, nägime neid vaid kaugelt, mis ei vähendanud aga muljet. Uskumatu, inimene tuleb ja rajab omale kalju sisse kloostri.

Siinkohal vahepalana näide munkade grillipeo jäänustest. Et tegemist on siis palveküünaldega grillilaadsel alusel, mille leidsime kaljukloostrite esisel väljal oleva väikese maja aia nurgast palvekapikese kõrvalt.

Ja siinkohal üks vähestest minu tehtud piltidest. Ei saanud ju jätta võtmata pilti nendest väikestest looduslikest alpikannidest, mida terve Meteora täis oli. Alati tundub kuidagi eriline näha looduses lilli, mida meil potililledena sünnipäevakingiks tuuakse.

Alloleva samba jalamile saamiseks pidina ma tegelikutl ikka üsna suure kivi otsa ronima ja kui see kivi ka pildil oleks, siis saaksite vast aru, et see käe lehvitamine seal kivinukal polnud mitte väga ohutu ja iseenesestmõistetav tegevus. Ja lõpuks istusime me kahekesi seal samal väikesel kaljunukil.

Kõik hommikused vaikselt võtmise plaanid läksid aga meelest, kui kaotasime märgistatud matkaraja käest. Äkki prooviks hoopis mõne kaljumüraka otsa saada? No loomulikult. Mingi maa peale kaob ära seegi kidur taimestik ning ees ootab pea vertikaalis kõrgustesse suunduv kaljusein. Ronisime nii kaugele, kuhu taimestik meid ronis, sest mujalt meil kinni ju haarata polnud. Ronisin käed konstantselt taimestikus ja kitsepabulates. Senini kui kohtasin ühes puhmas vaskussi laadset elukat. Lõpuks õnnestus meil ronida ühe platvormini, mis jäigi meie laeks. Proovisin küll kas üles või allaminekuks testida mööda kaljut jooksvat lõhet, mis lõppes sellega, et ma ei saanud enam ei edasi ega tagasi. Edasi minna tundus ohtlik, tagasi ronimiseks oli kivi liiga sile ja libe. Lõpuks õnnestus D-l leida enam vähem stabiilne koht, kust ta mind käete jõul saatuslikus sanaud kohast mööda kivi uuesti üles tõmbas.

Üritasin allolevale pildile ära märkida, kuhu me siis lõpuks jõudsime.

Ja minu kaljuplatool poseeritud hüpe.

Ja see peaks nüüd olema selle platvormi servalt tehtud pilt. Kõrguste paremaks tunnetamiseks oleks muidugi paremat kaamerat tarvis. Kuna siit ülevalt tundus vastasolev kaljulõhe nii ideaalne läbimiseks, laskusime tagasi orgu ja asusime siis järgmist mäge vallutama.

Ja kohati nägi see niimoodi välja. Seekord testis D kaljuprao läbimahtuvust. Mina jäin tema kott hoidma. Kui ta lõpuks seal üleval siis oli, mis tähendas, et pragu on läbitav, tähendas see mulle seda, et mina pean kahe õlakotiga läbi ma selle sama kitsuse, kust on võimalik end ainult käte jõudu kasutades mööda veest nirisvaid seinu üles tõmmata. Asi lõppes jällegi sellega, et mingi maa pealt õngitses D mu sealt praost kättpidi välja.

Ja te ei kujuta ette, missugune mu roosa kotikene seal mägedes välja nägi. Oma riietest ma ei räägigi.

Seal kahe kalju vahel oli olukord aga järgmine...

Mis tähendas siis seda, et kui tahame seda teed alla minna, tuleb meil seda teha läbi okkaliste põõsaste. Tagasiminek tundus nüüd ka totrusena ja võib-olla oligi see tee meie ainuke võimalus, kui mõtlen tagasi sellele kaljulõhele, kust D mind välja õngitses.

Igal juhul võttis allatee meil aega ning kogu selle tripi jooksul olems ma end peaaegu puu otsa üles poonud. Mul oli nimelt väga raske oma roosa käekotiga liikuda, kuna see igal pool töllerdades asja tasakaalust välja viis. D soovitas koti kaks korda ümber kaela keerata, siis on kott rinnal ja ei jää igale poole ette. Raskemates kohtades ma seda ka tegin. Ja siis oli kusagil koht, kus pidime kugagi suure kivimüraka pealt alla saama. Kivisele pinnale ma hüpata väga ei tahtnud. Märkasin kivi kõrval üht puukest, mille najal end kivilt alla libistada plaanisin. Juhtus aga nii, et mu maika särk ja puu külge kinni. Ja nii ma seal siis rippusingi ja tundsin, et igat pidi puu külge kinni aheldatud olevat. Kartsin, et ka mu kott on kusagil kinni, mis käsi lahti lastes tähendaks aga minu üles poomist. D, kes oli õnneks kivilt alla hüppamisega hakkama saanud õngitses mu seekord puu otsast ära.

Ja siis kui olime juba nö kindla maa peal. Täiesti tühja koha pealt kukkus D loodust imeteledes pikali. Arvatavasti mitte ainult vaatest vaimustusest olles, vaid pinnas oli siiski mingil määral libe, sest niipea kui D püsti oli tõusnud, kukkusin mina sama moodi istuli ja kuna D seisis minu ees, sõitsin ma talt jalad alt ning tema langes minu sülle. Nii me siis seal täiesti mõttetus kohas istusimegi kõhud kõveras maas ja naersime oluko

rra üle.

Pärast ronimist nägid minu jalad sellised välja.

Kuna kandsin alt laienevaid pükse, mis pidevalt jalus töllerdades ronimise eluohtlikuks oleks teinud, olin sunnitud oma püksisääred üles keerama. Ka minu käed olid kriimulised. Ja praegu veel nädal hiljem näeb üks käe peal olev arm üsna veider välja. Aga ma ei kurda, kogu see kogemus oli asja väärt.

Õhtul võtsime rongi Volosesse, kust hommikul kell 11 D lennud Itaaliasse pidi minema. Lennujaama laupäeval bussi üldse ei läinud, rongijaam suleti, ka väljas olevalt ootealalt peksti meid välja. Ja meil ei jäänudki muud üle kui bussijaama pingiga leppida.

Bussijaamas Thessaloniki busse uurides sattusin jällegi kolme kuti osta,kes meiega sama rongiga Meteorast Volosesse olid tulnud. Selgus, et tegemist oli Thessalonikis õppivate Erasmuslastega, kes Volosesse sooja ilma otsima olid tulnud. Kuna nad Voloses tuttava juurde põrandale öömaja olid saanud, üritasin neilt nende telki meile kaubelda. Kui ma D-le plaanist rääkisin, tundus ta vihaseks saavat. Tema jaoks ei esksisteerinud võimalust telgiga linnas magada. Tundus üsna pahane olevat mu peale, et sellise plaaniga välja tulin. Ja nii me seal veetsimegi viimase öö pargipingi. Kutid oleks mulle põrandal magamiskoha saanud, tulid veel seda hiljem, kui bussijaama pingil magasime, peole minnes pakkuma. Mulle tundus nõ

me D nõnda nüüd maha jätta, niigi olin Volosesse solidaarsusest tulnud. Mina magasin oma magamsikotis, D aga niisama pingil, katsin ta oma riietega, kuid tal oli ikkagi tohutult külm.

Kella 5 paiku kolisime kohvikusse ja vist 6:40 saatsin D lennujaama bussile ning asutasin end rongijaama poole teele, et Thessalonikisse sõita. 12 paiku olin Thessalonkis, rong Sofiasse läks 17:36. Läksin Thessalonikit avastama. Ega sealmidagi kena poldki ja üksi oli väga igav. Jalutasin mereäärset promenaadi mööda, ostsin souwalkit (nagu šašlõki-döner), ilm oli soe, nägin ära linna suurima vaatamisväärsuse - antiikaegse torni ja kuna ikka veel oli aega, külastasin jällegi tasuta bütsantsi-muuseumit.

Umbes südaööks olin tagasi Sofias. Üritasin hispaania kuttidest turistidele seletada, et nad peaksid kindlasti ok. mitte ck takso võtma, kuna ok on ametlik takso ning ütlema, et nad ei ole nõus maksma sõidu eest sedrikasse üle 5 leva (seletasin, et seegi on üsna ülehinnatud hind). Näitasin neile isegi takso kätte. Kutid ei saaund ikkagi asjale vist pihta. Ei viitsinud nendega mässata ja läksin jalgsi läbi linna koju. Mariliis rakustuseks võtsin kotist noa ja pipragaasi välja.

Kogu see nädal Kreekas läks mulle maksma üle poole kuu üürist, st üle 200€ (põhiliselt transport). Loodetavasti saadud kogemused tasuvad end ka tulevikus, kui pean hakkama siin Sofias äraelamiseks mingeid lisanippe leiutama, ära ja saan veel mitmegi vapustava kogemuse osaliseks nagu selle nädalavahetuse trip Rilasse.

Ja koju jõudes tabas mind nagu naelapea pihta uudis, et meil vahetatakse vannitoa torusid, kuna alumine mutt kurtvata, et meie vesi voolab tema tuppa. Ja neid torusid vahetavad nad veel ka nüüd nädal aega hiljem ja ka järgmine nädal, mis tähendab seda, et käime teiste juures ja Vitosha hostelis (meie landlady) pesemas. Ka täna Rila mägedest tulles saime midagi toredat kogeda. Vitosha hostelis ei vastanud keegi. Claire ja mariliis läksid belgia tüdrukute juurde küla dušši võtma (neil on väike boiler) ja mina oma tulevasse elukohta.

Kreeka: Ateena, Kreeta

2010-10-24T11:59:00.000-07:00

Alustasin selle sissekande kirjutamist juba kümme päeva tagasi Kreetal, kui oli tarvis bussi ootamisega aega surnuks lüüa. Saab ehk lõpuks sisestatud.

Hetkel mil seda teksti kirjutan, on 14. sept 11:25, mis t2hendab et veel u 20 min bussini, mis viib meid Heraklioni. J2ime nimelt paari minutise hilinemisega bussist maha ja pidime tunnikese j2rgmist bussi ootama. Seega viidan aega ja kirjutan tulevikule m6eldes natuke oma reisist.

Juba tuleb kurbus hinge kui m6tlen, et tegemist on juba neljanda p2evaga ning j22nud veel kolm p2va. Ei tohiks muidugi oma ja seega ka oma reisikaaslase tuju rik

kuda, kuid siin Kreetal, kus praegu viibin, on 32 kraadi ja Sofias, kus peaksin hakkama l6puks 6ppimisega tegelema, oli mingi 12 kraadi, pluss vihm.

I p2ev

Bussisõit oli üsna mugav, vaatasime netbookist Videviku saaga tähe Robert Pattinsoni kaasosalusega filmi "Remember me". Kusagil kohas peksti keset ööd buss pooleks tunniks tühjaks, kõik pidid väljas kükitama seni kuni bussijuhid einestasid.

Sofia buss j6udis pärast 12-tunnist sõitu kella 9 paiku Ateenasse. Tohutult autosid, vaibumatu vool. Reisime Lonely Planeti tekstide ja kaartide abil (D on oma hostelis leiduvast raamatust Kreeka kohta k2ivad lehekyljed v2lja l6iganud), lisaks turvamata internetiv6rgud.

Paari tunni p2rast olime yles leidnud yhe linna odavamatest hostelitest. D s6nul, kes on hosteliasjanduse spetsialist, yhe ysna kehvakese. D sai kylmadussi, sest ei m2rganud, et sooja vee saamiseks tuleb kusagil nurgas pesitsevatesse masinatesse 50-sendine visata. Mina pidin selleks minema oma 20€ lahti vahetama (mulle visati lihtsalt kaks myndist, juhhei s22st).

Meie toas elas veel kamp Brasiilia noori, kes oli siin Euroopa-tuuril.

Mis t2hendas pea k6ikide suuremate L22ne-Euroopa linnade kylastamist.

Kylastasime loomulikult suurimat Ateena vaatamisv22rsust – Akropoli. Kreeka juures on yks hea asi, kuigi nad bussides v2lismaa tudengitele soodustusi ei tee, olen siiani saanud k6ikidele vaatamisv22rsustele mitte ainult hinnaalandust,vaid tasuta sisse

kui olen 6elnud, et tulen Eestist. Ma ei tea, mis eriline diil neil Eestiga on.

Akropol ise v2ga unustamatut m2lestust ei j2tnud. Sealt ylevalt aveneb vaade tohutule hunnikule majadele.

All-linnas asuval rooma agoraal, saab v2hemalt suure v2ljaku tunnetuse, kuid Akropolis j2ikuidagi kylmaks.

Akropolist tegime väikesid ronimisvõtteid kaasates shortcuti alla kreeka agoraale.

Terve mägi oli täis kollaseid krookuseid. Need kasvasid välja isegi prügihunnikutest.

Muuseumite jaoks olime öisest bussisõidust veel liiga väsinud.

6htul tegi D meile pastat, mis valmis ylimalt kiiresti (ta teeb k6ik sihip2raselt ja kiiresti). Mina olin v2hese une t6ttu too 6htu t2ielik kapsas. D k2skis mul pasta keetmise aeg 2ra fikseerida, mille ma loomulilkult teha unustasin. Kuna vihma sadas vaatasime 8ise linnatuuri asemel yht ylimalt campi Cameron Diazi ja Tom Cruise filmi, mille l6puni ma kahjuks või 6nneks ei suutnud vastu pidada.

II p2ev

Kuna Atheena linnana v2ga huvi ei pakkunud j2 meil enne sadamasse minekut kylastada parlamendihoone ees toimuv vahtkonnavahetus, kuhu j2ime m6ned minutid hiljaks. Ei teagi, kas see seal tol p2val toimuski või oli asendatud millegi tähtsamaga, kuna kohal oli orkester ja mingid t2htsad ninad ja tund aega passiti ja siis mindi laiali.

Kuna tahtsime raha kokkuhoiu m6ttes 6htust praami m6nele saarele v6tta, lubasime omale pargi k2rarikkamas kohas (papagoi puurid) uneka, misj2rel kylastasime Zeusi templit, millest on loomulikult j2rel vaid k6rged sambad.

Kuna l2hemad saared maksavad sama palju ning olekime sinna niikunii vastu 66d j6udnud, otsustasime Kreeta kasuks. Yhe h22le andis Kreetale juurde muidugi ka lootus veelgi soojemale ilmale. Atheenas oli soe,kuid vahepeal tibutas, mis vahepeal on seljakotireisija jaoks isegi värksendav.

Praamil oli vaatamata hilisele kellajale (21:00) soe. Enamuse 6htust istusime dekil. Kella 6-st olime Hanias, kuna oli veel pime ja tundsime end v2sinuna – magame yldse palju, sest D-le on see p2rast suvist hooaega hostelis, puhkuseks – ning magasime m6ned tunnid pingil. D s6nul olevat kassipojad ta jalgadega m2nginud. Magamiskott on nimelt ainult minul.

III p2ev

Hanias oli meil planeeritud veeta hommikupoolik, jalutasime vanalinna kitsastel t2navatel ning mere 22res, muuli m66da polnud tahtmist oma kottidega jalutada.

Kuna isegi 88 praami p6randal oli v2ga kuum, r22kimata seljakotiga bastionide otsas ronimisest, tundsin tohutut vajadust ujumise j2rgi. Muuli k6rval vette minna polnud t6n2oliselt parim paik, kuna merep6hi oli kaetud kivikestega ning ei v6tnud v2ga kiiresti sygavust.

Ps! Ma ei uju tegelikult poolalasti, mul on tegelt ka ülemine osa seljas.

Kuna ma tagasi enam jalutada ei tahtnud, yritasin ujuda, mis t2hendas vastu kive p6rkamist ning k2te j6ul k6ht m88da kive lohisemas end p6hja m88da edasi lohistamist. D minuga selles aktsioonis muidugi ei liitunud. Vesi iseenesest oli v2ga soe ja soolane. Edasi v6tsime bussi Rethimoni linna, mis on Heraklioni ja Hania vahel. Hosteli yles leidmisega oli raskusi, sest Lonely Planeti kaart ei anna k6iki t2navaid ning me ei leidnud linna pealt tasuta netti, et uurida soodsamaid v6imalusi. Aga ega seal muud midagi polnudki. Hostel oli ysna nunnu. Kuna ilm oli soe, saime pesugi pesta. Linnas on kindlus vaatega merele, kuhu mina oma Eesti yli6pilaspiletiga j2llegi tasuta sisse sain.

6htul otsustasin D-le kartulit ja hakklihakastet teha. Unustasin jahu osta ja hostelis seda ka polnud, nii et esimest korda tegin hakklihakastet potis (panni polnud) ja lihtsalt piimaga. Pipart ka polnud. Nii et ysna kehv v2rk.

IV p2ev

S6ime hommikus66giks seda sama kartulit ja hakklihakastet. Tibutas, kuigi ilm oli kuum.

Heraklionis ostsime pileti tagasi Atheenasse, j2tsime kotid pagasisse ja s6itsime Knossosesse. Palee oli tohutusuur. N2ha seal oli, mis siis, et suurem osa on 19. saj l6pu ahritektide rekonstruktsioon paleest. Sildid on siin yldse ysna kehvad. Akropolises sai lugeda ainult rekonstueerimise kohast infot, mitte s6nagi hoone olemuse ja t2henduse kohta. Knossoses oli asi tiba parem, kui ysna kuiv inf. Nii et ega v2ga eisaanudki aru, mis seal siis orginaal oli ja mis hilisem rekonstrueering. D tegi küll Knossosest ka palju pilte, kuid need kadusid kuhugi ta telefoni ära. Nii et alles on vaid nn trooniruumi pilt. Ja minu lemmiksissekäik.

Siinkohal minu D arvutisse sisestatud ülestähendused lõppevad. Et mul endal piltide lisamisega pea päris halliks ei läheks, teen reisi teisest osast eraldi sissekande.

Veini ja teatrit

2010-10-22T14:01:00.001-07:00

Vein

on siin ootamatult kallis (eriti pärast Makedooniat). Meie lähedal 24h poes on odavaim vein 6 leva, mis teeb siis ca 48 kr. Ja see oli isegi minu jaoks väga jube punane vein. Teised veinid hakkavad 8-st levast. Üldes on erasmuslased joogi suhtes siin valivad, enamuse jaoks on kõik jogid siin väga odavad. Peale minu olen odavat veini tarbimas näinud vaid saksa kutte, kes haarasid rahva hulgas negatiivset fruoori tekitanud pudelid kaasa Studentski gradist (kohalik Lasnamägi, kus elavad tundengid). Veinipiirkonnast pärit Claire alla 10 leva veini poole ei vaatagi. Ka Mariliis hindab veini juures ikkagi pigem kvaliteeti ja maitset kui võtab seda odava alkohoolse joogina. Kuna olen pärast kreeka reisi ja igasugused elamise sissesedamisega seonduvaid kulusid ja siinset 150€-st tuba, kuhu varsti kolin, ikka väga säästurežiimil, tähendab see minu jaoks sagedast õlle joomist. 1,5 l õlle meie poes on ca 2 leva (16kr).

Täna aga naeratas mulle päikesekiir. Sattusin teatrisse ja leidsin sealtkandist poe, kust sain pudeli magusat valget veini 20 kr eest (pole veel maitsnud, nii et loodetavasti ei rõõmusta liiga vara). Edasi kõmpides koperdasin poe otsa, mille vaateakna odavaim valge vein oli alla 16 kr. Tore. Proovin ära kunagi. Eks teised vaatavad mind siin tiba imelikult...

Ja teater

Aga täna sattusin jah esimest korda siin Bulgaarias teatrisse. Olen nimelt omale ülikoolis tantsuosakonnas sebinud välja kontakt-improvisatsioonitunni. Mis tähendab, et teen seda reedeti koos 3. ja 4. aasta tantsutudengitega. Esmaspäeviti on kesklinnas Studentski Domis mitteformaalne kontaktimpro trenn, mille eest tuleb aga 6leva välja käia. See oli väga lahe, kukkusime kohe jämmima, suurema osa ajast olin paaris ühe kutiga, kellega meil vähemalt minu arust koostöö väga sujus. Pärast õpetaja ka kiitis. Ja pärast läksime osa rahvaga baari edasi, tore rahavas, ootan järgmist esmaspäeva.

Igatahes täna oli enamus 3/4 kursuse tantsutudengitest ühe etendusega hõivatud, meid oli kokku ainult 6 ja nüüd lisanudvad meiega ka näitlejatudengid. Pärast tundi rääkisin natuke õpetajaga juttu ja kuna ta oli kesklinna minemas, võttis ta võttis minu ja ühe kuti auto peale. Sõidu jooksul sain teisipäevaks kutse teatrisse - kutt läheb oma naisega üht etendust, kus tudengid kaasatud on, vaatama. Ja siis kuuldes et õpetaja läheb ühe itaalia trupi tantsuetendust vaatama, sebisin end ka sinna kaasa.

Teatris kehtib siin pigem ka selline klausel: et kui me pärast liiklusummikut 10 minutit peale ametlikku etenduse algust teatrisse jõudsime, polnud etendus veel alanud.

Oot, nüüd on uneaeg jälle 6 tunni peale kahanenud.

Rila mägedesse

2010-10-22T13:46:00.000-07:00

Aeg kaob kuidagi märkamatult. Päevad on kuidagi lühikesed. Seda võib-olla ka selle tõttu, et tihti jõuan alles kell 5 hommikul mõnelt erasmuslaste ürituselt koju. Eile olin pea ainuke, kes kell kaks korteripeolt koju läks, mitte edasi valgusfooripeole. Pea tunnistama, et ma siinste erasmuslaste hulgast väga sõpru leidnud ei ole. Mitte et ma nendega läbi ei saaks ja ei suhtleks, kuid nad on tiba teistsugused inimesed kui mina. Teistsuguste huvidega ja teistsuguse jutu ja pidutsemiselaadiga.

Aga jah, nii 7 tunni pärast lähme u 10-pealise erasmuslaste kambaga Rila mägedesse ja kloostrisse matkama. Ööbimsega matkale, mägedesse, kus on lumi. Mis tähendab siis seda, et seljakotimatkale, sest peame magamiskotid ja toidu ning vee kaasa võtma, ööbime kusagil tasulises onnis. Eks näeb, palju hommikul rahvast kohal on ja kuidas läheb. Enamusel pole magamiskotte ega seljakottegi. Mitmed ostsid selle matka jaoks spetsiaalsed Timberlandi matkajalatsid. Mina nii suurejooneliseks ikkagi ei läind, eks ta investeering ole, kuid kuna rahaga siin väga kitsas, eriti pärast kreeka trippi, pärast päevadepikkust poodidekammimist leppisin 600-krooniste nahast tänava-poolsaabastega, millel tald natuke konarlikum (kuid kahjuks mitte kummine,nii et saab liugu ikka vast). Tõmbasin nahakaitsega üle, eks siis homme näeb.

Kreeka tripi sissekannet pole ma ära unustanud, kuid kuna ei ole veel selleks aega leidnud jaiga päev juhtub midagi väikest huvitavat, mõtlesin, et tuleks väikeseid juhtumeid üles kirjutama hakata. Lühikest sissekannet on ju parem lugeda ka.

Kreekasse

2010-10-10T08:13:00.000-07:00

Erasmuslaste elu Sofias on v2ga pidune. Me oleme olnud siin ca2 n2dalat. Enamus Erasmuslasi on 22-23aastased ja on pidutsenud k6ik need p2evad. Pea iga p2ev on kellegi juures soolaleivapidu. Eile oli j2rjekord meie k2es. N2dalavahetustel Erasmuslaste yritused. Mis t2hendab, et lisaks meie kooli ca15 erasmuslasele on seal erasmuslased yle Sofia. Seega kogu baar on meid t2is. Ja n2dala sees, kui kellegijuures soolaleivapidu pole, minnakse v2lja. Kas Studenski gradi (p6him lasnakas, kus elavad tudengid),kus v6ib 6 krooni eest Teqila shoti saada. V6i siis kesklinna, kus 6lle maksab keskmiselt 24 kr ja vahel peab sissep22suraha maksma. Kolmap2eval k2isime nt Karaokebaaris.

Reedeselt Erasmuslaste peolt j6udsin tagasi kell5, eilselt yrituselt kl 6 hommikul.

Aga kokkuv6ttes hakkavad need Erasmuslaste yritused mind end ammendama. Osaliselt muidugi ka selle p2rast, et olen 2 n2dalaga 2ra kulutanud kuuks ajaks planeeritud raha (ok, k2isime Plovdivis ka). Otsin v6imalusi kohalikega suhelda, hakkasin tantsuosakonnast tantsutunde v6tma ning loodan mingit kerget n2itlemistreeningut saada ja yle k6ige yritan linnast v2lja saada, sest Vitosha m2e p2rast on Sofia yks v2ga kehva kliimaga koht. Terve eelmise n2dala sadas pea vahet pidamata.

On the road

Kuna praegu ootan Sofia bussijaamas bussi Ateenasse, tundub, et eile see 6nnestuski.

Meie korteri kreeka-austraalia kutile tuli Varnas hostelit omav itaallasest s6ber kylla. Kuna hooaeg musta mere 22res sai l2bi, algas kutil reisimishooeg. Sain taga eile baaris jutule.Tyyp pettus itaalia valitsuses, lahkus kodumaalt 6aasta eest, on pool maailma l2bi r2nnanud, igal pool v2lismaal t88tanud ja nyyd peab kolmandat aastat hostelit ja ta on k6igest 26aastane ning reisib vaid v2ikese seljakotiga, millele suure osa kaalust annab netbook, millel praegu kirjutan.

Igal juhul sain teada, et kutt on kreekasse minemas ning mul 6nnestus end kaasa sebida. Ja siin me siis istumegi v2hem kui 24h p2rast esimest kohtumist ja 1,5 tunni p2rast algab 12-tunnine s6it Ateenasse. Tal on Kreekas 7 p2eva aega, p2rast seda lendab tema edasi ja mina v6tan rongi tagasi Sofiasse, et muuseas ka kooliga tegeleda.

Ytleme nii, et praegu olen ylirahul.

Makedoonia: Veles

2010-09-17T09:25:00.000-07:00

Kuna portugaallased saabuvad alles õhtul on meil praegu tšillimise aeg. Kõik peale minu on linnas käinud, mina magasin. Linn asub 5 km kaugusel ja taksojuht ja 1 €-ga rahule. Hostel ja tuba on ok. Minu toas on 3 voodit, telekas ja mis kõige ägedam puldiga õhukonditsioneer. Ilm on mingi 30 kraadi. Poole tunni pärast kell 19 kohaliku aja järgi algab meil esimene kohtumine, saame rahvaga tuttavaks.

Tegin siin meie hosteli restost ühe pil

di ülevalt Anette toa aknast.

Ja siit paistab viinamarjapõld, k

uhu oli väike mõte kunagi uudistama minna. Aga ka turult ostetud viinamarjad ja juurviljad olid väga maitsvad.

Burgas

2010-09-17T07:45:00.000-07:00

Et kuna üle tüki aja jälle välismaal elamine ees, üritan jälle blogindust tiba elavdada.

Niisiis 06:00 startis minu lennuk Musta mere poole. 09:00 maandusin Burgase lennujaamas.

Linnabussi leidmine ei olnud kergete killast ülesanne. Küsisin päris mitme inimese käest, kes kõik osutusid välismaalasteks ja ei teadnud kohalikust ühistranspordist midagi. Saabuvate lendude juures leidsin ühe kohaliku neiu, kes ütles, et pean maanteele välja minema ja sealt mingi ringi peale lähevad bussid. Sain teada, et see läheb rongijaama. Super. Kõik toimis ja pilet maksiski sama palju kui Wizz airil brošüür lennukis Burgase kohta oli öelnud. 1levi, pileti saab konduktori käest osta.

Ilm oli suviselt soe. Bussijaama ja rongijaam olid kõrvuti. Tuiasin tiba oma kompsudega ringi ja uurisin busside ja rongide aegu ja hindu. Pärast pikka sõitu oleksin eelistanud rongi, mis siis et too aeglasem. Aga kuna tahtsin päeval tiba Burgase rannas peesitada, kartsin et õhtune rong jääb oma 21:58 Sofiasse saabumsega liiga hiljaks, kuna mu Makedoonia noortevahetuse grupp pidi Sofiasse maanduma 22:55. Ma lihtsalt ei teadnud, et makedoonlased lubasid meil kl 1 vastas olla ja tegelikult jõudis minibuss hoopis kl 2 kohale.

Tutvusin kohaliku taksojuhiga, kes arvas, et ma eestlasena ei räägi temaga vene keelt paljalt selle pärast, et ma ei taha vene keelt rääkida ja eelistan inglise keelt. Muu jutu sees sain tal kasulikku infi ka ja suundusin randa.

Õnneks hakkas rand juba u 500 m pärast paistma. Kuid nö rannapromenaadile pääsemiseks tuli kohver jällegi suurest hunnikust treppidest alla vedada.

Ma ei tea kui esinduslik see rand kohalike mõistes oli, kuid kogu rand oli kunagist sovjeti-aegset rannahoonestuse jäänukeid täis. Nagu allolev vaade, mis mulle pärast treppe avanes.

Ülaltoodud pildidl olevast ehitisest kostis isegi elumärke.

Kuna ma ei julgenud oma kohvrit põõsasse peit vedasin selle läbi liiva randa kaasa.

Lisaks olin üllatunud kui palju kohalikke naisi palja ülakehaga päevitas ja ringi liikus. Tegemist ei olnud kohe kindlasti naisteplaaziga. Mingi aeg ilmus randa kamp juba jokkis noori venipudelitega. Ma kohalikel ja poolakatel vahet ei tee, aga mulle tundusid nad pigem poolakatest erasmuslastena. Käisin ujumas, õmblesin, einestasin.

Ja siis vedasin end bussijaama tagasi, kust loobusin erinevatest putakadest pileti ostmisest ja jätsin selle bussist ostmiseks. Kuna samal ajal tundus väljuvat kaks busssi, leidsin lõpuks inglise keelt rääkiva paarikese, kes mulle seletas, kuidas paremini lennujaama jõuda. Nimelt tuleb Sofias Plisaka Hotelli juures maha minna, ületada tee ja võtta vist buss 284. Nad leppisid ka bussijuhiga diili kokku ja tüdruk pidi ka mind aitama. Ei tea kasbussist ostmise tõttu, maksin reisi eest 20 levi asemel 24levi. Buss sõitis 6 tundi.

Sofias aga kuna buss nr 84,mis läks samuti lennujaama, kuid terminal 2 asemel terminal 1, tuli varem, hüppasin selle peale. Niikunii ei teadnud, kummas lennuk Prahast maandub. Piletiostmise süsteemile ma pihta ei saanud. Bussijuhi käest ei ostnud keegi, ta oli üsna kinni ka kabiinitatud ja piletiautomaati ei tundunud olevat.

Juba enne lennujaama sain aru, et olen vist vale bussi peale jällegi läinud, kuna rahvast oli bussi kahtlaselt vähe ja lennujaam oli väike. Kui olles ennemalt näinud Burgase lennujaama, mis ei olnud ühegi varemnähtu moodi, kuna ei omanud standartset euroarhitektuuri, siis kes teab.

Terminal 1 oli sel kellajal väga tühi ja tundus olvatt Balkani lendude jaoks. Terminal 2 olevat 2 km kaugusel.

Kohalikega suhelda püüdmise tulemusena leidsin läbi hoonestuse tee maanteeni. Maanteel kõndides lootsin leida õige bussi peatust. Kuid millagi hakkas juba lennujaam paistma. Käed olid jube valusad, käte piinamise asemel vedasin kohvrit seljakoti rihma küljes.

Sain pissile ja pesema ja salvrätikutele ligi. Vist Warssavi seikluses olin jubeda nohu saanud.

Kui lõpuks eesti grupiga poole 12 paiku öösel kohtusin, sain teada, et makedoonia minibuss pidi meile hoopis kell 1 järgi tulema. tegelikkuses jõudsid nad aga alles kell 2. Kutid olid lennukis ja Prahas juba õllet libistanud ja tahtsid ka teepeal õllepeatusi. Siia hostelisse, kust praegu kirjutan, jõudsime kell 8 hommikul. Ka piiriületus võttis oma aja. Olin juba unustanud, mida see piiriületus täpselt tähendab.

Nippe: Kuidas saada sujuvalt Warssavi bussijaamast lennujaama

2010-09-17T07:05:00.000-07:00

Mõtlesin, et kuna keegi ehk kunagi vajab (või äkki mina ise) sellist teekonda, teen oma sissekande täpse toimimisjuhendina.

15. Sept alustasin oma reisi Makedooniasse Tartu bussijaamast. Eesmärgiga jõuda pärast 17tunnist bussisõitu Warssavisse, kust 16. sept varahommikul läks minu lend Bulgaariasse Burgasesse. Kuna buss pidi Wassavisse jõudma 22.55, uurisin kohalike käest ettenägelikult bussijaama ja lennujaama vaheliste ühenduste kohta nii hilja õhtul. Seega juba varem teadsin, et Warssavi Zachodnia bussijaamast tuleb võtta buss nr 130 ja sõita sellega Plac Zawiszysse, kust tuleb nr 175 peale ümber istuda.

Nüüd aga elav näide selle sooritusest:

1. Bussipeatuste süsteemile pihta ei saanud. Kohaliku neiu käest sain teada, et pean minema maanteele ja seal teisel pool teed on peatus.

2. 26kilose kohvriga tunneli treppidest alla.

3. Nr 130 ei sõida enam. Uurin kohalike inglise keelt rääkivate noorte käest maad. Tuleb buss, neiu mõtleb tiba ja ütleb, et mine kiiresti, sellega saab. Bussi nr ei mäleta enam.

4. Küsin bussijuhi käest pileti, too küsib 3 žlotti, annan 5-ka, saan tagasi 2 zlotti, piletil seisab 2.8 žlotti.

5. Palc Zawiszy - siiani soorituse eest 5+. Uurin bussiaegu, kell 23:18 läheb buss. Kohalik papi tuleb juttu ajama. Tundub, et saame üksteisest enam-vähem aru. Seletan, et tahan lennujaama minna. Papi näitab sama bussitabelit, uurin papi käest, et kas buss lennujaama läheb siitpoolt teed või teiselt poolt teed. "Aeroport" käeviibe ühes suunas ja siis hetke pärast näitan teisele poole teed ja käega teises suunas. Saan aru, et pean siin seisma.

6. Tuleb buss 175 annan bussijuhile 4 žlotti ja nüüd saan tagasi juba 0.5žlotti ja ikkagi 2.8 žlotise talongi.

7. Mingi hetk märkan, et buss ei sõidan lennujaama poole. Tegemist oli päevase liini viimase bussiga. Bussijuht peksab mu lõppeatuses bussist välja.

8. Jalutan tagasi kesklinna suunas ja ei suuda ära kiruda, et ma seda pagana tabeli ja bussi lõpp-peatuse nime ei kontrollinud. Uurin ühe natuke inglise keelt oskava poolatari käest mida nüüd teha ja kust leida ööliin lennujaama. Tema soovitab taksot, olevat mingi 20 žlotti, 80kr vast. Või siis sõita bussiga rongijaama (Centralny), kust ehk läheb buss.

9. Kuna bussini on aega ja eelmine buss oli rongijaamast mööda sõitnud ja see ei tundunud väga kaugel ning mõtlesin, et jalutan tiba kesklinnas, otsustasin sinna jalgsi minna.

10. Pärast seda kui avastasin, et olin ühest ristmikust vastassuunas läinud, tundsin, et mu käed on kohvri vedamisest ikka väga valusad. Enne rongijaama tuli veel läbida hunnikute treppidega tunnel.

11. Kell mingi 00:30, rongijaam kubises ööliinidest. Uurisin kohalike neiude käest, et kas nad teavad, kust läheb ööliin. Nad arvavad, et ei lähegi. Mõtlen, et loodetavasti saab ikka 20žlotiga lennujaama, sest rohkem mul pole.

12. Aga igaks juhuks vaatan tiba ise ka veel teisi bussitabeleid ja mis ma näen, lähebki üks buss lennujaama, nr 63 kui õigesti mäletan. Ja üsna räsitud ilmega buss kenasti ees ootamas. Ostan pileti ja bussijuht annabki täpselt niipalju raha tagasi kui tarvis ja pealegi räägib veel inglise keelt ka. See oli tore bussijuht, seletas mulle veel pärast lennujaama terminalide paigustust.

13. Kaotasin küll uneajast, kuid jõudsin vähemalt kohale. Lennujaam oli magamiseks üsna hea, käsipuudeta toolid ja ei lastud pagasinormide teksti. Sain 2,5 h magada püüda.

Haapsalu ja minu EVS-järgne seminar

2008-10-20T08:32:00.000-07:00

Aga eelmine nädalavahetus sai lõpuks käidud Haapsalus Pillel, Mardil ja Stellal külas. Kuna laupäeval ja pühaäeval oli vabatahtliku teenistuse järgne seminar, sai kenasti bussiga Tallinna ja edasi siis rongiga Riisiperre, kuna see 14 kr, millega saab poole Haapsalu tee peale, tasub end ikka väga ära. Ja siis Riisipesest häälega Haapsallu. Oleks tahtnud venna juurest, kes nüüd ka Haapsalus õpib, läbi käia, aga tema oli just bussijaama jõudnud, et koju sõita.
Aga tore oli. Stella on ikka suur preili juba, ronib laua otsa ja mängib laulukarusselli. Minu tehtud sõrmenukud talle meeldisid, tellsi tibusõrmenukugi. Hommikul viis Pille mu hääletuskohta, kust ühe vormikaga Tallinna sain. Seal tee Üksikusse Rüütlisse seminarile.

Aga vabatahlike seminar oli kka väga positiive. Kõik rääkisid hea meelega oma kogemusest, mõned isegi kurtsid, et keegi teine neid niikuinii ei kuula ja mõned sõbrad peavad neid nüüd imelikeks, kuna nad nüüd eelnevast hulga positiivsemad on. Mul tuli mõte, et võiks kirjutada oma vabatahtlikust kogemusest raamatu, mille pealkirjaks oleks "Mälestused, mida mitte keegi kuulata ei tahtnud". Päris mitmed olevat kohanud lauset stiilis: "Ma ju ütlesin, et sellest midagi head ei tule, näed nüüd sa olen nüüd kogu aeg nii rõõmus".
Aga meeleolu ja teotahe oli ikka märksa positiivsem kui minu Saksa vabatahtlike seminaridel. Mitmed panid end tulevaste vabatahtlike abistajatena ning muul viisil infoandjatena kirja. Minagi lisasin oma nime. Praegu teglikult hea meelega oleks mõnele Tartus tegutsevale vabatahtlikule jõudumööda abiks. No eks see meeleolu võib ajapikku raugeda, aga igatahes seal seminaril olid nii mõnedki väge täis.
Ja samuti kuulsin, mida Eesti poolsetele vabatahtlike seminaridel tehakse. Et igast suitsusaunad ning Võrumaal rahvaluule kogumine. Nüüd plaanitakse saa soo kõrval sauna teha ning mingi riituse laadne asi teha, Mulle oleks see küll meeldinud. Samuti imestati, et mu esimene seminar ainult saksakeelne oli ja mõlemad senimarid nii pikad.
Hispaanias olnud meile tantse õpetamas.
Ja antud ülesandeid tehti ka hea meelega kaasa.
Need olid hoopis teistlaadi motivatsiooniga noored kui need, kes minu vabatahtlike seminaridel Saksamaal. Rääkimata muidugi neist suvistest projektidest, mida me korraldasime ning pärast mida nii mõnelgi enam mingit tahtmist midagi korraldada polnud. Mitte keegi ei teinud midagi kaasa, ülesanded tehti moepärast ära, kogu projekti võeti nagu odavalt saadud puhkust. Väga jube kogemus oli ikka, kui teiste grupide grupijuhid ka kaasa ei aidanud, osalejaid valetasid oma vanust ning mu enda grupp vastas igale minu küsimusele, et nad polevat varem asjast midagi kuulnud.
Aga see selleks, oleks mul sellise meelsusega grupp nagu need meie vabatahtlikud, korraldaks küll midagi veel.
Tahaks siin Tartus ka midagi korraldada, aga nendel noortel pole siin küll erilist sedalaadi huvi.

Tagasi Tartus

2008-10-20T07:29:00.000-07:00

Rohkem kui kuu aega möödas sellest kui viimasel ajal kirjutasin. Viimane kuu Saksamaal (ja ka Eestis, sest siin oli mul ju ka üks projekt) möödusid imekiiresti. Ega mul siin väga palju teha polegi olnud. Loenguid on suhteliselt vähe, see-eest istub pidevalt lõputöö kukil. Mitte et ma sellega tegelenud oleks, lihtsalt mingi detsembri keskpaigus pean kaitsma lõputöö projekti. Seda sama projekti, millest mul praegu õrna aimugi pole. Pea täesti tühi, huvi puudub.

Pregu istun töö juures. Töötan nimelt natuke noortekeskuses. Esmaspäevane päev on suht nõme, kuna pean siin lärmi sees kella 15-21 istuma. Teoreetiliselt teen siin kunstiringi. Esmaspäeval on viltimine, kolmapäeval graafika, aga noh huvilisi väga pole. Ja siis viimasel jala oleme veel sussi-workshope teinud. Mingi projekt "Keskkonnasäästlik noortekeskus". Ja siis diivnikattetest ülejäänud juppidest õmbleme susse. St noored ja lapsed ise minu juhendusel õmblevad. Täna just tegin kolme u 10-aastase poisiga kolm paari susse.
Aga muiudu oma kursuste asjus olen natuke flayerid kesklinna viinud, aga kesklinna noored siia tulla ei viitsi. Siis septemris oli mul ka noorte infopäeval oma boks, mis, selle asemel, et mingi rularambi ja õnnelooside kõrval olla, oleks võinud kohe samal ajal toimuva käsitöö laada külje all olla. Oleks vaja ümbruskonna koolides reklaami teha, olen sinna kirjutanud,et kas saaks mõnda tundi tulla ja 5 min oma kursusest rääkida, aga vastust pole. Kah toredad koolid meil, koolivälist tegevust väljaspool oma kooli ei või kah lasta natuke reklaamima. Selle pärast olen kah vihane, et mitu korda olen rääkinud, et oleks vaja plakaeid juurde orgunnida, et ma läheks kooli ja teeks reklaami, aga no ei saa. Juhatajaga jäi nüüd nii, et ta tänaseks orgunnib plakatid ja siis ma kolmapäeval enne tööd saan need koolidesse viia. Aga loomulikult palakateid siin pole. Mul hakkab sellest juba vaikselt kopp ette viskama. Teeks ringi, aga need tavalised noortega noored pole mingisugusest tegevusest eriti huvitatud. Korra proovivad ära, aga mingeid järjepidevaid ringiskäijaid neist ei saa. Nii, et oleks ikka vaja minna koolidesse. Ja siis palgajama, see on muidugi teine asi.
Ja muidu ma üritan jah hullult käsitööd teha, tahaks omale käsitööblogi teha. Sellist, kust inimesed minu käest asju saaksid tellida. Ja siis kui oleks mingi enam-vähem töödega blogi, tahaks pakkuda end kuhugi normaalsematesse tingimustesse ringe tegema. Siia noorteka lärmi siise ju iga inimene tulla ei taha, mis tingimused need kunsti ja käsitöö tegemiseks on. Pregu on käinud mõned üliõpilased, kes tunduvad huvitatud, aga pärast esimest korda tagasi ei tule. Ja siis väikesed lapsed, kes esimese tasuta korra ajal teevad omale mingi väikese ehte (nagu see käevõru),siis enam edasi ei tule, masendav.
Tuleks maksta vaid materjaikulu eest. Samas Rahvaülikoolis maksaks selle ssama asja eest u 1000 kr pluss veel materjalikulu.

Nii, et praegu ma siis igal võimalikul hetkel vildin, nii et Kenil, kelle juures ma elan, asjast juba ammu kopp ees. Ja nüüd hakkasin omale ühte päris keerulist mantlit õmblema. Vahepeal käin koolis ja loen kooli jaoks ja siis teen perele süüa (Kenile ja tema vanematele). Vahepeal oli meil päris tihti Uno-õhtuid. See nädalavahetus polnud, eelmine nädalavahetus olin ise vabatahtliku teenistuse järgsel seminaril. Siis alguses käisin ikka sõpradel külas, muuhulgas vaja ka pealetulev põlvkkond üle vaadata (siiski mõned lapsevanemad alles külastamata, kuna iga näd vah ei jõua ka Tallinnamail käia) Ja siis kandideerisin Kanaaridel toimuvale koolitusele ja olin ikka väga kurb, kui siina ei saanud. Jama, tahaks kuhugi sõita, aga ei ole koolitusi, kuhu kandideerida. Aaastalõua asi, rahad ostas, keegi ei korralda. Peab siis varakevadele lootma jääda.
Ja ikka jube kahju on, et mul Saksast tulles kott nii täis on, et omale saapaid ei saanud osta. Mõtlesin, et küll siit Eestist ka saab, aga tutkit. Esimesed normaalsed on 1500 kr, aksas oleks sellised 500-600 kr-ga saanud.
Nii juhataja just käis, läks palakateid vaatama, nii et äkki saab plakateid, mis tähendab siis, et tuleb end hakata koolidesse vedama. Ja siis tõi meisterdamismaterjale, tuleb hakata väikeste jaoks erinevaid tegevusi välja mõtlema, mis pole õnneks nii hull, kuna saan Saksamaa kogemusi kasutada.

Kiire

2008-07-30T12:21:00.000-07:00

Viimasel ajal on ikka nii kiire, et blogisse ei jõua midagi kirjutada. Ja nüüd laupäeval tuleb ju see noorsoovahetus kah, kuhu mu vend tuleb, nii et pole ka tulevikule loota.
Nädalavahetusel käisin Eestis. Meil oli 11-20. augustil Eestis toimuva noorsoovahetsue asjus team-leaderite kohtumine, mina esindasin Saksamaad. Ja uskumatu, Easyjeti töötajad käisid lennuki peal kilekotiga Aafrika lastele raha kogumas. Vähe sellest, et Berliini metroos (isehakanud) muusikud rongiaheldatud reisijatelt muusikaga raha lunivad, on nüüd lennuki näol leitud veel üks koht, kus inimesed nagu purgis kinni on ning rahaküsijatest ringiga mööda ei saa joosta.
Neljapäeval olid Ken, ema ja Anar mul kenasti lennuki vastas, ainul et lennuk hilines mingi 40 mintsa, pluss veel pakihoid. Siis Keilasse kohvritäit Saksast kaasa veetud talveriideid viima (kohver oli muidu suht limiidi peal, 19.2 kg), õhtul oli Roosiojade hoovis sünnipäev, Martini sünna ja väike Ott sai 6 kuuseks. Kõige muu hulgas sai üle 9 kuu saunas käidud ja kella 2-ni Monopoli mängitud ning Tomi Aafrika-reisi pilte vaadatud.
Reedel läksin siis Itaalia juhendajale Fabriziole lennujaama vastu, teised olid tööl, pold aega. Lend hilines jällegi, olin vihane, oleks selle asemel shoppata taht. Ja kui me Farbiziot parasjagu hostelisse viisime, kus Leedu juhendaja meiega liituma pidi, helistas mulle Maris, et kas on võimalik, et ma Eestis olen, Heleri oli mind Rõõmu Kaubamajas näind. Jah on küll, aga mis ma siin ikka sõprade hulgas kära tekitan, kui kõik aeg juba sisustatud. Igal juhul oli meil õhtul Vanalinnas miiting.
Laupäeva hommikul asusime Ida-Virumaale teele ning panime Keni Peterburi mnt otsas maha. Ööbisime Aseris Kairi vanavanemate majas. Käisime Lüganusel koolimaja ja võimlat ning Maidlas hostelit kui noorsovahetuse võimalikke öömaju vaatamas. Hostel oli täista kena, puhkenurgake ja köök kah, kui nüüd omanik lubatud 30% hinnaalandust teeb, saame koolimaja põranda asemel seal ööbida. Ja siin on Maidla mõisa-koolimaja saal, mille eest tunnis 500 kr renti küsitakse.
Käisme Liimla randa, kus ühel projektipäeval rannakoristus peaks toimuma, kaemas, aga koristada poel seal palju, nii et tuleb midagi muud asemele leida. Tagasiteel avastas Liisa, et omaautovõtmed ära kaotanud. Tuhnisime mitu korda terve ranna läbi, kuid ei midagi. Tallinnast pandi bussile auto varuvõtmed ja nii 3-4 tunni pärast randa tagasi minnes leidsime õnneks auto täies korras eest. Koos seesoleva Liisa rahakotiga, milles kõik dokumendid.
Maidlas oli parasjagu vallapäevad. Viisime oma välismaalsed siis "Kuldse Trio" kontserti kuulama. Joogist vabakslasknuna tansulöövate eesti meeste hulgast leidsin ühe väikese poisi lavaääres istudes bändile kaasa elavat.

Ja peolt ei puudunud ka sangpommiga õllejoomis- ja naisetele saba puldelisse ajamis mängud ning ilutulestik, mis aga siin väga ilusasti kõlaritest kostuva Tõnis Mäe "Kodu" saatel oma kulminatsiooni leidis.
Pühapäeva hommikul sai veel teinegi kord saunas käidud, saun oli küll kui ainuke pesemisvõimalus, soojaks köetud, aga keegi selle järgi eriti vajadust ei nänd tundvat, niisiis tegin omale hommikuse leili, päast mida ilmus kohale Leedu neiu, kes kuuma sauna ei talu ning pesi minu soovitusel õue peal kausis oma juukseid.
Pühapäeval tagasiteel Tallinna, välismaalased soovisid mäkketõusu asemel Tallinna shoppama minna, jooksime kiirelt Kalvi mõisast läbi.
Ja kõigi nende hilinenud lendude krooniks, saabus minu lennuk Berliinist tund aega hiljem Tallinna, mis tähendas, et jõudsin ka rohhkem kui tund aega hiljem Berliini. Suvi, õhk olevat lende täis old, kõik lennuteed kinni. Njaah, Tallinnas ekraanil jooksi kiri, et Londoni lennuk oli juba 5 tundi hiljaks jäänud.
Igal juhul polnud ma sellega asvestanud,et üks lend nii palju hiljaks võib jääda ja minu 29 eurisest piletist, mille olin osnud kõige viimasele rongile, võis tagumikku pühkida. Kirjutasin juba Eestist Trifinile sms-i, et äkki saaks tema juures öö veeta, kui ma aga mingi kl 1 vasust ei saanud, keerasin lennujaama viimasele vabale pingile magama. U 15 minsta pärast helistas Trifin ja vabandas, et sms-i telefoni pold kuuld, oli kusagil peol, aga toakaaslane pidavat mu sisse laskma. Njaa, uuesti S-Bahni peatusesse, nood aga ei sõitnud enam, rongijuhi seletuse järgi peaks kusagil buss olema. Mingid bussid olid jah lennujaama läheduses, aga nende tabelid ei läind bussi peal olevate kirjadega üldse kokku ja kui nas siis aint paar peatust edasi sõidvad, ei tahtnud ma end kusagilt tänavalt ilma edasise ühenduseta leida. Näis, et lennujaam on siiski vähemalt varblane peos. Ja siis saabus Trifinilt sms, ta korterikaaslane magavat vist sügavasti, ta ei suutvat teda kätte saada.
Selleks ajaks oli aga ka see vimane pink juba hõivatud ning pidin teiste noorte hulka lennujaama ülemsie korruse põrandale pikali heitma. Mõnel seal oli magamsikott ja isegi madrats ning padi, mul ainult oma kootud kott pea alla panna ja reisikohver seina najale selja taha asetada. Nii ma seal siis üritasingi suveriietes jakike peal kahhelkivipõrandal ööd mööda saata. Siin siis see nurgakse, kus juba hommikul ärkvelolevate kuttides rohkem akna poole seina ääres pikali olin (radiaatorite alune oli öösel juba enne mind okupeeritud).Mingi kl 5 paiku hommikul kui eriti külmaks läks, leidisn soojendustiiru aajal ühe vaba pingi, kus kella 8-ni hommikul pikutasin.
Kuna mul see 29 eurine pilet niisama raisku läks ja rongi pealt pileteid ilma etteostmiseta suht kallis osta on, läksin oma tuntud Nikolasee peatuse juures olevasse tanklasse Leipzigi autosid otsima.
Peatus auto, mis pidi Magdeburgi minema, no pole hullu, viib mu ehk kiirteeloleva esimese tanklani, kus suurem võimalus Leipzigi minevat autot leida. Türklase moodi autojuht hakaks aga mind Magdeburgi kutsuma, et paar tundi seal ja siis tal Leipzigi asja. Ütlesin, et mul pole aega, pean tööl olema, öö läbi magamata, vaja asju ajada, jne. Sellest polevat hullu, ta ostvat mulle hotellitoa, kus seni magada saan, kuni ta oma äriasju ajab. Asi tundus väga kahtlane, mul pold oma tavalist reisikaaslast, paberinugagi, kaasas. Õnneks märkasin ühe tankla silti, kus palusin tal end maha panna. Minu õnneks mees ka nii tegi, kuid väljas mu kohvrit (millest olin juba varem mõtetes olnud valmis loobuma, kui vaja kusagil kiirelt plehku pista), välja tõstes, hakkas rääkima, et äkki sõidaks siin mõned meetrid edasi, 20 minutit ja 100 euri. Kui ma selle peale suured silmad tegi, tõstis ta summa 200 euri peale. Tuli teda ikka natuke aega veenda enne kui ta end nördinult ja pahaselt auto esiistmele suunas ja minema sõitis.
Ajab ikka närvi kui siin mingid kahtlase päritoluga emmigrandid selle peale, kui kuulevad, et sa vabatahtlik oled ja ilma palgata töötad, arvavad, et oled mingi kodumaalt piimamägedele põgenenud neidis oled, kes hädasti siia elma jäämiseks "abiraha" vajab. Umbes samassugust suhtumist ja pakkumisi olen ka siin Leipzigi emmigrantide rajoonis kohanud. Eks iga inimene vaata ikka oma probleemide mätta otsast. Kui inimene on põgenenud siia pudrumägesid otsima ja iga hinna eest uut elu alustama, ei mahu talle pähegi, et Euroopas on programme, kus niisama aasta turvaliselt välismaal saad elada ja noori, kes siia lihtsalt kogemuse ja lõbu pärast aastaks tulnud, sest et neil kodumaal lihtsalt igav on. On inimesi, kelle jaoks välismaa seostubki ainult emmigrantluse (kohana, kus raha teenida), mitte reisi ja kultuurisihina. Ja kui sind, kaasaja kultuurivahetusprogrammiteadlikku noort, lihtsalt suvaliseks kõigega nõus emmigrandiks peetakse ning isegi sinu seletuse peale aru ie suudeta saada, kuidas midagi nii utoopilist üldse võimalik on, paneb see algul vihastama, siis aga teeb mõne inimese omanadatud maailmavaade kurvaks ja lootusetuks.
U kl 12 jõudisn lõpuks ühe India-Saksa perekonna autos Leipzigi. Kl 15 olin unesegasena ühe jäätmetöötlustehase uske taga, kus saksa noorega koos projekti tarbeks filmi teha. Kl 17.30 olin linna teises otsas koos bossiga noorsoovahetuse toitlustuse asjus läbirääkimisi pidmas.

Teisipäeval oli mul mu siinne viimane kursus -pärliehted.Eile oli Henril hüppeliigese operatsioon, jalg on tal nüüd üleni oranž, tont seda teab, miks see infektsioonivedelik just oranžpeab olema. Üldnarkoos oli ja nüüd sööb valuvaigisteid, valu ei tunne, ainult palav on päev läbi voodil lesida. Täna näitas pilte. Arsid olid opiajal mõlemale jala küljele väikese augu teinud ja selle kaudu midagi urgitsenud ja sellest kõigest oligi tal fotod, kus ümmargusest avast kõhre, luud ja mingit tööriista selgelt ja värvilsielt näha oli. Tõenäoliselt oleks ka Aloril taolist op-i vaja, kuna Henaril tundus sama probleem olevat, mitte midagi tugevamat ja äkilisemat jalalabaga teha ei andnud.
Tänane viltimiskursus kuuldavasti prantsusekeeli kõnelevatele aafrika noortele aga nii keeruline polnudki kui olin arvanud. Minu kursusele tuli hoopis kari skas neiduseid ja ainult üks aafrika noormees, kelle nigelast inglise keelest saime aru, et ta peab plaani oma siin valmistatud roosa fotokakott maha müüa. Uuris, kes inimesed ostavad selliseid asju ja kui kallid need oleks. Ei tea, kas see oli minu eileosetud uue kleidi süü või siis noormehe äriidee, aga päeva lõpus tuli ta muga veel rääkima, et tore töö mul, et talle meeldib.
Aga aafrika neiud olid üsna noortepäraselt riides, seda suurem oli üllatus noormeest seljas kirjuid aafrikapäraseid hõlste näha. Minu kursuse saksa neiud tegid täitsa head tööd,
(mobiilikotid) (ühel neiul oli väike õde kaasas, kes raamatust munadepühatibu leidis ja seda kangesti endale igatses, koos vanema õega sai tibu ka teoks)
Aga neiud olid erivevalt mu varasematest kundedest, kah juba mingid 18-aastased. Ühele neist aitasin tiba isegi filditud rahakotile lukku külge õmmelda, ühel neiudest vilimise jaoks kannatust polnud, seda suurem oli mu üllastus, kui leidisin selle sama neiu teisi õmblustöödes abistavat. Teised viltisid ja tema õmbles pärleid külge ja haaknõelu lilledele taha.
Peale minu andis Hans siiditrükki:
Ja üks teine mees juhendas tuhapolkist valmivaid kujusid:
Nii, et läkski jälle pikaks ja ei ole jälle jõudu midagi laupäevaseks noorsovahetuseks lugeda ja ette valmistada.
Täna sain teada, et Poola grupp saabub juba laupäeval kl 9 hommikul, varem olin ikka arvestanud, et alates pühapäeva hommikust tuleb hakata noret aega sisustama. Ja arvata võib, et paljud Eesti grpi neiud oleks tahtnud laupäeval kl 9 hommikul saabuda, vanalinnaga tutvuda, kus toimuva mängu kunsnikud välja praakisid, kuna oleks tarvis juba tööle hakata, et projekti lõpus aset leidev näitus ikka kvaliteetene saaks (tegemist on päris nõutud ja ka rahvusvahelisel areenil tuntud galeriiga) ja loomulikult shopata.

Koolivaheaja I nädal

2008-07-19T15:23:00.000-07:00

Saksamaal hakkas lastel alles selles nädalast koolivaheaeg ja meie keskuses loomulikult koolivaheaja eriprogramm. Sellest, kuidas tavalistele kursustele joon alla tõmmati ja mis toimus pärast minu puhkust, teen kunagi hiljem takkajärgi sissekande.

Igal juhul, kui mina esmaspäeva hommikul tööle jõudsin, sõtkus Konrad koos lastega juba põhku vedelasse savimassi.
Plaanitavast savivandust oli valmis paljuvitstest sõrestik. Sõrestik kui sääsevõrestik, seda näitas hilisem paraktika, kui kogu sellele kupatusele kilode viisi õledega segatud savimassi peale kanti. Lühdalt tuli seda mitmeid kordi toestada ja lõpuks ikka suures osas savi pealt ära võtta ja tugevam alus teha. Lõpetuseks, et kogu see savimass sisse ei lendaks, asetasime elevandi seljatoestuseks traatvõrgu.
Ja kursuse lõppedes, pärast 4 tundi tööd ja ühe tüdruku ojana jooksva ninaverejooksu peatamist, mille abistamise au Kondrad mulle lahkelt loovutas, nägi elevant välja selline. Kuna kursus oli kaheosaline, lubati homme tööd lõpetama tulla ja lisaks veel krokodill ehitada.
Igal juhul teisipäeval tulidki lapsed uuesti ja valmis sai kaks looma, njaah, elevant muundus küll dinoks, aga krokodilliga läksid lood tiba libedamalt.
Peale Konradi saviloomade oli teisipäeval Kristinal kaks batikakursust, hommikul kl 10 koolipoolne tellimus, mingi 20 last kohal ja kella kahest tavaline "tuleb, kes tuleb kursus", kus kah vähemalt kümme last kohal. Keedeti ja vaaritati, mis kole, aga lõpuks rippusid verandal mitmevärvilised T-särgid.
Kolmapäevasel batika workshopil said ka minu valged joogapüksid ja Viru Valge maika uue kuue (vastavalt siis punane ja oranž).
Nagu talvevaheajalgi, Sylvia siidirüki kursusel nii edukalt ei läinud, kummalgi päeval ei ilmunud kohale ühtegi last. Mis on väga imelik, kuna batikas oli tosinate kaupa lapsi, kes oma T-särgile uue elu andsid ja samas, siiditrükk, kus oleks vast modernsema ja coolimagi T-särgi saanud, ei paku mitte kellelegi huvi. Jaah, siinkohal valetan, Konradile pakkus küll. Sylviaga koos meisterdaski Konrad šablooni ja trükkis pildi natuke ebaõnnestunult oma T-särgile. Aga vähemalt oma tehtud.
Aga teisipäeval käisid mul Frankfurtist külalised, kaks noormeest Hospitality Clubist, kes Leipzigist kunsti otsima tulid ning öömaja vajasid.
Leif ja Roman tegid mulle hiinakas õhtusöögi välja, millest pool minuga karbis kunstikooli, kuhu u kl 23 kondama läksime, kaasa reisis. Roman õpib Düsseldorfis maali ning tahtis näha, kuidas siinne kunstikool välja näeb, mille vastu mul endal kah midagi pold, ning ühtlasi ka diplomitöödele, mis minu arust vähemalt selles osas, kuhu öösel sisse pääsesime, suht nõrgad olid, pilk peale heita. Aga kunstikooli läheduses oli ala turvameestega ümber piiratud, Roman, kes oma Ukranina verele omaselt igale poole kohe uurima ja küsima läheb, sai vastuseks, et tegemist on USA saatkonnaga ja igal pool maailmas on USA saatkonnal alati turvamehed ümber, nii kindluse mõttes.
Igal juhul pärast väikseid kodus tehtud jooke ja ühest baarist tasuta saadud pitsikest, leidsime end Wilhelm Leuchner Platzilt, kus lähima tunni aja jooksul ühtegi trammi Zorrosse ei sõitnud. Zorro on Antonio kirjelduste kohaselt Leipzigi bohheemlaste rajoonis asuv Zavoodi taoline baar, mille kohta ka nood kaks noormeest neid Leipzigi toonud autojuhi käest infi kuulnud olid.
Roman haaras kohe härjal sarvist, pole midagi, lähme taksoga, mis see ära ei ole, 6 euri, igaüks maksab 2 euri. Ja esimene möödasõitev ja ka peatuv takso oli väike limusiin, mis lubas meid 6 euri eest Zorrosse viia. Aga taksojuht tegi valearvestuse, pidas Zorroks üht lähemat kohta ning seejärel lubas meid selgitas, et Zorroni jõudmiseks tuleb meil hoopis 8 euri välja käia. Roman hakkas kohe vastu vaidlema, et tema eksimus ja meie ei maksa. Lõpuks lepiti 7 euri peale kokku.
Zorro oligi üsna Zavoodi sarnane, ainult suurem. Samuti prügimäelt kokku tassitud mööbel ja isegi üks hiidvana KAZi esiots. Rahvas mängis parasjagu lauatennist, nii et u 2o masi jalutavad ringis ümber laua ja löövad nii palli (sellel stiilil olevat ka oma nimi, mis mulle pregu külla aga enam meelde ei tule).
Läksime ala uurima. Peale baariruumi oli poollagunevas majas mitu grafitiga täidetud korrust, kuhu minu külalised ka enda poolt jäljed jätsid. Kahjuks ei olnud mul forokat kaasas, ei saa seda robotjukut näidata, mille Leif sinna seinale joonistas, aga äkki satun kunagi Zorrosse tagasi ja leian selle kujutise ikka veel eest.
Aga joogid olid siin odavad ja sellised joogid, mida ma kusagil siin poes müügil pole näindki, ning õllerahaeest sain terve pudeli jõhvikaveini. No selline peet.
Suundusime trammi otsima, kuna kutid tahtsid ka kesklinna grafitit teha, olid rongijaama lähedal mingi koha päeval valmis vaadanud. Tee peal tegi Roman ühe väikese poekese ruloodele suure termomeetri. See oli nii naljakas, kuidas kutid üksteisele katet tegid, üks oli pidevalt valves ja iga väiksemagi ohu eest kohe hoiatati ja katkestati tegevus. No tegelt oli pime ja ala selline, kus kedagi poles see kottindki.
Aga ka kesklinn oli jummala tühi, aga vaesed kutid tegid ikka täie võimsusega valvet. Mida nad kesklinna joonistasid, seda ma ei näind (ja pole vahepeal vaatamas kah käinud) kuna passisin parasjagu valves oleva kutiga kaugemal nurga peal. Siis sõitis turvaauto mööda ja Leif käskis meil minema jalutada, nii saimegi üsna meie maja juures põõsaste vahel Romaniga uuesti kokku. Roman jättis spreydega koti sinna samma põõsa alla homset ootama ning jalutasime ära koju magama. Kell oli nelja paiku kui kutid meie rõdule asetutud madratsitele magama said.
Igal juhul oli see tore öö, siinsed baaris paar tundi õllejoomised või korteris õlle joomised on ikka igavuseni ära tüüdanud. Ja nüüd on meil siin ju Daniel Inglismaalt, kes mind pidudele kaasa kutsub, aga 5 euri eest elektro peole ma minna ei viitsi, võib-olla ainult siis, kui ma õhtul väsind ei juhtu olema ja pidu tasuta oleks.
Aga see mul meeles ei oldki, et kolmapäeval oli meil Konradiga kohtumine selle kooli direktoriga, kus meie noorsoovahetus projekti ajal ööbimine toimub. Pidime võtmed kätte saama. Kuigi mulle tähendas see kohtume ainult kohal lekut ja kaasastölknemist ning noogutamist, oli ikka väga mark räsitud ja unine välja näha. Seda enam, et sellele direktorile tuleb väga hea mulje jätta, kuna ta tegelt ei taha, et me oma projektiga seal ööbiksime. Aga oli teine täitsa heas tujus ja pärast mitmeid allkirju (muuhulgas ka u 4-5 lk-sele võtmetega ümberkäimise juhendile allakirjutamise) sai Konrad võtmed kätte.
Neljapäeval oli mul oma kipsmaskide kursus, kus asi oli täesti kontrolli alt ära, registreerunud 5 lapse asemel ilmus kohale 11. Õnneks aitas mind Kristina, tõenäoliselt oli temast isegi rohkem kasu kui minust. Aga lastele kursus meeldis ning rõõmsalt elevusest kilgates jooksid nad järgitulnud emadele oma maske näitama.
Neljapäeva õhtul oli Lesenacht, kus oma lemmikraamatu, kaisukaru ja magamiskotiga kohale tulnud lapsed õhtu ja öö meie majas veedavad. Tutvumismängude ajal tegelesin üleval oma asjadega, aga õhtusöögi ajaks olin loomulikult kohal. Sõime keedukartulied või, soola ja tšatšikikastmega. Ja siis asusid lapsed mingit tainast pulga otsas praadima. See taigana pulga otsas praadimine pidavat siin väga levind olema. Maitse oli nagu kerkind soojal taignal.
Ja siis asusid lapsed oma lemmikraamatuid ettelugema ja seletama, pärast esimest ettekannet, seadsin sammud kodu poole, kell oli niigi juba üheksa õhtul.
Laupäeval tahtsin minna Thüringeni ühele tasuta festivalile, kus üheks kontserdipigaks on suur pajuvitstest ehtatud palee. Umbes selline nagu meil keskuse aias, aga märksa suurem. Kuna keegi asjast eriti kindlalt huvitatud polnud, vaatasin õhtul välja isegi sobiva koha, kust oma hääletusteekonda alustada, festivalikoht oli üsna Leipzigi lähedal. Aga terve öö sadas ja ka hommikul kümne ajal sadas. Siis, mõtlesin, et käin siin muuseumites, polegi sinna jõud. Aga hommikupoole tegin lõhesalatit ja siis lõpetasin oma kollase pluusi õmblemise ja kuna see nädal oli Leipzigis fotograafia festival, otsustasin vaatama minna, kas midagi äkki tasuta näha ei anna. Kõigepealt aga tiir linna peal, kuna 15-18 lubatavat seal tänavatearit. Tegemist on klounaadi ja žonglaažiga, loomulikult käidi pärast mütsiga rahva hulgast raha kogumas.
Fotograafiafestival
asetses tervel tänaval erinevates galeriides ja selleks kujundatud mahajäetud vabrikuhoonetes ning Spinnereis (seal vanas puuvillavabrikus, kus kunagi Bimbotownis käisin). Päevapilet maksis tudengile 7 euri, aga kuna kell oli juba 17 ja näitused 20-ni avatud, siis pidin ikka enne selgeks tegema, kas midagi tasuta ei näe. Ja kuna ilm oli pilves ja mul jakk seljas, jalutasin esialgu niisama vargsi sisse, aga mitte kusagil ei kästud varruat üles tõsta ja näidata, kas sul ikka käepael on või ei ole. Ja nii ma siis seal tänaval galeriist galeriise sisseaustudes jalutasingi Spinnerei poole. Spinnereisse jõudisn küll alles kl 20 ja seal õnnestus mul aint ühte näitust näha, aga teepeal jäi mulle ette mitu võistlustöödega näitust, teemaks oli "Fallen". Juhtusin ka võidutöid nägema. Üks noormees, kes oli aasta jooksul käinud külastamas üht vandekodu-haiglat. Kuupäevadega pidid vanadest inimestest ning enamuse puhul ka nende surmast. Aknalaual seisis ka rohkemate fotodega raamat. Iga esimese pildi juures nimi, sünnikuupäev, ja väike jutuke. Järgmine külaskäik, järgmine pilt ja mõni uue karakteri tutvustus või siis mõne inimese nime taga seisab ristike ja pilt matusemingis surnust. 25 august 2006, üks 80-aastane naine, tektsis seisab muuhulgas, et tütar käib tal külas ja naine räägib talle, kui väga ta surma kardab, u 10 päeva hiljem lamab naine meigituna ja peosoenguga surivoodil. "Kõik nad põevad surmahaigust ja teavad, et sealt hooldekodust enam tagasiteed pole, aga siiski võitlevad oma elu eest", seisab raamatus. Või siis üks naine, kes oma palati isiklike asjadega on lasknud kujundada. Kuigi ta enam voodist tõusta ei suuda, lamab ta iga päev meigituna soliidses rõivastuses, roosa padi-koerake pea all.
Üks näitus asus aga hoones, mis oli täis vanakraami, mingi 4 korrust täis vana mööblit ja muud vanakraami.
Ühes lagunenud vabrikus oli arvutimängudeteemaline näitus ning kunstnik oli muuhulgas toonud näituseboksi oma toa.
Aga selles Spinnerei saalis, kuhu veel enne sulgemist jõudsin, seisid teiste hulgas mitmetuhandsest imetillukesest fotost kujundatud pildid. Selle tehnika nimi pole mul enam meeles.
See pearätiga pilt on moodustatud googlest leitud koonduslaagrite piltidest, nimekirjas seisid ka meie Klooga ning Vaivara.

Aga täna käisime Anetiga Erfurdis. Oma laselaagrist tagasitulnud Cristina leidis, et peab terve päev pesu pesema, kuna lendab homme Itaaliasse ning tuleb tagasi oma kutiga (kihlatuga, aga peale Cristina, kelle pulmad järgmisele aastale on määratud, kihlusid meil eelmine nädalavaheus ka Yannick ja Maud, pulmad planeeritud 2-3 aasta pärast), Ja Daniel, keda küll kutsusime 9 euri eest Sachen-Ticketiga Erfurti kaasa, aga tahtis kangesti 10 euri eest siia samma kõrvale Hallesse minna, kus ta selle raha eest iga nädalavahetus käia oleks saand. Njaah, aga Halle rongijaamast leidime õnneks veel kaks neiut endiga liituma, nii et lõpuks saime sinna ja tagasi 6 euri eest.

Efurt
Oli ilusaid maju täis, nii keskaega kui ka juugendit. (eks värskelt valmis saadud kollane pluus tahab kah fototuleproovist läbi käia)

Ja raekojahoone, kui see ikka oli raekoda (aga kõrval oli uhke kuid tõen äsja tulekaju üle elanud gildikoda), oli kaunistatud lillevanikute ning geivärvides rahulipukestega. Kusagil juuksuritöökoja uksel ilutses see sama vikerkaarevärvides kleepekas.
Aga muuhulgas leidsin omale raekojahoone kõrvalt uue sõbra.
Siis olevat Erfurt veel kuulus pikima keskaegseid maju täis ehitatud silla poolest. Nii, et see tänav on tegelikult hoopis sild.
Ja Erfurti noored on silla läheduses omale Pirogovi leidnud.
Ja loomulikult ei puudu ühest korralikust Saksa linnast ka gooti katedraal, mille esine oli hetkel muusikali jaoks sobivaks kujundatud, muusikal Marthin Luhteri elust, njaah, seda oleks isegi näha tahtnud.
Katedraalis meeldisid mulle puust nikerdtud toolid, mis asusid altari ümbruses, kuhu oli üks muuseumitöötaja valvesse pandud, kes pidi lollidele turistidele ütlema, et nood välguga ei pildistaks. Tööd oli tüübil muidugi palju.
Ja siis kella 17-st läksime ühte aeda, kella 17-st selle pärast, et siis oli 4.5 euri asemel tudengihinnaks 1.50 euri. Aga see-eest pandi kõik alal olevad muuseumid kella 18.00 kinni. Jõudsime käia tiba aiakunsti muuseumis kus ühel korrusel olid eksponaadid aia ajaloost. Siin siis eksponaat keskaja salongist.
Kiiruga jõudime pilgu heita veel õhust tehtud fotodele, kus erinevad kutuurtaimede põllud nagu mustriga vaibad välja nägid. Anettele see meeldis.
Peale lillede, taimede, skulptuuride ja erinevate aianäidiste (nt Jaapani aed ja selline väike aiamaade rajoon, mis eestis alevikes tavaliselt asuvad) oli alal igasuguseid muid lustakaid eksponaate. Näiteks vaatetorn, käe kujuline bassein, mille kõrval asus hüpnoosiketas,
purskaevud, mida puldist kontrollida sai (sisse ja välja lülitada), kivist sofa jne
Ka aiast leidsin omale sõpru juurde.
Aga enne lahkumist jäi meie teele ette ilmatusuur laste mänguala (ponid, loomad ja mänguväljakud), kus proovisime mõlemad Anettega turnimispüramiidid ära. Njaah, 6-12 aastastele lastele see nüüd küll minu arust väga jõukohane pole, sinise ja kollase tasandi vahe oli nii suur, et meil kulus sinna jõudmiseks päris palju aega, mõtlemist ja jõudu. Aga samas on lapsed väledamad ja jõuavad oma keha paremini tõsta. Igal juhul oli minu võitlus väga tihe.

Wash tegutseb jälle

2008-07-08T11:27:00.000-07:00

Nagu eelmises postis lühidalt mainitud sai, on Wash meie juures tagasi. Ma küll ei tea, mida temaga seal Magdeburgis Jannicki tüdruku juures tehtud on, aga nüüd pole Washil enam üldse kombeid. Üks kord pissis ta Cristina voodisse ja üldse pissib ta igale poole, vannitoapõrandale, diivanile jne. Varem kasutas ta ikka oma liiva, isegi kui Jannick seda kuu aega vahetanud polnud. Vast on eluga võõrsil juba kohanenud ja tunneb end eriti laialt.
Just mõned hetked tagasi lugesin oma meili ja korraga vaatan, minu tekk liigub, algul arvasin, et aknast puhuv tuul, aga lähemal vaatlemisel tundus see hoopis midagi muud olevat.
Ja kes siis muu...

Retk Lõuna-Saksamaale

2008-07-05T12:05:00.000-07:00

Eile läks Ken koju ära. Käisin teda Berliini saatmas, et lõpuks ometi oma uus mikrokiibiga pass (muideks 2009 aastal hakatakse kiibile sisestutud andmete hulka ka sõrmejälgi sisestama) ja ID-kaart kätte saada. Teisel katsel õnnestus. Lihtsalt ei julgenud enam asja jätta samale päevale kui pean projekti asjus Eesti sõitma, vot kui saatkonnas mingi jama ja siis piletid ostetud ja ei saagi lennukile.

Igal juhul on vahepeal palju juhtunud. Tööl kursuste lõpupidu, eile korteris Helena ja Henari sünna ning Ingridi ärasaatmispidu. Just tulime alt büroost fotosid printimast. Ostime Ingridile pildiriputise, kuhu saab 9 pilti lisada - tubade järjekorras igaühe pildid + Wash (elab jälle meie juures) ja üks grupipilt. All büroos oli veel eriti tore masin, millega pildid kilesse sai kõrvetada.
Aga kuna mul veel mitmed muud asjad kirjutamata, lõpetan ära oma reisipuhkuse jutu.
Niisiis olime 16. juunil vihma ja haiguste eest Leipzigi tagasi põgenenud ning õhtul olin oma jala küljes veel puugi lahti urgistenud. Igal juhul oli järgmine hommik ilus ja päikeseline ning minu plaanist tööle minna ja oma puhkus edasi lükata ei tahtnud midagi välja tulla, sest tegelt oli ju ilm tore ja puhkust pold ju kuhugi lükata kah, kuna järgmine näd vah pidin enivei töötama - kursuste pidu. Keni enesetunne pold super aga tiba parem. Otsustasime päevakese oodata, Ken pabistas mu puugihammustuse pärast ning kahtlustas ka endal puugihammustust olevat.

Vahepeatus Leipzigis

Igal juhul ostsme poest Bratwursti, koolat ja leiba, võtsime kodus väikese panni ja kateloki põleti piiritusega kaasa ning sõitsime läbi Wildpargi ratastega järve äärde. Suure järve asemel kõrvaloleva pisema juurde. Ja siis me seal grillisime kateloki põleti ja panniga vorstikesi.
agasitulles tahtsime minna baaride tänavale iiri baari teisipäevaõhtusele viktoriinini. Kuna jõudsime kohale varem, ostime poest ühe naljaka magusa jaapani veini ning läksime lasteparki seda jooma. See asi, mille peal istume, käib tegelt ringi ja on üsna ohtlik. Kui sa täpselt keskel ei istu, libised hoo pealt maha - lõhkusin nii oma käelabad marraskile.Aga iiri baar oli hoopis suvepuhkusele läinud.

Reis Lõuna- Saksamaale
Järgmisel hommikul ostime aga Sachsen-ticketi ning põrutasime kuhugi Thüringeni väikese Schönau nimelise asula ja rongijaama juurest algavale matkarajale ostima mingit mäge, Jeesuse allikat ja Veenuse koobast, mille leidsin ühelt oma tellitult voldikult (mille eest pole senini maksnud, panin oma arve panka arvete kasti, aga täna saabus see tagasi, sest ma olin allkirja alt ära unustanud).

Thüringen
Suurte kottidega ülesmäge ronides ostutus allikas väga värskendavaks. Koobas oli siis selline.Ja lõpuks avanes mäe otsast vaade heinamaadele, lehmadele ja metsadele ning asulatele.
Aga kui üldselt on siin matkarajad superhästi märgistatud, ei leidnud me ühegi märgistust, kust täpselt me salt mäe otsast alla külasse peaksime laskuma hakkama. Kohati oli mägi ikka väga järsk. Ken ei lubanud mul isegi minna uudistama Tannhäuseri koobast, mille sisepääs asub selle pildil oleva kaljunuki kõrval oleval astangul. Kaardi järgi pidi rada lihtsalt sirjoones mäest alla lajatama.
Igal juhul avastasime me lõpuks, kui olime rada pööda jalgu pidurdades alla jõudnud, end küll ühest külast, aga õige küla, kus asus rongijaam, jäi kahjuks teisele poole mäge. Nii me siis kõndisimegi maateed mööda rongijaama.
Edasi oli plaan sõita Sachsen-Ticketiga nii kaugele kui võimalik ja siis järgmine päev Bayern-Ticket võtta, millega käia kusagil Nürnbergi ja Bayreuthi vahel Fränkischen Schweizi alal asuvas Teufelhöles stalaktiite ja stalagmiite vaatamas, mille olime samuti minu brošüüride hulgas välja valinud ja siis sealt edasi Müncheni suunas ning sealt siis veelgi edasi mägede poole ühe väikese järveni puhkama, mille Ken brošüüride hulgast välja oli valinud. Rongiautomaat näitas, et peame suuna Saalfeld (Saale) poole võtma.

Öö Saalfeldis

Igal juhul jõudsime Saalfeldi mingi kella 23 paiku ja siis ei läinud nii hilja sealt edasi Bayeri poole mitte mingit rongi ega bussi. Aga kohalike busside piletiautomaadist leidime Keila-nimelise koha:) Paremal reas ülalt teine lahter, pildile klikates peaks hästi loetav olema. Samuti ei leidnud me rongijaama lähedusest ühtegi linnakaarti, aga see eest matkaradade kaardi, mis oli meile nagu rusikas silmaauku. Nii me siis kõhutunde järgi hakkasimegi omast arust õige ilmakaare suunas liikuma ja varsti leidsimegi esimese rohelise matkaraja märgistuse. Mägistus algas juba linnas, märke oli nii tänavalaternatel, majaseintel kui puudel. Ja siis me seal pimedatel puudega ääristatud alleedel liiksume täiskuu ja helendavate mardikate saatel metsa poole. Aga ega see telgikoha leidmine nii lihtne polegi, ühel pool astang, teisel pool majad, vahel kraamis rada. Lõpuks keerasime lihtsalt üht rada mööda põllu poole ja panime oma telgi põlluäärde. Ühel pool mingi tohutu teraviljapõld, mille see üksikud majad ning kohe meie telgi taga astangust all üks kohalik kruusatee ja üle kõige selle muidugi ikkagi täiskuu. Igaks juhuks katsime telgikatuse ogalike okstega, et see põllu sees olevate taludeni näha poleks. Tol õhtul sõime seene-raviolisid.
Hommikul nokkisime telgi põhja küljest limukaid, kes end öö jooksul sinna olid imenud. Loomulikult väljaspool telki. Mööda väikest rada, mis nüüd päeval meenutas külateed ning oli ääristatud väikeste majakestega, mille aiast tee poole rippuvate okste küljest mõned kirsid haarasime, jalutasime tagasi kaavis oleva matkarajani ning sealt linna.

Mida kõike ühe maakonnapiletiga teha ei anna

Et aga Bayern-ticketit kasutada, pidime enne ostma veel lisapileti mingisse esimesse Baiermaa rongijaama, kuna praegu olime veel ju Thüringenis. Piletiautomaat näitab siin ju kõik ühendused koos ümberistumiste ning radadega ära. Pidime Bayreuthi rongile minema, et sealt edasi Pegnitzisse sõita, kust läheb kohalik buss Teufelshölesse. Rongidetablool oli küll sama numbri ja rajaga rong, aga kohanimeks oli teine, kuna sulgudes seisis selle taga Bayreuth, tundus asi iiski klappivat. Aga pärast rohkem kui kahte tundi hakkasid rongijaamad kandma kohanime taga sulgudes märget "Saale", minu arusaamist jääb Saale pigem tagasitee kui lõuna poole. Midagi on valesti ja meie peatus peaks juba kellaaja järgi olnud olema. Ja lõpuks leidsimegi end rongi lõpppeatusest, mille nimeks oli "Hof". Kartsime, et oleme Baierimaalt tagasi sõitnud ja siin meie Baireripilet enam ei kehti. Õnneks jäi koht, küll üsna piiri peal, aga siiski Baierimaale ning sealt läks otserong Peginitzisse, kuhu meil vaja oli. Aga kuidas see kõik võimalik oli? Seal samas seisis segauses nägudega ka üks perekond, kes meiega eelmise rongi peal oli olnud, ka nemad tulid nüüd meiega sama rongi peale. Ju olid ka nemad end valest rongijaamast leidnud. Hiljem Pagnitzis saime aga kõigele pihta. Lihtsalt mõnes peatuses, milleks juhtus ka Pegnitz olema, rongid poolduvad, mõlemad osad sõidavad väikese ajavahega esialgu samas suunas edasi, siis aga pööravad rööbastelt ära. Hea säästurežiim, kui mingitel liinidel on esilagu samas suund, aga mingi aja pealt tee lahkneb, siis ühes peatuses rong lihtsalt poolitatatakse, haagitakse keskelt lahti. Meie polnud aga osanud tähelepanu pöörata, kumga rongipoolde me istume. Üks osa rongist sõitis tõepoolest Bayreuthisse, teine aga Hof ning meie juhtusime olevat Hofi vagunis. Rongis on muidugi ka kiri, rongi lõpppeatusega, aga me ei pööranud enne sellele nii suurt tähelepanu, kuna perrooni järgi paistis ju õige rong olevat.
Aga sellel päeval astusime me vist küll vasema jalaga telgist välja, kõik läks viltu. Leidime küll rongjaamast õige bussi ning oma Baieripiletiga saime tasuta peale, küll aga magasime õige peatuse maha ning küsisin asja meie peatuse järgi mitu peatust hiljem. Nii me siis läksimegi maha ühe kena kämpingu äärses peatuses. Aga probleem seis selles, et kogu see koobastik on vaid kella 17-ni lahti. Kell oli aga 16.30 või tiba vähem, jalgisi ei jõuaks me mingi juhul õigeks ajaks kohale. Ken oli mu peale vihane, kuna ma ei läinud õigel ajal inimeste käest küsima, kas meie peatus on juba möödas. Otsustas hääletada. Ja õnnekombel saimegi mingi aja pärast peale autole, kes meid õigesse kohta kohale viis. u 16.50 olime koopa ukse juurest.
Keni meeleolu oli hetkega muutunud, ta oli mu peale tohutult tänulik, et autojuhiga juttu rääkisin ja lasin meid koopani sõidutada. Aga... Piletikassas selgus, et koobastikku saab vaid giidiga ja viimane eksrusioon algas 16.30. Ja Ken ei üritanud mitte oma nördimust varjata. Tal ei olnud mingit tahtmist enam edasi sõita, paistis, et ta jääks parema meelega sinna kämpingusse, mille juures bussilt maha tulime. Lihtsalt puhata. Samas ei tea me, kui kallis see on ja kui tahaksime mägedeni edasi sõita, peaksime kohe minema hakkama. Ka mina ei teadnud, mida teha. Loomulikult oleks tahtnud stalaktiite ja stalagmiite näha. Ja ümbrus ja ilm oli siin imekena, samuti palju matkaradu ja läheduses väike asula looduspargi alase muuseumiga. Koobaste ukse ees asus veekraan, seega veega probleeme poleks. Jääda ööks siia ja siis edasi vaadata? Ja järgmine päev jälle uus pilet 29 Euri eest osta. Olin samuti pettunud ja tujust ära. Kusagilt kargas mulle pähe mõte, et võime ju proovida koobastikku tagasiteel uuesti külastada, see rongijaam jääb meil ju enivei otse teepeale ette. Tundus et Ken sellesse väga ei uskunud. Tema arvates oli see võimalus käest libisenud. Aga ma ei tea kuidas, aga lõpuks otsustasime siiski edasi sõita ning enam mitte sellest teemast rääkida.
Njaah, mis siis öelda, minu mälu järgi oli tegemist rohkem kui 5 tunnise sõiduga. Kenile, kes eriti bussi- ja rongsõitu ei salli oli see päeva lõpuks kindlasti veel nagu rusikas silmaauku. Kui mina sain heegeldada, siis tema oli oma mp3 mängija koju jätnud. Njaah, magada.
Pärast südaööd jõudisime Überseele, mis pidi voldiku järgi olema kõige lähem rongipeatus sellele matkarajale, millel asus väike maaliline Taubensee. Muidu ka Übersee asus suure Chiemsee järve ääres. Pimedas me välja ei näinud, aga peatus või paar enne Überseed olekime saanud maha astuda oste järve ääres. Pakkusin välja selle võimaluse, kuna Überseele jõuame pärast südaööd ja tõen pole siis enam mingit kohalikku bussiliiklust. Ken aga arvas, et lähme sinna kuhu minema pidime.

Reis, kus kunagi ei jõuta oma sihini

Niisiis olimegi pärast südaööd väikeses Übersee linnakeses. Mis siis Eesti mõistes peaks laskuma ühte auku kohanimedega "Ülejõe", "Ülejärve". Tõen kunagi mingist suuremast külast vaadates üle järve asuv asula.
Njaa, linnakaardilt ledsime rohelusse viivad rattarajad. Aga see rohelus oli mingi traataiaga ümbritsetud looduskaitseala. Soine mets. Metsa kõrval oli jõge kuulda. Lõpuks jõudisime rattarada pidi suure maanteeni välja enne seda pööras metsa poole üks raudväravaga lõppev tupiktee. Ja värava taga polnud midagi, lihtsalt üks aedadega ümbritsetud nurgake, tõen mitte tihedasti külastatav. Niisiis ronismine üle värava ja panime telgi püsti. Süüa ei teinud, kuna vett oli meil ainult pool pudelit ja keel oli juba vast 2 öösel. Õhtuse kohustusliku puugikontrolli ajal leidsime minu kehalt jällegi puugi. Seekord aga pealpool nahka. Tõen oli see siin võpsikus just mu peale roninud.
Hommikul sõitsid kõrvaloleval rajal tohutust kuumusest hoolimata juba ratturid ringi. Ning avastasime, et aed, millest olime eile öösel üle roninud ning mina oma heledadpüksid lõplikult lögaseks teinud, kuna olin vist mingi teo või limuski ära lömastanud, käis tegelikult väga lihtsalt lahti.
Tegime rattarajal oleva pingi peal viimase veega riisirooga. Teel tagasi linna, otsusasime aga korra jõge tšekkata. Rattaraja, mis oli tõesti väga heas korras nagu mingi promenaad ning nagu hiljem selgus mitmekümneid kilomeetreid pikk, kõrval äärisasid jõge sealkohas puud, kuid kohati olid seal lüngad sees. Rattarada asus valli peal, jõeni jõudmiseks tuli nagu väikesest mäest alla ronida. Siis aga leidsime end kiviklibu pealt. Jõgi ise oli tohutult madal ja külm ning tõenäoliselt savist türkiis, kivikesed nii tervad. Ilm aga nii kuum. Kohati moodustusid madalasse vette kiviklibu saarekesed, kuhupoole paljajalu sammud seadsime.
Kuna mõlemad jõepooled olid põõsastega ääristatud, otsustasime seal samas riided seljast visata ning end värskendada. Kuuma oli kindlasti üle 30 kraadi ning lisaks veel seljakotid ning arvestades oma Sächische Schweizi kogemusi ja ilmateadet, polnud ma aboluutselt palavaks ilmaks valmistunud.
Pisut värskemaina kõndisime nüüd linna poole.
Aga juba enne linna oli janu nii suur, et asutusime ühte taluhoovi sisse vett küsima, mida meile lahkelt muidugi kah anti. Hoovis olid aga sellised naljakad moodustised.
Ja siin mõned näited linnast leitud majadest.
Mõnes kohast tänavate viisi. Ilusti korras, mõnel isegi vasest vihmaveetorud. Tõenäoliselt on see ka rikaste hulgas populaarne koht omale suvemajake muretseda.
Infopunktitibi muiudgi inglisekeelt ei rääkind ning minu saksa keelest suurt aru ei saanud. Anett, kes on ikka saksa keele proff, aga räägib, et ega tema jälle baieri murrakust aru ei saa. Igal juhul ei viitsinud me siis bussiga jamada ja minu palumise peale läksime läbi linna teist teed kaudu uuesti jõe äärde, et sealt omale mõni vaikne telkimiskoht leida ja siis seal ringi vaadata. Kenile aga meeldis meie supluskoht, tema oleks sinna tagasi läind ja päev otsa seal vedelend. Mina tahtsin aga ikka mägedele lähemale jõuda ja nats ringi vaadatata. Lõpuks andis ta alla.
Mingil ajal keersime maanteelt külateed mööda ühe väikese asula kõrvalt jõe poole tagasi. Aga enamus külateid pole siin mitte sellised kruusateed nagu meil, vaid betoonist. Ken rääkis, et Saksamaal on kõva betoomteede traditsioon, kõik teed ehitati esialgu betoonist.
Ja siis selles asulas oli väike armas kirik. Ma ei saa nagu eriti aru, asulas, mis asub linnast mõne kilomeetri kauguselt on kirik, kas need inimesed ei jõudnud siis vanasti linnas kirikus käidud nagu meie talupojad. Või on siis see kirik vanem kui nüüdne linn.
Ja siin mõned põllumajandusnäited, mis oma isa peale mõeldes üles võtsin:)
Silo

Aga jah, kui me sinna jõeni välja jõudime, oli ka seal selline ilus jalgrattatee ning tohutult palju penskaritest jalgrattasõitjaid ning olud olid telkimiseks väga kehvad. Jõe äär oli lage. Ja kui edasi kõndisime tuli võsa ja pärast võsa järsak ja ei mingit kiviklibu, kuhu telk panna. Mõnikord oli teisel kaldal võimausi, kuid polnud silda üle. Ken oli väsinud ning unistas meie hommikusest kohast ning loomulikult heitis mulle minu "vaataks ringi" tegutsemist ette. Mina olin jälle nördinud, et mis see olgu, meil 2 päeva siin aega ja tema tahab mõlemad päevad terve päev lebotada. Natuke tuleb ikka ümbrust vaadata ja siis lebotada, mina küll ei viitsi terve päev lebotada. Isegi kui raske on edasi liikuda. Aga jah, ma ise oleks kah juba ammugi tahtnud mingit kena kohta leida, ka minu planaid olid ju, et leiame varakult kena koha ja puhkame seal. Aga tagasi polnud enam ju mõtet minna, nii me siis kõmpismegi ainult edasi. Lõpuks tegi jõgi meie jaoks soodsa kurvi ja meie poolsele küljele moodustuskiviklibu ning jalgrattraja ja jõe vahel oli väike võsa. Kohta uurima minnes paistis, et me pole esimesed, kes siin peatunud on. Oli näha lõkkeasemeid ja võsas oli kuivanud paljuoksi, millega midagi, võimalik et telki, varjata oli üritatud. Njaah, väga varjatud seekoht just polt, aga käras küll. Kuna võsa polnud väga tihe ja ka teise kalda ääre võsa oli niru, riputasime oma telgile jälllegi mõnigaid oksi peale. Võsa nägi välja selline, pilt küll pärast telgi allavõtmist tehtud.
Päikeseloojangul valmis potis kiirnuudlid konserviga ja juua oli normaalselt.
Tgein päikeseloojangul ülevalt rattarajalt mõned pildid.
Hommikul lebotsaime mattidega kivide peal ja võtsime päikest. No kukal oli mul juba eilsest põlenud. Aga tugeva päevituse saime sealt. Teisel pool jõge avanes vaade mägedele -Tirol.
Siis kui meil lebotamisest kopa ette viskas või siis õigemini kui meie veevarud otsa hakkasid saama, seadsime sammud asula poole. Ostsime muuhulgas veini ja bratwursti,mille jõe ääres katelogikaane peal ära "grillisime".
Njaa ning pärast seda, minu tungival palumisel jalutasime jõe äärt mõõda läbi linna
ja vaatasime tiba teisel pool linna ringi.Tagasiteel leidsime linna servast ikka väga postkaartliku pildi.Kuigi me ei kõndind palju, olime õhtuks omadega läbi ning hääletasime, mis osutus imekiireks, tagasi Überseele. Läksime kohe jõe äärde oma ujumiskohta, et sinna telkima jääda. Aga nüüd õhtu hakul oli seal tohutult sääski, kõval ju soine mets. Ujusime tiba ja mõtleisme, et lähme vaatme, äkki saab linnale lähemale telgi üles panna, sest hommikul vara vaja tagasisõitu alustada, kui tahame stalaktiite ja stalagmiite näha. Teel jäi meiel silma üks masinaküün, kuhu hea tahtmise korral oleks saanud ukse alt sisse pugeda. Kuna oli veel liiga valge, vaatasime veel ümbruses ringi, aga ei leidnud midagi sobivat. Siis hakkasime tee kõrvale ühte võssa telki üles panema, saime sääskede käest julmalt pureda ning lõpuks leiids Ken, et koht ei ole ikkagi hea, kuna autotulede valgusel muutub telgikangas hekuriideks. Koht ei old jah väga varjatud. Jalutasime nukralt metsa poole. Oli juba pime ja helendavad madrikad lendlesid ringi. Mõtleisme kusagilt majast küsida luba nende hoovis magada. Maja kõrvalt algas aga mets, kus oli väikesel alal lageraiet tehtut. Lagendik oli täis helendavaid lendelevaid mardikaid, telki üles pannes lenas üks isegi meie telki. Pärst kohustuslikku puugiotsingut jäime magama. Njaah, kuna mul pea valutas, üsna vaevaliselt. Kusagil kella 2 paiku teatas Ken, et tal ei tule und, kuna mingi loom luusib telgi kõrval ringi. Üritasime teda eemale peletada, aga ta tuli kogu aeg tagasi. Lõpuks otsustasime keni palvel telgi kokku panna ja lihtsalt rongijaama kõige esimest rongi ootama minna.
Mina magasin pingil magamiskotis ja Ken valvas mind ja asju. Rong tuli natuke enne kella 6. Kui valges läks, nägime,e t tegelikult oli teiselpool rogijaama päris hea telkimiskoht, aga kui rong kiiruga mööda sõidab, teeb ta ikka hullu lärmi.
Igal juhul polnud meil enam kiirustada vaja.
Nürnberigi rongi vahetades sõitsime linna peal isegi pisut trammiga ringi, käisime Dönerit ostimas. Lõunasse sõites olime Nürnberigi rongijaamas dönku ostnud, mis oli tavalise lambaliha asemel linnulihast, maksis palju ja pold eriti hea. Loomulikult leidisme oma dönku. Ja panin tähele et Nürnberi trammis jooskev lint, mis teatab järgmisi peatusi, on tõesti märgatavalt teistsuguse saksa keelega.
Ja oma talaktiite ja stalagmiite nägime vabalt. Hea vast isegi, et peatuse tegime. Übersseelt Peginitsisse oli midagi 5 tunni über ja sealt edasi Leipzig veel mingi 4 tundi.

Teuffelshöle

Koobastikus oli hea jahe. Kuid kogu see värk oli seal tiba üle pakutud, suuremates saalides vajutati käima võias muusika ning algas valgusmäng. Üks inglisekeelne perekond nõudis ingliskeelset teksti. Nii hakkas pärast giidi lindilt ingliskeelne tekst jooksma. Et asja vabamalt võtta, kõndime kõige taga. Seal oli ka see perekond, tõen USA-st, nad olid ikka erilised tegelased. Üks meestest ronis igale poole, mõtlemata sellele, et ta nõnda aastatuhandetaga moodustunud purikaid kahjustada võib, ja lasi teistel endast pilti teha. Muidu mõtled küll, et kõigega üritatakse raha teha, et maksa pileteid, et looduse moodustisi näha, aga samas kui siin piletit ja valvet poleks, poleks neist purikatest tõen midagi järgi. Nii, et selle eest võin 3 euri maksta küll. Ja nende lapsed lõugasid nagu metsas. Kui nad lõpuks viimasesse saali jõudisid ja giid seal parasjagu midagi saksa keeles rääkisid, kukkusid kilkama kui lahe see saal ikka on. Nende kõrval olev naine andis neile "Psst"-ga mitu korda märku, et nad vaiksemaks võtaksid, aga tulemust sellel muidugi polnud.
Kogu tuuriks avatud ala oli 1,5 km pikk ning igal suuremal saalil või keerulisemal moodustisel oli oma nimi. Nt Paavsti troon vms.

Pärast koopa külastust keetsime parkla kõrval muruplatsil viimastest toiduainetest süüa ning viimasest 4 tunnist rongides pole vist mõtet rääkida, kuna me seekord viperusteta koju Leipzigi jõudsime.

Sächsische Schweiz

2008-06-24T11:30:00.000-07:00

Eelmisel laupäeval, pärast Berliinis käiku sõitsime Sächsische Schweizi. Tegelikult oli küll plaanis reedel juba sõita, kuid ilm oli jube vihmane ja külm ning lisaks sellele olid kateloki tarbeks toidud kokku ostmata.
Niisiis laupäeval astusime Elbe äärses linnas nimega Wehlen rongilt maha ning ületsaime paadiga jõe ning asusime otsima teed Sylvia sõbranna juurde, kes pidi elama linna kohal mäel asuvas külas. Tee läks sõna otseses mõttes üle vana kindluse müüri ning ka metsaalune matkarada jätkus enam-vähem sama nurga all (hiljem Sylvia sõbranna Sabine käest kuulsime, et mäeostas asva küla lapsed käivad iga päev all linnas seda rada pidi koolis, njaah, õnneks on kooli minek allamäge.
Sabine suurde aeda pinime oma telgi üles ning lõkkepltatsil valmis tüüpiline katelokitoit - kiirnuudlid konservlihaga. Öösel nägime aias rododenronipõõsase vahel lendavaid jaaniussikesi. No tegelt küll mingid liblikad, aga helendavad nagu jaaniussikesed. Päeval koguvad päikest ja siis õhtl 22 piku paariks tunniks hakkavad helendama.
Hommikusöögi ajal jagas Sabine meile infi antud looduskaitse ala kohta. Kus asuvad kaljudes need augud, kus magada saab jne. Ken kardab meil ainult kõrgust, talle see eriti tore uudis polnud, et kaljuaukudes magamiseks tuleb enne mööda kaljut metallredelit mööda üles ronida ja siis seal kusagil taevassekõrguva kalju keskpaigus olevad koopas magamiskotiga mõnemeetrisel pinnal magada. Ja loomulikult on looduskaiste alal telkimine keelatud ja erilisel kaitsealal ka rajalt kõrvale asumine, kuna see võib loomi häirda. Üldse on Saksamaal looduses telkimine keelatud. Tegime plaanid juba teisel pool Tšehhi piiri asuval loodukaitse alal edasimatkamiseks.
Mürina ja vihmahoogude vaheajal asusime turistimagneti Bastai poole teele.
Sellised näeb siis välja vaade Bastai poole matkates, siis kui metsa alt juba avaramasse kohta jõutud.
Ja see on siis Bastai. 18. sajandil ehitatud sillake. Ja mina sellel asuvas tornikeses, kuhu minemiseks tuleb ületada sillake, millelt pilgu allaheitmine võtab ikka jalad tiba nõrgaks küll. Ainult silla kõrval praost avaneva vaate asemel jõele, oleks seal kukkumine olnud lihtsalt kaljusesse sügavikku.
Ja siin kui suurelt formaadilt hoolega vaadata on näha mägironijaid Bastai kõrval asuvat kajunukki vallutamas. Tüübid laskusid sealt kõrgelt kaljult köitega kaljuselt platoole.
Nagu ma aru sain on Bastai lihtsalt niisama üks barokiaja veidrus, mingit praktilist tähtsust tal olnud pole. Küll saab mööda silda keskaegse kindluse varemetesse, täpsem oleks vist öelda asupaika.
Valisime Bastailt edasi minekuks raskema allalaskuva tee. Raskema selle poolest, et tee, mis laskub alla, peab ju kunagi ka üles minema.
All orus oli võimalik muude suundade seas ka vabaõhuteatri poole minna, mis hetkel oli aga külastuseks suletud. Seevastu edasi asula poole, kuhu olime pannud oma marsruudi, et õhtuks kämpasse jõuda, minnes leidsime mägiojakese kõrvalt väikese kalakasvatuse ja paadisõiduks kõlblikuks paisutatud jõeosa.
Poolele ületõusuteele oli ehitatud väike romantiline majake, mis loomulikult teenis infokeskuse ja resto funktsioone mille hoovis väike koseke.
Edasitõusul võttis meid vastu järjekordne vihmasabin. Varjusime ühte kaljulõhesse, kust avanes vaade alla ojakesele, mis selle tunni jooksul, kui lõhes varjusime, üle kallaste paisus. Esialgsest väikesest nirest oli saanud mudane jõeke. Pole ka ime kogu see vihmavesi jookseb ju mööda kaljuseid seinu kohe alla jõkke. Ka meie ei saanud mitte oma kottide rasusest puhata, vaid pidime kotid seljas kaljulõhest alla jõe poole voolavaid niresid jalgadega ümber suunama.
Ja siin demonstreerib Ken kõnealuse jõekese kõrval meie tüüpilist Sächsische Schweizi matkaülikonda.Ja siis mets oma vihmajärgses värskuses.
Üldiselt üritasime me Saksimaa Šveitsis jälgida Malerwegi-nimelist rada. Rada on tegelikult üle 100 km pikk. Rada peaks läbima kõige maalilisemaid kohti ning om nime saanud kuulsate romantsismiaja maalijate järgi, kes seal maastikku maalimas käsisid. Mingi hetk jõudsime välja asulasse, seda läbides viis malerweg põldudele. uskumatu, millel pilku kaugusesse heites tundus uskumatu, et alles mõne tunni eest olime olnud keset neid kauguses sinavaid mägesid.
Järgmise asula kohta, mille kõrval pidi olema meile ööbimseks määratud kämping, hoiatas juba Sabine, et sinna jõudmiseks tuleb laskuda järku orgu ning pärast sealt üles tõusta. Peab tunnistama, et laskumine oli tõesti muljetavaldav ning tõusev rada hingemattev, seda küll enam mitte niivõrd oma maalilises ilus, kui läbi vihma pidevalt tõusvat metsarada hingelades toitu, vett, katelokki, telki, riideid ja muid tarbeid täis kotte tarides üle elades.
Ja kui me lõpuks väsinuina kämpingusse jõudsime, oli kämpingu vastuvõulaud juba suletud ning telgiplastis hind ei kutsunud väga töötaid otsima. Kõmpisime lihtsalt maanteele tagasi ning panime üle maanteeäärse kraavi hüpates metsa poole liduma.
Laskuva päike kumas läbi vihmamärja metsa, kui oma telki üles panime. Juba eelmine öö oli niisksuest raske ning rõske. Õhinal avasime oma paunad ning valasime piirituse kaeloki põletisse. Ainult piiritus ei tahtnud tööle minna ja oli täiesti lõhnavaba. Meie piiritus osutus veeks. Aga kuidas on selline metamorfoos võimalik? Nimelt tellisin oma vanematelt kateloki, lasin osta. Ütleisne emale, et kusagil rõdul peaks mul olema eelmisest reisist allesjäänud piiritust, mis limonaadipudelisse ümber valatud. Ema saatis mulle sms-i, et leidi selle üles. Nii jättiski Ken, kes mulle need asjad tooma pidi mu venna ostetud värkse liitrise piirituspudeli lennujaama. Aga see pudel,mille ema oli mulle denatureeritud piirituse pähe saatnud, oli lihtsalt mingi pudel veega, mille tõenäoliselt olin eelmine suvi kusalil heinamaal toimepandud päevitusretkele kaasa võtnud.
Ja nii me siis sõimegi pimedas metsas kott täis kuivtoitu paljast lihakoservi.
Järgmine päev enam nii armulik polnud. Terve päeva jooksul ei saanud me vihmakilesid seljast. Ning kui me näljastena natuke enne kella kolme niiskete ning higistena ühte külla jõudisme, olime jube õnnelikud, kui avastasime, et ainuke külapood avatakse täpselt kell kolm.
Kui me siis seal külaserval vaatega vihmast tumedate mägede poole vaatasime ning järjekorded tumedad vihmapilved meie poole sõudsid, otsustasime alla anda ning põgenesime bussipeatusesse, kust buss meid Elbe äärsesse kuurortlinna Bad Schandausse viis, kust rongiga edasi Köningsteini sõitsime, kuna mina tahtsin mäe otsas asutvat kindlust näha. Ken tundis enda aga jube halvasti, ta pea valutas kohtutavalt ning kaelas oli jube valu. Tal ei olnud mingit tahtmist end ülesse mäe otsa vedada, et seal kindluse sissepääs liiga kallina leida ja tagasi kõmpida. Linnast leidime isegi kateloki jaoks sobilikku piiritust, mille igaks juhuks ära ostime, äkki Keni enesetunne läheb paremaks ning me otsustame siiski jääda. Aga ei tabletid ega vein suutnud keni peavalu ravida ning kui enne viimast rongi taevas jälle pilvedega kattus, ostsime rongipileti ning sõitsime Dresdenis Zwingerist läbi põigates tagasi Leipzigi, ootama paremat ilma ja Keni enesetunde paranemist. Jõudsime vast üldjoontes katta u 1/3 Saksa poolsest rahvuspargist. Kaljuaukudeni me aga ei jõudnud, tõenäoliselt oleksid ülesronimiseks mõeldud metallredelid vihmaga ka üsna ohlikud olund. abine jutu järgi tihivadki aukudes tegelikult vaid mägironijad magada, aga keegi ei suuda ju tõendada,kas sa oled mägironija või mitte kui nad su sealt august magamast leiaksid.
Aga Leipzigis minu toa mugavustes jäime magama otsusega, et järgmisel hommikul lähen tööle ning palun oma järelejäänud puhkus hilisemaks ümber lükata. Ajaks kui ilm paremaks läheb.

Teadmised

2008-06-23T13:58:00.000-07:00

Ülikoolis õpetatakse: inimene sünnib oma keskkonda, keskkond vormib inimest, inemene omandab teadmisi mitmel viisil. Üheks neist on sotsioaalne keskkond. Ei mäletagi enam, kogu seda psühholoogiat ja psühholooge, kes kõik inimese arengut lahanud on. Aga just hetk tagasi tundsin kuidagi eriti selgelt, mida sotsiaalse teadmise all mõeldakse. Teglet peaks kõik need terminid üle vaatma, kuidas psühholoogid seda kõike nimetavad, aga jah mingi osa meie teadmisest koosneb uskumusest, mida laps omandab oma vanematelt ja vanavanematelt. Mida millegi pärast isegi ei vaevuta verifitseerima, mille üleisegi ei mõelda, nad lihtsalt on nii sügavalt sees. Nii lihtsad ja igapäevased.
Ken ajas just oma pükstele veini peale. Soovitasin tal äädikaga pükse loputada. Hakkasin siis mõtlema,miks just äädikaga ja kas äädikas käis veiniplekkide vastu või mitte. Ütlesin,et võib-olla mitte äädikaga, aga vähemalt loputagu ükse enne külma veega, siis tuleb plekk paremini lahti. Tema vastas, et ikka sooja veega, miks inimesed siis pesu sooja veega pesevad. Tema loogika kohaselt peaks kõiki riideid automaatselt sooja veega pesema. Minus aga seisab kusagil nii sügavasti sees, et vereplekke tuleb enne külas vees loputada, siis tuleb veri paremini lahti. Ja mina millegipärast laiendasin selle ka veinile. Aga miks, miks tuleb verd algul külma veega loputada? Seda pole ma kunagi ju mõlenud. Iga kord panen lihtsalt automaatselt oma verised riideesemed esialgu küla vette likku. Ja siis kui keegi küsib, miks sa seda teed? Ma ei oska öelda, miks see hea on, ma ei oska seda keemilisel ära põhjendada, ma lihtsalt teen seda, kuna nii on teinud minu ema, vanaema ja võib-olla põlvkonnad naised enne mind. Traditsiooniga omandatud teadmised. Kusagilt on meeles, et ka traditsioon on üks määr, millele tuginetakse tõemääratlemisel.
Millegipärast tulevad mingitel banaalsetel hetkedel välgatused, kus tahaks, et tuleks meelde, ühe naispsühholoogi, keda tänapäeval ainult kirjandsmaailm kummardab, nimi ja teooria ning Popperi kirjutatu. Millegipärast tahaks läbi elada seda ahhaa-hetke, et näed, siin oleks selle teooria kinnitus, siin on nad mõtlema hakaund, võib-olla samasuguseste tobetate hetekede ajal mõtisklemisest inspiaratsiooni saanud oma tähtsate teooriate loomiseks. Kõik on kuidagi nii roostes. Vahepeal tundub, et ma ei saa kunagi ülikoolis omandatust lahti. Ja kui seal väljun, hakkan seda igatsema. Ei taha sellega tegeleda, olen unustanud, aga ometi on kusagil igatsus ja side.

Asjalik käik Berliini

2008-06-17T13:20:00.000-07:00

Kolmapäeval sõitsin siis Kenile Berliini lennujaama vastu, vastu seepärast,et juba märtsikuust alates ootab mind Eesti saatkonnas uus pass ja ID-kaart.
Kuna aga lennuk Eestist pidi kohale jõudma mõned minutid enne kl 23, alustasin oma teekonda pärast tööd, et mitte liiga palju puhkust välja võtta.
Siis Saksamaal on üks veebileht, kus inimesed annavd nõu, millisest kohast on kõige parem oma hääeltusteekonda alustada, ei tahtnud nimelt liialt raha välja käia, kuna Berliini ühistransport minu jaoks juba piisavalt kallis. Igal juhul valid seal linna ja siis on seal erinevad postitused erinevate maanteede kohta. Valisin siis Leipzigist Berliini minekuks kõige enim kiitust saanud koha. Inimesed seal kiitsid, et hea tip, 5 mintsaga saab peale. Njaah, kuna tegemist on linna sees hääletamisega, sõidavad seal mööda vaid Leipzigist tulevad autod. Ja kolmapäeva õhtul kella 19 ja 20 vahel (unustasin töö juurest paberinoa kaasa võtta ja siis käisin veel seda poodidest otsimas) läks mul pea tund, et keegi peataks. Ja see keegi lubas mu esimese bensukani viia, mis asus kah linnas. Aga tore ja jutukas nagu ma olen, viis autojuht mind lõpuks heast südamest rohkem kui 50 km Berliini poole esimese kiirteel asuva puhkekohani välja. Ta oli mu lootusetust olukorrast nii kahju. Sealt sain siis oma Berliini sildiga u 10 mintsa pärast edasi lennujaama välja. Sain isegi lennujaamas tund aega oma kübarat heegeldada.
Ööbisime Trifini pool. Ken pidi korteris šoki saama, kuna see oli niivõrd must. Ööbisime ühes vabas toas, kus tegelikult peaks elama üks uus vabatahtlik Poolast. Neiu oli aga veidi aega seal elanud ning siis järsku ära kadunud. Jätnud korterikaaslastele kirja: "Sorry, mul tuli koduigatsus peale!" Sealjuures oli neiul veel nii kiire olnud, et tema suur matkakott seisis isegi avamata nurgas ja toas oli läptop, mida seal minu eelmise külaskäigi ajal polnud. Ja läptopi tuli vilkus, sellel oli lihtsalt kaas alla lükatud. Igal juhul jõle imelik.
Järgmisel hommikul sõitsime saatkonna poole. Selgus aga, et ma oleks pidanud omale saadikuga kohtumise määrama. Ma olin küll märganud seda kirjet, et peaksin enne oma tulekut helistama, aga mõtlesin, et see on niisama viisakuse pärast, linki mingil interneti teel registreerimisele ma küll ei märganud. Kirjutasin e-maili, millele ei saanud mingit vastus. Vastust ei saanud seepärast et saadik oli lähetusel. Ja kellelgi teisel selle kapi võtit polnudki. Niisiis olengi mõne päeva pärast aegunud passiga kodanik.
Ja lõpuks õnnestus mul ära käia kunstiajalooõpikutes nähtud Sanssoussi lossis. Mis tegelt jättis hinge suure pettumuse. Ala oli suur küll (ja mitte ainult Prantsuse pargi stiilis, vaid leidus ka heinamaid odava veini joomiseks),aga mõne lossikese ees oli muru oli suurest kuumaperioodist kuivanud. Mõtlesin, et maailmakuulus loss, et kas nad tõesti ei suuda seal siis muru niisutada. Zwingeri ees on küll muru alati roheline. Ja pärast pilte vaadates peab tõdema, et kuulus Sanssossi pargi väike lossike näeb piltidelt tõesti kenam välja kui reaalsuses (kuigi osa selle murust oli üsnagi ok). Ken ei suutnud aru saada, miks pagana pärast terassidele neid rohelisi väravaid vaja on. Klaasiga kaetud väravate taga olid aga mingid põõsad, arvasin, et ju siis algselt ehitati lihtsalt külmakaitseks.
Ja siin siis jupike Sanssoussi pargi uuest lossist.Igal juhul on nüüd see asi ära nähtud.

Paar sammukest rändamise teed

2008-06-09T11:09:00.000-07:00

Täna, kui olin juba lootuse kaotanud, saabus mulle lõpuks pakike 50 erineva matkarajaga üle Saksamaa. Nii, et see ikkagi toimis. Ja kõigepealt saadeti veel otse pakike koos arvega ja siis kui kaup käes, pead alles maksma. Mõtlesin, et saan enne ikka mingi väikese teadise ja pean kuhugi maksma minema ja siis saan paki.
Aga siin nad siis lõpuks on. Pole veel jõudnud hoolega vaadatagi, nii uued. Ja kohe oli pakis teadis, et käekella ja muud pudi tellides, saad 20 lisa, klade nende köitmiseks (nagu kunagi emale postkasti retseptid saabusid) ja veel mingeid regioonide kaupa põhjalikumaid raamatuid. Nii, et võib-olla ei olegi need 50 routi mitte kõige-kõigemad, mida Saksamaal külastama peaks. Ja võib-olla kui otsustan midagi külastama minna, oleks seal lähedal veel teinegi kena kohake, mille teavikut aga pregu minu valdustes pole.
Aga noh, midagi ikka.

Halles

2008-06-08T04:44:00.000-07:00

Tegimegi siis eile Halles väikese tiiru. Stiilinäide vahvärkstiilis majast.
Muuhulgas käsime ka ühel lahedal näitusel, kus üks kunsnik oli teinud igasugu heliseadeldisi.

Helimehhanismid
Hoovi peal seisis üks torudest moodustatud ring. Sisse minnes ja torusid katsudes tegid torud häält, samuti siis kui ringi sees olevad inimesed üksteist katsusid. Ma tobu muidugi unustasin ära, et ma ei oska videosid pöörata ja tegin videod pikkupidi.

Siis galerii välisseinal oli rida käejälgi, sinna kätt asetades sai samuti muusikat teha. Iga käejälg tegi erinevat heli.
Galeriis oli aga üks mustade karbikestega kaetud laud, karbi kaant avades, tuli sealt jällegi mingi heli. Mõnest muusika, mõnes oli kasset ja kaant tõstes hakkas tööle kassetilolev tekst, mõnest tuli niisma müra või kolinat. Siis oli mingi seadeldised, kuhu oma häält sai lindistada ja siis masin hakkis su häält ja moodustas sellest mingei muid helisid lisades uue helidejada. Siis oli veel mingi lint, st mingi nöör, kus rippisid puujupid, plekiribad ja torud ning kõrvalolevale nupule vajutades hakkas mööda seda rippivat koli üks plekitükk jooksma, põrutas üles ja siis alla tagasi. Kuigi ma muusikas suuremat asi kala pole, sain aru, et tegemist on heliredeliga. Siis oli veel üks pikk laud, mis kaetud igasugu vanakraamiga. aga iga notsiku juurest jooksis läbi lauas oleva augu jõhv, mis lõppes jällegi mingi seadeldisega. Nii, et iga eset tõstes kaasnes sellega mingi heli. Tihtipeale võis helis ära tunda seost selle esemega, mida tõstsid: näiteks kui tõstad pudelit, tuleb sealt pudelisse puhumise hääl, erinevad harjad teevad erinevat nühkimishäält jne.

Taga pimedas ruumis oli rida lampe, mis erineval ajal põlema süttisid ja siis häält tegid. Siis oli veel üks kiik, kus said istuda ja siis näpuga nendest peenikestest jõhvidest, millega kiik üleval seisis, tõmmates, tuli jälle heli kuudavale. Pildil testib Sylvia 17-aastne tütar Laura kiike.
Siis oli saalis veel kaks muruniidukimoodi masinat, millega sai ruumis ringi kärutada ja mõlemad masinad tegid erinevat häält. Ja siis veel üks kahest vanast kandlest ja ringi käivast ratast kokku keeratud mehhanisim. Nuppu vajutades hakkas rattake ringi käima, rattas võttis peale marmorkuulikesed ja siis kui kuulike üles jõudis kukkus ta kanneldele ja hakaks seal põrkuma, kuni jõudis alla tagasi ja jäi ootama oma järge, et uuesti lifiga üles sõita.

Ja siis kirjutas Laura külalisteraamatusse, et eriti toreon kui vanemad naised selle muruniidukimoodi kastiga saali mööda ringi jooksevad.
Seejärel sõitsime jõe äärde, kus tegime väikese pikniku. Silvia oli lõhe-makaronisalatit teinud ja mina tõin oma kringli lagedale.egime veel laeval olevas kohvikus tiba aega parajaks ja siis oligi aeg juba etendusele minna. Volkspark oli kohe seal jõe ääres, aga see ei olnud üldse mitte park, vaid suur tiba barokkstiilis kontserdimaja. Aeda oli kaubaalustest ehitatud kollase kattega kaetud istumisalused, mingid nööridel lendelvad ribad ja ühte templimoodi nišši oli veetud ekraan. Siseruumide seintele oli projekteeritud barokkstiilis mustrid.Alcina Fragmente einer Sprache der Liebe
Etendus aga asus hoopis üleval suures saalis, rahvast oli vast 500. Nendes alumistes ruumides hakkas pärast etendust kallite rahvusvaheliste DJ-de muusika saatel pidu. Ka etendus ise oli külluslik. Suur noorte sünfooniaorkester mängis Händelit, ja kaks naissolisti laulsid kordamööda. Üks neist oli Itaaliast sisse ostetud. Ja siis tantsupõrandal oli kolm noort ja kaks vana pensjonil tantsijat. Horst, üks meie keraamikaõpetajatest, sai just hiljuti 65 ja tantsijanna pidavat üle 80 olema. Väike ja õbluke, tiba küürakas. Aga tantsuetendust ennast ma heaks ei hindaks. Selline poolik tunne. Saan aru, et kõik see muusika ja siis veel ekraanil jooksev foto-story, aga ikkagi jäi mulje, et kogu see tants on liiga nõrk ja oleks olnud tarvis midagi tugevamat ja siduvamat, vahepeal ikkagi ei toimunud midagi ja mul oli igav. Nagu koreograaf oleks katnud tantsijaid ning nende võimalused kasutamata jätnud. Seda vana naist nad kah siis tõstsid nagu nukku, nagu ta olekski juba surnud ja kõlbakski vaid mängimiseks. Ja lavastuse teemaks oli veel "armastuse keel". Ja Horst päras kurtis, et taloli enne hulga lahedam ja võimsam osa, kus oli ikka powerit ja siis koreograaf oli tal vahetult enne etendust keelanud seda esitada, kuna see tema arust olevat ikka liiga palju old. Ja siis Horst improviseeris midagi koha peal kokku. Aga see minu jaoks nauke liiga klišeelik ja pateetiline. ja kui Horst küsis, kuidas mulle etendus meeldis, ütlesingi üritasin põigelda, siis ta küsis, et kuidas ta ise meeldis ja lõpuks ma siis vastasingi, et ei saanud aru, mida koreograaf ölda tahab, mis on idee ja minu arust oli tantsijatele liiga vähe ülesandeid antud. Lisasin, et ehk järgmine kord läheb paremini ja ta saab rohkem tantsida. Horst väitis, et järgmist korda ei tule.
Pärast etendust pimedas oli hoov ilus, oli näha, et ka terve majafassaad on mustrit täis projekteeritud. Ning üleval voluutidega kaunistatud majaseinal läks arvutiga loodud muster sujuvalt üle kõrvaloleva puu lehtede varjudeks. Ka sellel nišši asetatud ekraanil jooksis nüüd muster. DJ-d mängisid rahulikku elektromuusikat. Aga kella 23 paiku meie lahkudes oli discopõrand veel tühi.

Tore nädal

2008-06-07T03:51:00.000-07:00

Teisipäeval kiskus meil ilma korraks vihmale, jube umbne oli ja mu selg valutas. Pärast mu õmbluskursust kutsus Sylvia mu massaaži. Sylvia oli mulle kaks kinkekaarti 40.minutile seljamassaažile kinkinud. Aga nagu selgus, ei olnud tegemist mitte inimesega, vaid spetsiaalse lauaga. Mingi rull käis all, päris tugevasti rullis selga ja eriti tugevasti tagumikku. Voodi peal on rätik, ilma rätikuta pidavat üsnagi valus olema. Siis sai veel lõhna valida: sidrun, apelsiin, lavendel, eukalüpt. Sylvia võttis sidruni ja mina siis apelsiini. Mingi väikese kupli alt tuli kerget lõhna. Siis muidugi veel meditatiivne muusika. Ei noh, tore oli ikka. Muidu maksab 40 mintsa 5 euri (u 75 kr), mis pidavat siin ikka väga odav olema.

Siis kui Sylviaga sinna sõitsime rääkis ta, et läheb homme vanemate juurde maasikaid sööma. Poetasin siis moka otsast, et tahaks kah ja saingi kolmapäevaks kutse tema vanemate juurde. Loodetavasti ei olnud ma väga ebaviisakas.
Pärast tööd sõitsimegi siis välja. Sylvia isal on mesilased, olin aru saanud,et vanemad elavad tal maal, noh maasikad ja mesilased. Tegelikult oli tegmsit ikkagi linnalähedase asulaga ja vanemad ei elanud tal mitte talus, vaid tavalises majas, millel oli küll suur aed. Aga selline eramajade rajoon, kõik majad pidavat samasugused olema.
Sylvia näitas mulle põõsaid, kus lapsena õdedega kodu oli mänginud, Laura, Sylvia tütar näitas mulle aeda, kohta, kus kunagi jänesed elasid, igasugu peenarid ja marjapõõsaid ja lilli. Vanaisa grillis vorstikesi ja balkonile kaetud laud kattus igasugu toitudega. Mul oli seepäev aint tiba veider olla, kõht pold tühi ja olin töö juures just söönud kah. Balkoni kõrval oli laud meekärjega, kust linnukesed aeg-ajalt mesilasvastseid otsimas käisid.
Vanaisa kurvastas et oli unustanud õllet osta, Sylvia pakkus talle kaastoodud sidruniõllet, aga see ei olnud ikka see, siis tulid aeda ülenaabrid. U 10.-aastasel poisil oli koolis kirbuturg, tuli selle tarbeks oma keskooli lõpetava õe ja suure käruga taimi küsima. Jäid kah istuma. Vahepeal saatis vanaisa poisi tolle isa käest õlle küsima.
Olin kaasa võtnud Vana Tallina koorelikööri, mis kõigile maitses. Vanaisa jõi veel viina ja segas seda koorelikööriga.
Kui pime ja sääsed väljas, sõitsime Sylvia juurde. Laura näitas tiba perepilte ja oma lemmiknäitlejaga saksa filmi, mille talt laenuks küsisin. Lustakas perefilm konnaks nõiutud 1000-aastasest printsist. Mind pandi Sylvia tuppa magama.

Ma vist muutun Sylviale juba väga tüütuks. Nüüd ta uuris veel oma mägedes elava sõbrantsi käest, kas saame Keniga seal ööbida, kui mägedesse matkama lähme. Sõbrants rääkis, et kui tuleme, siis ta teab koopaid, kus saab ööbida ja lõket teha, et võib nende asukohta meile näidata.
Igal juhul jään ootama.
Siis täna kell 15 sõidame välja: jälle mina Sylvia, Laura ja Sylvia sõber. Lähme Hallesse Händeli pidistustele. Päeval tuleb siis piknik ja õhtul etendus.

Tegin kringlit

2008-06-06T14:36:00.001-07:00

Ja ise kah imestan, et tõesti elus esimest korda. Tavaliselt on seda ikka ema teinud või siis Tartus Mirru oma korteripidudele. Pole endal tarvis old. Aga nüüd plaanin seda siin all kohvikus Eesti õhtul pakkuda vist. Niisama prooviks tegin. Homem sõidan Sylvia, tema türte ja Sylvia sõbraga Hallesse Händeli pidustustele üht etendust vaatma. Lähme varem kohale, vaatame linna ja teeme jõe ääres pikniku, mõtlesingi siis, et teen kringlit kaasa.

Weißwasser

2008-06-01T07:37:00.000-07:00

Selleks nädalavahetuseks oli meil planeeritud trip siia samma kõrvale väikelinna Hallesse Maria juurde. Maria pidi meile linna näitma, natuke ümbruses matkama ning loomulikult pidu. Aga see oli vist kolmapäev, kui Sylvia pakkus mulle võimalust Weißwasserisse sõita - väikelinn maakonnapiiril, mõneteistkümne kilomeetri kaugusel Poola piirist - kus toimub maakonna noorte kultuuripäev. Ühe osana sellest antakse välja ka maakonna kunstiauhind. Tööde teemaks oli "Kikuria - näita mulle maad" ehk siis unistuste ja fantsaasiamaa. Ka meie keskuse kunstiateljeed olid sinna oma töid saatnud. Nüüd oli aga noorteametist tulnud teade, et kui keegi keskusest sinna ei lähe, pole neil lootust auhinda saada, vms. Kellelgi ei olnud aega, Ute ei tahtnud Sylviat saata, kuna too alles haiglast tuli. Niisiis mulle tasuta võimalus 3 ha kaugusele bussiga sõita. Anett ja Cristina otsutasid Halle kasuks, seega, kui valin Weißwasseri, pean üksi sinna minema. Valisin Weißwasseri. Kuigi Sylvia lubas mu kunagi Hallesse viia ja seal matkata, sellele ma lootma ei jää. Tal omal pere ja muud tegemised ju kah. Aga ka Anett ja Cristina ei jõudnud see ndalavahetus mitte Hallesse Maria juurde, vaid tutvusid Leipzigis aset leidvate tänavaüritustega. Maria oli nimelt saatnud sms-i, et on metsa ära eksinud. Sellel ajal olin aga mina juba Weißwasseri poole teel.
Niisiis laupäeva hommikul pärast seda kui Laura ja tema õde ning terve volleyballi meeskond meie juures oma pidu kella 2-ni pidasid, olin kl 7.30 raudejaamas, valmis bussile minema.

Linnas oli püsti pandud suur lava, kusagil kaugemal oli üle terve koolimaja u 20 erinevat workshoppi: hip-hop, kehamaalingud, pärliehted, tants, muusika, jooga, puutöö, paberist loomade meisterdamine jne Oleks tahtnud korvipunumisest osa võtta, aga samas käisid Teluxi saalis teatri ja tantskukategooria etteasted kunstiauhinnale ning peale selle kartsin, et äkki kehtib minu lõunasöögi kupong ainult lõuna paiku ja hiljem öeldakse, sorry, lõuna läbi, süüa ei saa. Niisiis tegin ruumidele tiiru peale, osalema ei jäänud.

Saksimaa laste kunstiauhind
Enamasti viibisin Teluxi saalides, kus olid 6-11.aastaste laste etteasted ja kujutava kunsti näitus kunstiauhinnale.
Kujutav kunst
Meie keskus osales näitusel kahe kunstigrupiga: Katrini kursuse tööd ja Sylvia grupi mobiliTöid oli igat laadi, küll joonistusi, küll kollaaze, skulptuure, linnamudel, maske jne. Mõne side rohkem unistustemaa teemaga äratuntav, mõnel jälle vähem.
Ja siin siis võidugrupi tööde näited. Kuidagi väga Chagalli-laadsed. Isegi pealkiri oli "Mina ja minu küla". Ju siis teadlikult eesmärgiks võetud.Eriauhinna sai üks minu lemmiktöid. Lapsed olid teinud terved voldikud nende unistustemaast. Kõik legendidega kaart, ühel poisil oli kaardil isegi veealune maa, siis oli voldikul veel salakiri (tähestik selgitustega ja väike tekstike salakirjas). Ja kuna volidik oli mõeldud sõbrale informatsiooniks saatmiseks, seis voldikul ka saatja unistustemaa aadress ning unistustemaa mark.
Etenduskunstid
Neid oli kah igat laadi. Päris draamat ma isegi nägema ei juhtunud, rohkem oli tegu selliste muusikalilaadsete tööde või tantsuetendustega.

Või siis hoopis tants, tekst ja joonistused üheskoos.Njaa, mõned tööd ei olnud väga tugevad, üsna tüüpilised: kõhutantsijad, igat sorti cowboid jne, aga noh suhteliselt väikesed lapsed ju kah. Igal juhul oldi kostüümidega enamasti vaeva nähtud. Aga ühte suht igavat Oklahoma-käsitlust juhtusin lausa kolm korda nägema - saalis, tänaval, ja suurel laval. Üldiselt tulid meelde kunagi Järva-Jaanis onutütre kutsel nähtud kevadpeod laste karaktertantsudega, ainult et seal oli tegemist vaid ühe aleviku lastega, kes samuti õhtut täitva programmi kokku said. Tol ajal jättis see mulle igal juhul kustumatu mulje.
Aga mõnede muusikalide puhul oli heliga ikka väga suuri probleeme. Ühes muusikalis oli ainult ühel lapsel isiklik mikrofon ja teoreetilselt kandis ainult tema kogu etendust, sest teiste laule ja tekste polnud absoluutselt kuulda.
Seda näitekunsti preemia tööd ma nägema ei juhtunud, tantsukunsti võidutöö oli juba varem autasusid saanud.
Tantsupreemia
Kogu lugu keerles tüdruk valges rõivastuses ümber. Tüdruk kohtus punase, kollase, rohelise ja sinisega ning pani seda imeks. Seejärel kohtus ta tantsijannaga, kes kandis nelja erinavat värvi aplikatsioonidega valget kleiti ja torbikukujulist peakatet. Igal kohtumisel tantsijannaga ulatas tantsijanna varrukast ühte värvi rätiku ning valge tüdruk õppis tundma ühte värvi ja tema tantsu. Tulid punased tantsijannad ning nendega tantsdes korjas ta nende küljest punaseid killukesi ning riputas enda külge, kollastelt tantsijatelt sai ta kollast värvi, rohelistelt rohelist, sinistelt sinist. Lõpuks oli ka tema kollaaž, kes võis oma õpetajannale erinevat värvi tantsida.
Kuigi oli ka teisi täitsa toredaid ja tervikliku ideega töid, oli võidutöö tõesti läbimõeldum ja ühtsema liikumisega kui teised tööd. Igal tantsijagrupil oli nende oma liikumiskeel, mis ei jäänud paljalt erinumbriteks. Lihtsam, aga ka selgem ja ütlasem kui kõik need eri maailma otsast pärit karaktertansud oma matrioškade, hispaanlannade, kõhutansijate, mehhiklaste, kauboide, hobuste, lillekeste ja muudega.
Lasteooper
Programmi Teluxi saalis lõpetas mitme maakonna kooli ühendprojekt - väidetavalt täiesti laste isetehtud ooper (pigem küll muusikal), lugu, laulud, muusika, kostüümid, kujundus.
Täitsa tore töö oli.
Orvust printsess läheb oma printsi otsima, kohtub aga röövlitega, kes ta paljaks röövivad ning vangi panevad. Ülejäänud etenduse veetiski printsess esialgse roosa kleidikese asemel aluskleidis. Vangis on aga ka imesulgedega lind. Lind õpetab, kui tal sulg võtta ja võlusõnad öelda, saab midagi soovida. Printsess imestab aga, et miks siis lind ammu põgenenud pole, lind aga seletab, et ta ise ei saa oma sulgi kasutada. Prinsess proovib, midagi aga ei juhtu. Lind lisab, et enne tuleb sulega põrandal kolm ringi teha. Nõnda saadakse võti ning minnakse surnuaeda, kuna röövlid olid öelnud, et nad on printsi tapnud. Surnuaias jalutab ringi aga nõid, kes linnu keeldu kuulmata nõiaga rääkima jooksnud imelinnust vadistava printsessi (printsess oli üldse naiivitar ja heausklik, ka röövlitega, ise end printsessina esitledes, tegi ta ise tutvust) loitsuga kinni püüab ning selle kaudu imelindu peidust välja tulema sunnib. Nõid röövib linnult sulgi, printsessi appihüüdu kuulevad aga surnuaiakassid ning tulevad printsessile ja linnule appi, nõial ei ole ka sulgedest kasu, sest kuigi ta loitsu tunneb, ei tea ta kogu sulgede saladust ning kassidest tagaaetuna jookseb nõid minema. Kassid annavad teada, et siin surnuaias küll ühegi printsi hauda ei leidu ning need maagilised kassid annavad neile mingi joogi, mis magama paneb. Ärgates leiavad printsess ja lind end ühest lossist. Aga see loss ei vasta mitte printsessi unistustele. Lossi on hõivanud must maag oma lögarullidest pahade unenägudega. Printess jookseb end jällegi maagile esitlema, seekord aga linnust ei räägi. Maag on head unenäod kinni pannud ning soovib neilt mingit eliksiiri kätte saada. Unenägusid tahetakse hukata ning printsessi vangi panna. Mingist vahepealsest diilist ma aru ei saanud, igal juhul vabastatakse unenäod ning need laulavad ja maag saab oma eliksiiri kätte seob unenäod uuesti kinni nind jookseb pahategusid sooritama. See aga oligi printsessi plaan, nüüd kui pahad lossist väljas, saab lind kõik vabastada. Maagi tagasi tulles, too koos käsilastega vangistatakse.
Printsess on aga ikkagi üksi ning pole oma printsi leidnud. Unenäod hakkavad printsi unistuste kaudu otsima. Prints aga ei vasta nende laulule. Äkki prints ei maga, aga võib-olla ei olegi teda olemas, aga võib-olla on võimsamat laulu vaja. Seejärel laulavad kõik koos ning lõpuks prints vastab.

Maakonna noorte kultuuripäev
Kohvipauside ajal heitsin pilgu linnas toimuvale.
Leidsin pisikesed lasteaialapsed tänavalt tantsimas.
Ja natuke suuremad väikesed lapsed valssi ja tangot tantsimas, pisemad neist suuremate pealt samme piilumas. Kõik ümerringi kilkamas: "Oi, kui armas!"
Teismelised proovisid matil hoojooksuga saltosid ja hüppekal jalgrattatrikke.Raekojaplatsil suurel laval esinesid noored:Eestis olen tähedanud, et sellistesse tantsutruppidesse trullakad lapsed ja noored minna ei julge, aga siin Saksamaal nad oma kehakaalu ei häbene. Pea igas trupis oli mõni tüsedam laps. Ja siis võiski näha, kuidas musta minikostüümiga neiu Shakkira stiili järgi aimates pekke väristabvõi siis ühel nabatantsijatest nabapluusi asemel täispikkuses pluus kõhtu varjamas. Mõnes mõttes muidugi tore, et nad ei põe ja tantsuga tegelevad.
Meeldis ühe punases kleidis tüdruku ja kottitegelase duett.Tagasisõit polnud väga meeldiv ja mitte selle pärast, et poole tee peal äikesevihma hakkas sadama, vaid selle pärast, et bussi tagaots oli täis kiljuvaid teismilisi. Ja kui mu kõrvatropid, mis ma ettenägelikult kaasa olin võtnud, aitavad Villa ukse ees lärmavate kohvikupeokülastajate vastu, siis nende laste vastu olid nad suht nadid. Igal juhul olin ikkagi endaga väga rahul, kuna õnnekombel suutsin õige bussi üles leida (tulin tagasi teise bussiga, kui läksin) ja olin õhtul kell üksteist kenasti jälle Leipzigi rongijaamas tagasi.

Mina kui õmblemisõpetaja ja rattaparandaja

2008-05-27T11:29:00.000-07:00

Tulen just töölt, kolm minu kursuse tüdrukut sai oma koti valmis. Paistsid teised oma töö üle üsna uhked olevat. Tahtsin neist pilti teha, ühel oli kibekiie, ütles, et tuleb järgmine kord niikuinii selle kotiga. See vast näitab, et tüdruk plaanib oma kotti kanda kah, vähemalt rahakott, mille eelmise tööna tegime, oli tal küll täna kasutuses.
Ja see lehmakott ei olnud isegi mitte minu idee, kuigi olen karvast kah lehmakotte kunagi teinud. Tuli ise joonise ja kindla ideega see vildist teha minu juurde.

Rattaparandus

Olen vist siin blogis kunagi mainunud, et mu ratta kummid olid täiesti tühjad, kui ma teda ükspäev maja eest võtma läksin. Ja Max ütles, et nägi kedagi mu ratast lõhkumas. Eile siis küsisingi bossilt luba rattatöökota minna. See on meil Villas, selline iseparandustöökoda.
Sain mitmeid kordi töökoja juhatajalt Holgerilt kuulda, kuiad ta on vabatahtlikele ja Elizabethile öelnud, et me ei hoiaks oma rattaid maja ees. Mina pold seda kuulnud ja arvasin, et kuna kõigi rattad on pidevalt maja ees, käibki siin asi nii.
Igal juhul tegin siis käed mustaks ning õliseks ning keerasime rattad maha, võtsime kummi raamilt, Holger täitis selle õhuga, aga kumm ei läinud pauhti tühjaks nagu ühel seal oleval tüdrukul. Ka vees ei leidnud ma auku. Ka teine ratas püsis ilusti täis. Keegi oli vist lihtsalt nalja teinud ja kummid niisama õhust tühjaks lasknud ja kuna Max oli mulle öelnud, et nägi kedagi mu rattast lõhkumas, siis ma isegi ei vaevunud kumme pumpama, kuna arvasin sellel mitte mõtet olevat. Siis üks noormees aitas veel mu ratta disaini vähendada - käiguvahetaja, mis juba ratta minu kasutusse andes ei töötanud ja võib-olla ka siis kui Villa selle ratta kusagilt sai, nupud. Tüüp parandas isegi esipidureid, esialgu tundus, et asi töötab, aga paari surumise peale jookisis jälle üle võlli.
Aga töökojas oli inimesi palju, palju selliseid korraliku meigiga ilusaid nukukesi. Aga kuna ma iga kord nendest saksakeelsetest käsklusest aru ei saanud, tuli min vats isegi rohkem aidata kui neid neiukesi;)

Theater Non-Stop

2008-05-25T11:09:00.000-07:00

Nii, eile oli siis lõpuks see päev, mil üks Spielkiste teatrikursustest Kunstiaias Theater Nonstop üritusel oma uue krimitükiga esnema pidi. Minusse puutus see asi nii palju, et trupi juhendaja Nadine palus mul näidendile kujundus teha. Sellega ma siis vähemalt kolm nädalat tegelesin. Nadine tahtis midagi koomiksilaadset - 2D paberkostüüme ja mustvalget kujundust. Igal tegelasel on üks atribuut.
Niisiis valmistasin paberist ühe kaabu Komissaarile, seeliku Asstistendile, kleidi Evale, päikeseprillid tema armastatule, paruka 70-aastasele Juliale, vuntsid tema kallimale ning boa Divale.
Ja siin ma olengi pärast kostüümidega ühele poole saamist.

Niisiis koos selle pagana isevalmistatud tapeediga, mille õhukesele libedale paberile trükkimisega ma omadega ämbrisse astusin, kuna paberi liimimisel värv tükke andma hakkas ning paber kortsu tõmbas, ning ekraaniga, mille taga noored varjuteatrit teha saaksid, olin mina esietenduseks valmis. Ainult, et trupil polnud seda, kus minu valmistatud asju kasutada. Neil oli ainult 5 stseeni valmis. Panime siis kambaga mustad kardinad ja kõik seinad üles ning vaimustuses trupijuht tegi kostüümidega fotosessiooni. Aga nagu arvata oligi ei piisanud 30-minutilisest proovist, et niigi Nadine poolt soovitud koomiksstiilis näitlemises ebakindlad noored kostüümidega, eriti veel 2D rõivastega harjuda jõuaksid. Esitusele läks vaid 2 stseeni. Arvan, et esimese stseeni jätsid nad selle pärast ära, et täispäiekese käes ei hakanud ekraan kahe väikese prožektori võimsusega tööle. Aga küll neil tulevikus neid minu valmistatud asju tarvis läheb.
Aga peale meie noorte esinesid üritusel veel kaks klouni - Trulla ja Mona. Kuigi ma erililine klounide fänn pole, olid klounid täitsa tasemel ning lastele läksid peale. Hiljem publiku keskmine vanuseiga tõusis ning laval luges üks kirjanik oma lühijutte. Ürituse lõptas üks improvisatsioonitrupp. Kuna nad väga palju keelt ei kasutanud, kui kasutasid, siis lihtsalt pudikeelt, oli see minu saksa keele jaoks väg sobilik. Paar päeva tagasi käisin teatris ning seal sai minu saksa keelest arusaamine küll suure hoobi kuklasse. Oleksin lavastusest vist ka siis kui see hiina keeles oleks olnud, sama palju aru saanud. Tõesti, ma ei suutnud dialoogidest ühtegi korralikku lauset tõlkida. Aga noh, teater on teater ja saab ka keeleta hakkama.

Aga vahelepõikena veel see, et seal teatris sain veel teisegi šoki osaliseks. Nimelt vaheajal müüdi sealses kohvikus, mis siis oli tegelt, ainult üks lett fuajees, ainult alkohoolseid jooke, mille seas domineeris õlle. Ei näinud ma ühtegi koogikest ega kohvikest, samuti mitte toole ja laudlinaga kaetud lauakesi, rääkimata diivanitest, vaid publikumi, kes metallist toru otsa asetatud kettakujuliste pukkide ääres õllet libistas. Mõni suurest kannust, aga enamus otse pudelitest. Vaid mõni vanem härrasmees oma daamiga jalutas ringi venipokaaliga. Ja see ei olnud mingi alternatiivteater, vaid meie mõistes linnateater.

Aga Kunstiaia improtrupis oli neli liiget ja üks mängujuht, kes publikule improvisatsiooni olemust seletas ja trupile ülesandeid andis - publik sai teema karjuda. Ja siis veel üks tüüp viiuliga, mängujuht ise improvisseris sündiga näitlejatele kaasa. Eriti tore oli mäng, mille teemaks valis publik ehitamise ja kus kaks liiget pidid tegema 5-10 min etüüdi, seejärel selle minutiga läbi mängima, siis 30 sekundiga, siis 10 sekundiga ja siis publiku erisoovil ka 5 sekundiga. Samuti oli kohapeal kokkukeeratud muusikal, mis publiku soovil pidi keerlema brokkoli ümber, üsna muljetavaldav.

Aga täna käisime Anetiga ratastega Cospudener See ääres. Sinna järve äärde oli eeviitade järgi vast 10 km, seega sõitsime täna 20 km, päris uhke olen enda üle. Aga terve teekond järve äärde meenutas rattarallit, niipalju oli pühapäeva jalgrattasõitjaid. Terve jõeäärne rajakene oli täis rattureid, jooksjaid, kõndijaid ja jalutajaid. Perekondade ja sõpruskondade kaupa.
Ja teel järvele nägime vat sihukest puud.
Ja järve ääres ei saanud aru, kus on nudistide osa ja kus tavaline rand, sest alasti päikesevõtjaid oli kohati igal pool.

Miks mu seltsielu nii kasin on

2008-05-21T15:51:00.000-07:00

Minu toa põrand pärast mitmeid tunde linooplaadikese uuristamist:
Pärast harjamist:
Ja saadus:Ja kaubale lisaks:
Ja siis esimene äratrükk:
Ja siis hulgaliselt veel katsetusi:

Eelmine nädal

2008-05-19T13:21:00.000-07:00

Kuna ema üritas meil kunagi aias rododenronit kasvatada, panen tema rõõmuks siia mõned minu lemmikpaigast - surnuaiast - rododendronitest tehtud pildid üles. Neid oli seal tohutult palju ja kõikvõimalikes värvitoonides, terve surnuaed lõhnas magusalt rododendronite järgi. Käisime seal eelmine kolmapäev pärast kohustuslikku Rahvastelahingu monumendi külastust (nagu muide ja Eestist külla sõitnud Kairi ja Liisagagi) koos Prantsuse vabatahtliku Antoninega, kes meile Berliinist külla sõitis.Keegi oli ühe põõsa alla käbidest südame ladunud. Kuigi mulle üldiselt ka meeldivad surnuaiad ja nende vanad sammaldunud raudristid, siis see surnuaed meenutab kohati rohkem inglise stiilis parki koos varemetekultusega.
Eelmine kolmapäev oli meil väike grillipidu rõdul, küll šašlõkita, millest ma nii puudust tunnen ja mille jaoks plaanin kunagi siin marinaadi teha, kui ma aga poest korraliku äädika leiaks (siiani olen vaid õunaäädikat näinud).Grillipuldis olid Yannick ja Cristina.
Neljapäeval oli mul vaba päev ja sõidsime Antoniniga Cospudenersee (järv) äärde. Enne seda avastasin veel ühe kurva uudise - keegi oli mu jalgratta kummid läbi torganud. Nüüd tuleb millagi töökotta minna ja loota, et asi väga kalliks maksma ei lähe. Kui ise töömehe juhendi järgi seal putitada, saab vast odavamalt, aga see töökoda on vaid esmaspäeviti ja teisipäeviti lahti ja see nädal mul sellel ajal küll aega pole.
Aga Cospuudenersee ääres kiskus ilm tuuliseks ja viluks ära ja tõenäoliselt vist seal peetud pikniku tagajärjel oli mul terve nädalavahetus kael nii kange, valus ja raske, et suutsin vaid seina najal elada. Õhtuks käis valu juba seljast läbi. Ja nüüd kui kael parem on, on nohu ilmunud - Janine ütles selle kohta, et kuidas ma siin Saksamaal nüüd nii külmetasin, kui meil Eestis ju külmem on ja peaksin külmaga harjunud olema. Üldse lähevad mul viimasel ajal nädalavahetused haiguse pärast lurri. Pärast Sitsiiliast tulekut ka (sain täna arve, lisaks 33 eurile rohtude eest, küsiti mult 2 visiidi ja ühe visiidil läbiviidud ülevaatsuse eest 43 euri. Nüüd peab mõtlema, kuidas see raha kõige otstarbekamalt üle kanda, et AXA pärast vinguma ei hakkaks ja mulle selle raha tagasi kannaks). Ja närv on see, et tööpäevadel olen suht ok, aga haigus tuleb just nädalavahetuseti või pühade ajal.

Nelipühad Berliinis

2008-05-16T12:35:00.000-07:00

Najaa, see nädalavahetus just päris Hospitalityclubi laagris ei möödunud. Muuseas sai ka see üle tšekatud, aga esiaalgse 3 päeva asemel vast 3 tundi.
Sõitsime küll koos Henari, Helena ja tema kahe Slovakkia sõbrantsiga Berliini, kuid Berliin Grünau asemel võtsime suuna Neukölni Trifini korterisse. Trifin ja parasjagu külas olev nõbu olid just ärganud (kell oli vast 12). HTC cambis olid nad eile juba käinud, väga vaimustuses polnud. Seadime sammud hoopis Karneval der Kulturen' alale.

Karneval der Kulturen
Üritus on juba Berliinis igaastaseks traditsiooniks saanud. Lebotajate ja lavade poolest meenutas veidi Viljandi Folki, õlle ja grill-vorstiputkade poolest õllesummerit ja veiderdajate ning kribu-krabu putkade poolest laata. Eks ta oli nende kõigi segu. Aga kui mitmetes putkades müüdi juba varem valmis tehtud käsitöösaadusid siis nii mõneski neist sai koha peal enda maitse järgi eseme lasta valmistada (näiteks metallist käevõru või siis tüüp kes lastele pisikesi abaabia vaasikesi keerutas).
Tohutult palju putkasid -sealhulgas mitmete erinevate rahvusköökidega (nt "Naised Aafrikast"). Kolm lava, mis avatud erinevate kultuuride esindajate etteasteteks (õhtune araabia-elektomuusika oli muidugi omaette kogemus), pluss siis lisaks igast nn registreerimata esinejad põõsaste all
ja hästi palju tegevust lastele (kuivanud suurde puusse sisseehitatud mängumaja, suur ronimislaev, kiikuv korv, 3D trips-traps trull (pildil Trinfin, Anna, Trinini taga Henar ja tema vastas Trifini nõbu kätt valgeks tegemas),
rihmadega batuudil hüppamine.

Järgimisel päeval veeti meid Karnevalirongkäiku vaatama.

Paraad
Noh umbes selline nagu meil Leipzigis veebruaris oli, aga noh rohkem suvisem, mis tähendab siis bikiinides üritajaid - kusjuures väga palju korpulentseid lumivalgeid daame muusika taktis pekki väristamas, just nimelt daame mitte näitsikuid. Aga noh sellise Brasiilia sulgede ja bikiinide kõrval
oli palju rahvariiete ja -tantsudega gruppe (Hiina, Jaapan, India, Aafrika riigid jms) mink kuumuse käes sulamas ning näol peegeldumas rongkäigu veniv kulg.
Ilm oli tohutult kuum. Esiotsa sai küll raudaia otsas kõõlutud, aga see hakkas tagumikule mõjuma, siis sai proovitud tee ääres seismist ja lõpuks otsustasin hoida end rohkem puu alla, aga lõpuks suundusme Henariga siiski Berliini teise otse HTC-campi üle tšekkima (trotsides ohtraid kontrolle, hoidsime raha kokku ja sõitsime jänest (esimesel päeval jäime vahele kah, aga mängisme lolle turiste, kes piletisüsteemile pihta ei saand)).

Camp
Kuna ei tahtnud maksta 5 euri lihtsalt tšekkamise eest, ligeneime laagrile avaliku ranna poolt, aga siniste käepaeltata tundime end siiski outsideritena. Henar ei julgenud selle pärast isegi võrkpalli mängima minna. Lebotasime seal lihtsalt rannas, nii avaliku ranna kui laagri poole peal ja vaatasime võrkpalli. Väike ala oli telke täis kuhjatud, enamus inimestest vast linna peal või telkides magamas, mingi osa süüa vaaritamas või söömas (kõigi nnede grillvorstide ja toitu täis külmiku vaatamine oli minu jaoks täeilk piin, kuna pühade tõttu olid kõik poed suletud, kaasarvatud muidugi toidupoed, ainuke variant süüa saada, olid restod ja putkad). Terve näd vah seal telgiga olles oleks kindlasti tore üritus old.
Pärast paari tundi ühinesime teistega jälle Karneval der Kulturen' alal. Õhtu lõpus keerutasime koos hunniku vabatahtlikega jalga vene muusika saatel seljanka ja pelmeenide putka ülerahvastud esisel.

Tagasisõit
Otsustasime hääletada. Saksamaal on üks lehekülg, mille aadress mul meelde ei jäänd, kuhu saab panna koha, kust tahad hääletamist alustada ja koha, kuhu tahad hääletada ja siis programm annab sulle sissekanded, kus inimesed jagavad soovitusi, millisest kohast oma reisi alustada. Vastavaid näpunäiteid jälgides sõitsimegi pea metroo lõppu ühte parklasse, mille väljasõidu kohal avasime oma Kelloggsi tagakaanele kritseldatud "Leipzigi" sildi. Kuum oli ja parkla kõrval jällegi mingi laat. Varsti lisandus lühikesele väljasõidu rahale HTC laagrist tulev hollandi noormees Hamburgi sildiga. Kell oli mingi 16-17 ja tüüp oli alates kl 12 üritanud auto peale saada. Märkasime ühte Hollandi märgiga autot, tüüp jookis kohe küsima. "Ma vihkan hollandalsi," tuli tüüp kaasmaalasi kirudes tagasi. 5 meetrile lisandus veel neljas hääletaja, nahkrõivastes sell sildiga "Nürnberg". Siis tulid alale 3 suurte seljakottidega noort, kes arvasid, et parem on kohe mina autojuhtide käest küsima. Märkasin Leipsigi autot, Henar jooksis läbirääkimistele, juhheii, olime peal. 2 ha saksakeelset vestlust ning olime oma maja ette sõidutatud. Vanem meesterahvas oli Leipsigi linnavaitsuses kultuuriosakonna esimees. Andis oma sekretäri telefoninumbri, et ta räägib meist ja siis sekretär jagab infi Lepzigis toimuvate kutuurisündmuste kohta. Kuna kohe teisipäeval tuli Antonine Berliinist mulle külla, oli töönädal üsnagi sisustatud.

Wave Gothic Treff

2008-05-09T11:48:00.000-07:00

Ametlik algus täna. Terve linn on täis gooti rõivastuses inimesi. Osa neist sellises vanaaegseis baroklikes rõivasteis, teine osa kergelt pungilik - must ja kärtsroosa või lilla. Aga igal juhul mustad juuksed ja tugev meik. Sagedad on ka platvormsaapad. Ja Leipzigi preguses kuumuses hõõguv valge keha latekskorsettide all. Lugesin lehest, et WGT-l on isegi oma lasteaed, esimene WGT oli 16. aastat tagasi ja toonaste noorukite musta rõivastatud lapsukesed saavad hoidajatädide silma all festivalist osa võtta.
Pärt tööd tegin kerge tiiru kesklinnas keskaja turul. Kuigi pidistamimaterjali on küllaga, ei julge avalikult kohe klõpsutama kukkuda, tundub nagu kellegi piiramisena. Sellegi pildi püüdsin zoomides.
Kui koju tulin, oli Villa suures saalis mingi Gooti kontsert hakkamas. Terve alumine korrus oli gooti rahvast täis, multki taheti koju pääsemiseks piletit küsida.
Aga eks tuleks täna veel linnapeal üks tiir teha.
Aga mina kahjuks pikalt sellest lõbust siin osa võtta ei saa, kuna loodetavasti sõidan homme Berliini Hospitalityclubi kokkutulekule järveäärsesse telklaagrisse. Ja nelipühad on siin riigipüha, esmaspäev vaba päev.

Lukus uks

2008-05-06T15:52:00.001-07:00

Täna vedelesin kolm tundi keskuse tagaaias. Selle pärast, ke Kristina oli oma võtme majja unustanud ja Mattias oli Kunstiaias ning noorsootööametis ning naasis alles kolme tunni pärast. Ei minul ega Kristinal polnud Mattiase telefoninumbrit. Nii me seal siis istusime kahekesi kirsipuu all, Kristina luges muinasjutte ja lastelaule ning mina kudusin oma kunagi talvepoole poolikuks jäänud koti edasi ning võtsin jällegi päikest.
Muru on margariitadest lookas, kirsipuud, mille õides oleku ajal sinise mängumajaga aed Astrid Lindgreni "Vennad Lõvisüdameid" meenutas, on küll ära õitsenud, kuid siiski vaikne ja armas oma värskuses.

Võilillenukk ja kingad

2008-05-05T10:50:00.000-07:00

Sylivia on jätkuval haige, mina ja Konrad läksime tema asemel Kunstiaeda. Aga nagu eelmine nädalgi, võtsime ka see nädal päikest, st Konrad luges raamatut ja mina kudusin oma poolelioleva koti jaoks sanga. Korra üks tüdruk kül käis, kuid ema kutsus ta ära. Ma arvan, et nende vastas-maja Türgi laste emadele ei meeldi, et lapsed Kunstiaias on. Pole ime, et nad kardavad, kui Anetti keskuses ringi käiv jutt tõesti tõele vastab - et seal lähedal olevat mingi keskus, kes lapsi kommidega pornofilmidesse meelitab. Kangesti linnalegendilaadne kumu, aga kes teab, selline veider kant. Ja isegi kui see tõsi ei ole ja jutt levind on, võib küll olla, et vanemad ei lase lastel meiega mängima ja meisterdama tulla. Konradi arust oleme me küll ohutu välimusega ja ta vist ei paistnud mu kartusi jagavat, aga kui tüdruk terve aia küljes kõõlub aga sisse ei julge tulla ja kui tuleb, avatakse vastasmaja aken ja tüdruk kutsutakse ära. Samas pole tal ikkagi midagi paremat teha kui aia vastas kõõluda ja meid passida.
Aga kui tüdruk meiega oli, joonistasime tiba kriitidega asfalidile ja ma näitasin talle, kuidas võilille-nukku tehakse. Õigemini selle nuku pidin juba üksi lõpetama, sest tüdruk kutsuti ära. Aga selliseid nukke tegime naabritüdruk Kadirga plikadena. Tegelikult tuleb veel nuku juuksed vette kasta, siis nad tõmbavad lahedalt krussi.

Ja siis asfalidile või kõnniteele saab kriidiga nukkudele terve korteri joonistada ja seal mängida või siis kruusateeäärde pisikestest kivikestest piirjoonega korteri ja lompides olevaid vihmausse saab väga edukalt madudena kasutada ning nukkudest saavadki maotaltsutajad või kirugid(see oli veel päris väikesena kui ma veel vihmausse ei katnud, sest neid ei oldud mulle veel krae vahele sokutatud).
Panin nuku selle aia vahele, kus tüdruk kõõlus.
Pärast kunstiaias veedetud kahte tundi saingi kohe koju ära. Läksin New Yorkerisse neid kingi proovima, mida mul laupäeval ei lubatud kuna mul olid vaid paljad jalad ja neil kah sokke polnud. Ostsingi siis omale 10 euri eest lihtsad balleriinad, et vanade päevitusjälge varvaste poole nihutada, on nnede rant kohe päris varvaste piirini. Pildil on mul heledamad sukad jalas, seepärast mu Sitsiilia päikest saanud jalad nii heledad tunduvadki.

Aga neil oli veel nunnusid mummudega variente kah, punased olid päris kenad, Sirilin tuli sellisete punaste mummuliste kingadega meelde. Aga kuna mul muud pole, siis mustad olid praktilisemad, eks kunagi vaata seda punaste asja. Loodan, et kingad liiga väikesed ei saanud, aga nr suuremad olid kuidagi liiga lodevad ja avatud. Eks alguses veritse, siis lähe ikka jala järgi ära. Tekstiilis ju. Kunagi tuleks aga ka midagi kobedamat vihmase ilma jaoks muretseda.
Ei suutnud eurisele jalaketile vastu panna, one size, imelik, kas mingi lastekas, mulle on küll jube jala ümber. Kas olen tõesti juba nii tüse. Aga mis sa ikka 1 euri aleka eest tahad. Ostsin 7 euri eest soliidsema pluusi kah, ikka praktilistel kaalutlustel, et teda külmemate ilmade puhul pulloveri või kleidi alla panna või siis niisama pükstega kanda. Noh selline, kus peal nagu pullover ja lat valge pluusi ääred paistmas.
Appi, olen paanikas, hiir on vist ära surnud, Arvuti oma.

Kevadkoristus

2008-05-04T08:35:00.000-07:00

Olen omadega juba peaaegu terve, mingeid otseseid vaevusi enam polegi. Eile käisime Cristinaga linna peal shoppamas tema sõbrantsile sünnipäevakingitust ostmas. Ja täna lõpuks ometi jõudis järg toakoristamise kätte. Pesin pesu, sorteerisin oma talveriided kapist eest ära ja panin kohvrisse, et ehk saab ikka enne projekti lõppu Eesti ja osa asju siit eest ära viia. Viskasin isegi kõik oma vanad tšekid minema, mida olin siiatuleku alguses kogunud mõttega teha arvestused, kui palju mul kuus keskmiselt raha läheb ja kui palju on võimalik suvisteks reisideks kõrvale panna. Aga noh seda statistikat pole ma siiani teinud ja mõtlesin,et vaevalt ka tegema hakkan. Ja reisimsega on kah naidid lood, jälle see sama reisikaaslaste mure. Korterikaaslasele ei saa selles osas väga kindel olla, nende meel on üsnagi muutlik, vähemalt mõne neist. Tahaks Saksamaal ringi hääletada, sest rong on siin ju väga kallis. Et kui kellelgi Eesti tuttavatest oleks sama soov, siis saaks ju jõud ühendada.
Aga tagasi tänase päeva juurde.
Tõin isegi oma sünnipäevaks saadud väikese kase köögist enda tuppa ära. Seal on tal vist liiga palju päikest, viskab kohe õied ära ja muudkui joob.
Ja siis kokkasin kah. Tegin ahjus lõhe-kartuli vormi hapukoore, sibula, papika, hapukoore ja tiba juustuga. Wokipannil;) Ning pärast seda kui olin ka WC-ga ühele poole saanud ning kellegi hiilgava idee ära koristanud (keegi oli pannud bioprügikotiks paberprügikoti otse põrandale, mille põhi muidugi läbi oli mädanenud ja tõstmisel alt ära rebenes) - samas selle nädala köögi-koristaja (tegelt isegi üleeelmise, aga kuna see tal tegemata jäi, siis Cristina käskis tal see nädal ära teha) Helena vahib Henariga tolle toas filme - einestasin rõdul.
Soolapuudus
Aga kui me siin kõik lõuna paiku süüa hakkasime tegema, avastasime, et meil on sool otsas. Helenal on aga kohviku võtmed. Läksime siis koos helenaga kohvikust soola "laenama". Ühe ukse saime lahti, aga teise võtit tal ie olnud. Siis tuli Helenal pähe, et Jugendtrefis on kah köök ja sool. Läksime sinna. Villa Jugendtreff on ikka nii lahe, mitu ruumi noortele hängimiseks, kõik päikest täis ja särvavärvilised, mugavate diivanitega ja siis veel köök. Uurisn,e t noortel on iin küll palju võimalusi, Helena muigas selle peale, ütles, et teevad siin kõva muusika saatel muusikavideosid järgi ja üks paarike avastati voodisit peaaegu seksimas (neil on seal selline poolkorrus lae all). Ja siis uuris Helena mu käest,et ka ma oskan savi põletada ja glauurida, et ta tahaks seda teha, neilkõik materjalid olmas, aga kellelgi noortest pole huvi ja keegi ie oska kah vahenditega midagi peale hakata.
Aga igal juhul kui kõigil siin kenasti söögid tehtud oli, teatas Helena, et kohvikul oleva alarm peal olnud ja Villa töötajad kaasa arvatud bossiga olid kõik kohale sõitnud asja uurima. Helena olevat meie soolapuuduse ausalt üles tunnistanud.

Haige

2008-05-02T02:41:00.000-07:00

See algas esmapäeva öösel vastu teisipäeva, kolmapäeval oli olukord nagu parem, eile nii ja naa, aga täna öösel väljus asi kontrolli alt. Enam ei saa tegemist olla lihtsalt kultuuridevahetusega tingitud organismi veidi segipaisatusega. Tunnen end juba päris nõrgana, viimasel ajal pole praktiliselt midagi söönud ja see vähenegi, kaasa arvatud vedelik, on kehast väljunud. Unistan vaid apelsiinide söömisest, mida mul hetkel aga pole. Sätin end arsti juurde minekuks valmis. Uhhuu ja kõike saksa keeles seletada, loodan et jõuan registratuuris arstini, ei tea üldse, kuidas selle arstile minekuga siin lood on. Aga eks siis näe, proovin lähimat üldarsti külastada.

Pärast arsti

Mu tuba on nagu üks suur voodi, mis antud hetkel mulle väga sobib. Saan pikutada enda voodis ja kui seal pikutamisest kopa ette viskab, siis madratsi peal, mis Liisa ja Kairi siinolekust saati ikka veel akna all asetseb. Peal hunnikus lisatekk, padi ja Sitsiiliareisist värskelt pestud padi.

Aga ega see arsi juures käik väga kerge polnud, läksin ühe arsti juurde, kelle aadress seisis meie vabatahtlike brožüüris, aga see tundus kinni olevat, uks oli lukus ja ma ei leidnud kuskilt lahtiolekukellaaegu. Valisin nimekirjast siis teise veidi kaugemal asuva arsti. Aga ka see oli kirjade järgi vaid kella 12-ni avatud. Mõtlesin,et lähen kontrollin ikkagi majast järgi. Aga see maja, see oli selline juugendstliilis kortermaja, ei mingeid suuri kirju uksel, lihtsalt uksekella juures elanike perekonnanimi. Lõpuks siiski leidin ka selle arsti nime kella juurest üles, helistasin ja uks avati. Selgus, et praksis ongi kinni. Aga arst võtti mu mu kurva näo peale ikkagi vastu. Üritas mu axakaarti oma haigekasamasinast läbi lasta, aga see loomulikult ei töödand, mina kah ei tead, mis nüüd teha, andisn talle axa-kirja, a tegi sellest koopia. 10 euri visiiditasu ei küsindki. iljem Henari käest kuulsin, et kui tema haige oli, siis käis koos Alexiga, see oli neile asja seletand ja Henar oli siis oma sinise Euroopa haigekassakaardi andnud ja 10 euri makst. Ütles, et ma oleks pidand ütlema, et tegemist on Privaatkindlsutusega, aga vast see arst sai ise kah aru, kuna ta rääkis inglise keel kah. Enamasti rääkisime siiski saksa keeles. Katsus tiba kõhtu, küsis, mis viga, mõõtis verrohtu, pani diagnoosi, millest ma aru ei saanud ja kirjutas kaks rohtu välja ning palus esmaspäeval tagasi tulla.
Kui ma seal siis kodu poole tagasi tulin, oli mul eriti halb, silme eest must, iga natukese aja pärast kükitasin maha. Tahtsin poodi minna, nii igatsesin värske ja apelsiinide järgi. Poes järjekorraspassimine oli täelik piin, tundsin, kuidas mul kõrvad punaseks lähevad ja peas suriseb, silme eest oli jällegi must kui kassiirile raha ulatasin. Siis istusin maha ja rüüpasin apelsiinimahla. Mu organism on ju toidust nii tühi, et pole ime et pildi tasku viskab. Apteeki minnes sõin kusagil trepilistudes veel ühe banaani. Aga kuigi see mulle nüüd ilge ringi tegi, otsustasin siiski mitte apteeki sisse estuda, kuna ehk peaks enne selle retsepi kohta uurima teiste käest, et raha axa-lt tagasi saada. See oli lihtsalt ühekordne sedel, mitte nagu Eesti, kus on koopia kah. Kartsin, et see võetakse mul ära ja siis axa ei taha mulle raha agasi maksta. Henar ja Helena soovitasid mul koopia teha.
Pärast seda koperdasingi apteeki, seal oli järgmine probleem, apteekrid ei lugenud ühte rohtu arsti käekirjast välja. Proovisid artsile helistada, aga see oli muidugi kinni. Küsisid, mille vastu rohi peaks olema. Panid esimesed arusaadavad tähed arvutisse aga ikkagi ei saanud mingit vastust. Soovitasid juba proovida seda apteeki, mis arstipraksise kõrval on, et ehk nemad on käekirjaga harjunud (teised laual lebavad retseptd nägid rohkem Eesti retseptide moodi välja, äkki minu oma, oli lihtsalt mingi käsimüügi sedel, kuigi pitsatid ja uha peal). Lõpuks üks apeeker leidis rohu suurest raamatukataloogist üles ja see tunduski minu vaevuste vastu olevat. Aga kätte saan selle alles pool kuus, kuna nad peavad seda tellima. Veel soovitasid mingit lahustuvat elektrolüütset pulbrit, mis aitab kah puhastuda, võtsin selle kah. Sain kingituseks veel apteegi pastapliitatsi ja ühe väiksese duššigeelipudelikese. Ja loomulikult arsti kirjutatud rohu kõhuvalu ja -keeramise vastu, mille kohe kätte sain ja 30min enne sööki jooki pean tilgutama. Kogu see kammajaa 33 euri. Nüüd saabki 30 min täis ja tuleb midagi hammustama minna.

Päev täis päikest

2008-04-28T13:18:00.000-07:00

Ega tänane Leipzigi ilm Sitsiilale palju alla ei jäänud. Käisin ringi lühikese seeliku, topi ja sandaalidega. Paar tundi veetsime Konradiga kunstiaias, kus iga esmaspäev keegi meie keskuse inimestest peaks lastele midagi organiseerima. Aga täna polnud üldse lapsi, kolm põhikundet vastasmajast korra tulid, aga siis kutsus nende ema neid sööma. Nii, me siis proovisime ise oma aega sisustada. Koperdasime koturnidega ringi ja mina punusin kaks pärga, ühe Konradi jaoks, kes lubas seda õhtul Tomi proovis trumme mängides demonstreerida.

Ning lisaks niisama kena ilma nautimisele, üritasime kunstiaias olevat lava käepäraste vahenditega mõõta, lõpuks jäime lõnga juurde, mille pärast keskuses joonlauaga ära mõõtsin.

Aga terve meie kesuse aed on lendlevaid õunapuuõisi täis nagu see lumi, mida talvel pole tuleks aprillis maha. Muru on margariitadest valge ning õitsvate sirelite alune on meelespeadest sinine.
Ka pajuvitstest onnike, mida külma vihmase ilmaga vahetult enne Itaaliasse minekut aedniku juhendusel kohendasime, näitab, et meie töö on vilja kandnud ning vast ka uued maase torgatud pajuoksad hakkavad juuri alla võtma.

Olen elusalt Sitsiilast tagasi, täna aga meenutusi sünnipäevast

2008-04-27T12:58:00.000-07:00

Uuuu, väike pisar silmis tuleb teatada, et olen Sitsiiliast tagasi. Juba keerab esimene masina täis pesu pesumasinas ning üle tüki aja mail üle loetud. Aga musi vaeseke peab veel 24 ha Berliinis, tõenäoliselt lennujaamas, oma lendu ootama, ja seda sel ajal, kui mina omas voodis saan end välja puhata.
Aga tuleb tunnistada, et väsinud ma olen. Kuigi viimased päevad Sitsiilias ei olnud enam jõudu suurte kottidega vaatamisväärsuste maratoni teha, vaid lesisime pigem rannas, mille tulemuseks oli vautav nahk ja kesta ajav nina. Aga samas öö Milaano lennujaamas ja muud sekeldused enne lennujaama jõudmist ja sellest puhkepäevakesest rannas on vaid imekena mälestus järgi.
Aga kuna osa pilte on veel musi käes (akud ei pidanud kahele kaamerale vastu ning pidime vaamisväärtused kaamerate vahel ära jagama) ning olen ropult väinud, teen lühida kokkuvõtte omaimetoredast sünnipäevast. Kogu see aeg sünnipäeva ja äralennu vahel oli nii kiire, et pole jõudnud isegi kirjadele vastata, rääkimata blogi kirjutamisest.

Sünna

Aga see aasta sain ma esimest korda elus üllatus-sünnipäevapeo osaliseks. Päev enne oma sünnat vaaritasin uhke tordi tööleviimiseks ning jäin veel tööle tiba hiljaks, kuna olin lubanud korterikaaslasele päev hiljem koogi teha, siis kui Kairi ja Liisa Eestist kah külas on ning tahtsin see aasta vähe lõbusamat koosistumist teha, mille tõttu mõtlesin sünnipäevahommikul kõigile korterikaaslastele mingi veidra ülesande välja ning puistasin nede tuppa vastavateemalise kirjakese. See aga polnud lihtne, kuna hommikul oli köögis vilgas tegevus. Aga kirjad pidid üksteisele saladuseks jääma, kirja omalnik pidi kirja olemasolust vaikima.
Nii ma siis jõusingi nii pool tuni hiljem tööle. Ja laual lebasid kingitused, põles lilledega kaunistatud alustassil küünal, vaasis lillekimp. Ning koguhetkel terve olev kolleegkond oli mind ootamas. Ja mina olin veel arvanud,et see minu tehtud tort tuleb neile veel üllatusena, kuna ma oma sünnipäevast poole sõnagagi polnud rääkinud. Boss oli küll eelmine päev üle küsinud, et kas ma tulen ikka kl 11 tööle, eks pärast lükkusid kõik lüngad omavahel kokku. Kuigi nad olid ka ise kooki ostnud, sõime sel päeval minu tehtud torti.
Töökaasalste poolt sain veel ühe tantsufilmi, kommikarbi, mida pole jõudnud veel vaadata. Ja Sylvia poolt veel kutsekaardi 30. minutile seljamassaažile. Ja Katrini poolt päev hiljem väikese karbi akrüülvärve.

Sünna korteris

Õhtul kodus kuulsin, et minu kirjakesed olid korteris suurt elamust tekitanud. Et ma oleks pidanud kirja kohe alustama lausega: "Ära teistele midagi kõssa!", mitte seda lõppu jätma. Henar oli oma kirja õnnelikul kombel juba lõpetamas kui Anett oma kirjaga toast välja jooksis. Henar, aga käsikis tal kirja enne läbi lugeda kui rääkima hakata. Igal juhul kogu värk töötas, kõik inimesed tulid minu suureks üllatuseks asjaga kaasa ning tegid seda, mis neile kirjas ülesandeks oli antud ja korteris korraldatud sünnipäeva peol leidsid kõik selle idee väga toreda olevat.

Kuna mul aega nappis ja idee midagi värvikamat sünnipäevapeoks teha, saabus väga hilja, keerles üleannete point selle ümber, et Liisa ja Kairi tõid Eestist Vana Tallinna likööri ja mina otsisin netist sellega tehtavaid kokteile ning lasin korterikaaslastel puuduvaid osi tuua.
Henar pidi 3 sidruni ja 3 laimiga žongleerimis-show valmistama, millega ta väga hästi hakkama sai. Cristina pidi tooma piparmüdi taime ja selle leidimisest toreda loo jutustama. Piparmünditaime ta ei leidnud, aga suure otsimise peale lihtsalt mündi, millest pipart peale raputades sai väga edukas piparmünt. Kah väga hästi täidetud ülesanne. Ingrid pidi tooma pruuni suhkurt ning tegema selle leidmisest foto-story. See oli üsna lihtne ülesanne, aga tal oli ka sõbrants külas ja üritasin seda arvesse võtta. Helena pidi tegema etüüdi kasutades teatud esemeid: põrandapesu hari, mänguauto, rõõsk koor, käterätt ja jõhvikamahl. Igal juhul selle ettenade lõpus lendas pisike mudelauto pauguga rõõsa koore sisse (siiski sai selle koore ning Vana Tallinna segust valmiv kooreliköör ära mekitud). Jannick pidi mõtlema välja ühe mängu, milles peab kasutama tekki, taime, mis pole ei lõigatud ega poest ostetud, coca colat ja võib-olla veel midagi muud. Aga oluline on see, et selle uus-mängu "Puudel-Nuudel" peategelane sain mina olla. Ma ei mäleta enam, kumb puudel oli ja kumb nuudel, igal juhul mängijad seisid ringis ja mind kaeti tekiga kinni ning ühe mängija kätte anti potitaim ning siis pidin mina käsikaudu potitaimega mängija üles leidma. Kusjuures potitaimega mängija võis liikuda. Nojah, pikale läks see otimine ning ming kattev tekk haises tugevalt suitsu järgi. Aga nalja sai sellegi poolest.
Anett pidi ostma poest midagi, mis maksab alla 1 euri ning mis ei tohi lõppeda numbriga, 5 ega 9 (unustasin 0, aga Anett ütles, et raske oli siiski), igal juhul sain peavõru omanikuks. Siis pidi ta veel leidma, mitte ostma linna pealt midagi pehmet (Fitness centerist pätsatud WC-paberi tükk), midagi kollast (Fitness centerist pätsatud kollane magnet ja midagi naljakat (üks raamatumessilt saadud rinnamärk). Liisa ja Kairi, et nad öösel lennujaamas igavust ei peaks tundma, pidid leidma seal ühe inimese, kes mulle midagi sünnaks joonistab ja siis ühe inimese veel metroost ja ühe rongist. Ülesanne lahendati pildiliselt nõnda, et mitte üheski kohas ei olnud sellisel kellal ühtegi inimest, tõestuseks pilt tühjadest ruumidest.
Ja vaesed Liisa ning Kairi said õhtu jooksul aidata mul mitmeid kokteile valmistada.
Aga lisaks neile toredatele kingitustele, mis ma olin ise palunud oma korterikaaslastel mulle tuua, sain neilt veel ilusti ajalehepaberisse pakitud kommikarbi ja pungas õitega väikese toakase (loodan, et see saab minuga kunagi Eesti kaasa tulla), siis Cristinalt sain veel puust käevõru. Lisaks jookidele tõid Liisa ja Kairi mulle ka ühe raamatu, kus igasugu tarkust sees, millega vestlustes hiilata saab.
Kuna kogu see aktsioon tol õhtul oli väga kiire, on kõik fotojäädvustused tollest õhtust väga udused ning kehvapoolsed välja kukkunud.
Lisaks kogu sellele toreduste paraadile saabus mulle enne Sitsiiliasse minekut ka Inglismaalt üks tore vanaaegne sünnipäevakaart.
Aga eriti armsa üllatuse osaliseks sain täna Sitsiilast tulles, minu ukse ees ootas mind Keni hilinenud sünnipäevakingitus. Ilusti pehme elemendiga täispuistatud karbis lebasid kolm erinevas värvis kingipakki: midagi lõhnavat ja maitsvat minu meeltele (Jasmiinitee ilusas plekk-karbis), natuke värvi minu silmadesse (üks värvi muutev kerakene minu kapile) ja natuke magusat minu keelele (Kitty kommikarp) nagu tunnistasid väikesed sedelid pakikeste küljes ning ümbrik kaardiga.

Kas polnud mitte tore sünnipäev? Minu arust küll üle aegade parim sünnipäev. Aitähh kõigile siin mainitud ja mitte mainitud sõpradele, kes mu sünnipäeva nii värviliseks ja toredaks tegid.

Ja ega mu Liisa ja Kairi nimelised sünnipäevakingitused kah koledatest ilmadest hoolimata ainult toas ei passinud. Nendega sain ikka natuke Saksamaaga tutvumas käidud, aga sellest ehk kunagi ühes järjekordses tagasivaates tiba hiljem. Pekain end homseks põrgulikuks tööpäevaks välja puhkama ning lisaks tavalisele lastega jändamisele, ootab mind homme ees ka üks teismelisete teatritrupi näidendiproov, millele mul on kiire tellimus koos väikeste ettekirjutustega lavakujundus luua. Nii,et nagu näha jääb mu Sitsiilast mahajahtumise ja mullis oleku aeg väga lühikeseks. Aga varsti loodan teiega jagada fotomälestusi helesinisest merest, kaktustest, palmipuudest, laavakivimitest, ajaloolistest varemtest, mägedest ning paljust muust.

Kevadhooaeg

2008-03-30T06:02:00.000-07:00

Täna kui üles ärkasin, nautisid Anett ja Ingrid rõdul päikest. Tuulevarjus istudes oli täitsa mõnus ja soe. Siis pani Henar oma võrkkiige üles.

Eile kutsus Jannick meid oma bossi sünnale. Nii me siis läksimegi, Jannick, Maud, mina ja Anett läbi linna ratastega korteripeole. Jannicki boss sai 31. Korter oli tore, WC-igasugu (tasuta)postkaarte täis kleebitud, samuti WG (mitu in jagavad korterist).
Minu suhtlus sakslastega piirdus jällegi ainult pudeliavaja otsimise ja veini avamise tasandil. Kui Maudiga sünnipäevalapse tuppa läksime, mis oli muideks täis potililli ja ja toas rippus ka kiik, justnagu üritaks keegi Ladina-Ameerika elu järgi aimata, üritas Maud ka kohalikega saksa keeli juttu teha.
Nood olid kuulnud meid inglise keeles suhtlema ja vist ei julgenud rääkima tulla.

Igal juhul mingi kl 3 paiku tahtis Anett lahkuda, sest linnas oli ühes klubis Depeche Mode pidu, mida Anett suure fännina külastada lootis. Kui me siis ratastega linna poole kimasime, märkasime, et trammipeatuste kell ei olnud mitte 3, vaid 4, eile öösel keerati kella.
Juba kesklinnas olles, sõitis Anett ühele keset teed asetatud pudelile otsa, mis klirinal tuhandeks killuks plahvatas. DM pidu oli veel käimas, saime tasuta sisse, sest kell oli ju juba 4 hommikul ja linnud laulsid. Discosaal oli päris tilluke ja sellel kellaajal juba üsna tühi. Umbes kaks tunnikest keerutasime seal koos eranditult musta rõivastatud üle 30-aastaste paarikeste ja üksikfännajate hulgas jalga. Kõigi pilgud olid nagu tantsivatel zombiedel naelutatud ekraanile, kus jooksis DM kontserdi lindistus.
Kui rataste juurde läksime, ei saanud aga Anett ratta selga, mitte selle pärast, et ta nii palju joonud oleks, vaid tema ratta mõlemad kummid olid täiesti tühjad. Ja nii me siis jalutasimegi rattad käekõrval koju, Anetti ratta kummid, millel maanteega nüüd eriti hea kontakt oli, naljakat nkuvat häält tehes. Ja olime rõõmsad, et Anett sellele pudelile meie kodule nii lähedal otsa oli sõitnud.

2008-03-26T11:28:00.000-07:00

Väikeste teatritrupi juhendaja tuli hommikul ja teatas, et kummiga variant ikka väga hästi ei sobi, sest selle maski peaks ruttu peast ära saama siis kui konn printsiks muutub. Ja siis ta tõi mulle kotitäie katkisi sukkpükse, et ma ühe paari sinna mütsile siise õmbleks, et siis seisaks müts ilusti peas. Nojah, ei tea kui hästi ta selle väikese poisi peas seisab, minu peas seisis küll.
Ja siis olevat printsessile ka veel viksemat krooni vaja, pregune olevat väga suur ja ebapraktiline.

Ja minu vaheaja eripakkumisel - ehtekursusel oli neli 5. klassi tüdrukut minu õmbluskursuselt. Alguses vaatasime minu läppakast pilte, sellest, missuguseid ehteid teised lapsed teinud on. See läks neile vist peale. Kui Lisa oma käevõru, mida ta alguses kaelaehteks plaanis teha, lõpetas olid teised oma töödega (ühtekad kõrvarõngad ja kaelaehe) alles poole peal. Küsisin,et kas ta ei taha lihtsamaid kõrvarõngaid teha, ta ütles,e ttal pole kõrvaauke. Pakkusin siis moblaripatsid, aga ka moblat tal ei ole ja siis me tegimegi väikese haaknõelaga koti külge kinnitatava lillekese.
Oi, kus nad alles itsitavad ja räägivad, loomulikult ka poistest. Ja pilti teha neile kah meeldis.

Konnamask

2008-03-25T12:07:00.000-07:00

Täna oli selline suht lebo päev, bossi pold kah tööl, peale minu veel kaks töötajat. Hommikusele koolivaheaja kursusele ei ilmunud kedagi, Matiase fotoringi tüdrukutega sõime kõik koos kooki.
Kuna mul midagi tarka teha ei olnud, hakkasin Kristina palve peale tulevase Konn-Prinsi näidendi jaoks maski tegema. Viltisin pisikestest erineva rohelise villa jupikestest, mis lastest üle on jäänud. Mask seisab kummiga pealael, nägu jääb vabaks. Krooni sooviti kah veel pähe konnale pähe.
Selle rohelise mütsi eeskujuks võtsin väikelaste mütsi, mis üle pealae kõrvad kinni katab ja lõua alt kinni seotakse. Pea kõik minuealised on kunagi sellist mütsi omanud, seda võib mimetelt mustvalgeelt lapsepõlvepiltidelt siiani üle vaadata. Oli tavaliselt veel selline flanellist.

Ja sellel ajal kui mina seal keskuses seda konnamaski meisterdasin, renderdas minu musi värvilist varianti oma lasteaeda plaanitavast pehmest ringistest. Küll ta on mul ikka andekas. Kohe leiab aega, et igast kujundusprogrammides end arendada. Millal mina küll nii kaugele jõuan.

Mina ja minu jalgratas

2008-03-24T09:27:00.000-07:00

Kuna ma oma kehakaalu pärast sügavalt mures olen ja harjutusi ei viitsi teha, rääkimata jooksimsest, pumpasin täna oma rattal kummid täis ja sõitsin tiba ringi. Peab mainime, et ega see kummide pumpamine mul väga libedalt ei läinudki. Henar andis oma pumba ja ütles, et kui pumpama hakkad, vajuta link alla, tegelt läks aga siis kui lingi avasid asi ikka märksa lihtsamalt. Ja seda proovisin ma pärast seda, kui olin proovinud kummi ventiilita täis pumbata. No nii igaks juhuks, et kas pump ikka toimib:) Mis iseenesest küll õnnestus, aga noh pumba eemaldamisel oli kumm sekundiga tühi kah. Ja siis ma olin vahepeal juba täitsa hädas, kuna ventiil ei tahtnud kuidagi sees püsida, mõtlesin juba, et teen jalgsi tiiru ja viin homme ratta remondimehe juurde. Siis aga taipasin teise kummi järgi asja üle kontrollida ja oleksingi peaaegu asjad kokku korjanud ilma selle mutrita, mis ventiili paigal hoiab. See oli mul täitsa meelest läind.

Aga noh, siis ma siidrusingi lõuna Gohlisesse. Kunagi oli üks töökaaslane ütelnud, et Gohlise on palju villasid ja laupäeval ma siis sõitsinigi trammiga Gohlisesse, aga sedakorda Põhja-Gohlisesse ning leidsin trammiliini lõpust tohutu suure armeekompleksi ning tänavate viisi renoveeritud ja hüljatud 20. saj alguse kortermaju. Tõenäoliselt oli tegemist tol ajal areneva tööstusrajooniga ning ju siis ehitatigi tänavate kaupa kollasest tellisest kortermaju.
Aga koju tulles sain eada, et Gohlises on villasid küll ja isegi üks loss, aga need asuvad lõuna-Gohlises.

Edasi suundusin Zoo-pargi läheduses asuvasse suurde parki. Henar oli mulle rääkinud mingist keerlevas kõrgest vaateplatvormist seal pargis. Kuigi ma vahepeal ülds ei teadnud, kus koha ma asun, jõudsin mingi vaateplatvormini välja küll. See ei asunud küll seal, kus Henar seda kaardil näitas, aga usun, et tegemist oli sama objektiga. Spriraalseid radu mööda ning mitu korrust keerdtreppi mööda üles suundudes leidsin end kolmnurkselt, mitte küll keerlevalt, aga kõikuvalt plaadilt, mida mingid noorukid veel omakorda trampides kõigutasid. Võttis tiba junni jahedaks, ei tahtnud eriti sinna kolmnurga otsa minna, mis täiesi ilma toetuseta õhus seisis. Aga kogu selle kupatuse kõikumsiest hoolimata läkisid ülejäänud inimesed jummala rahumeeli sinna kolmurga otsa.
Peab mainima, et inimesi oli seal palju, üldse oli selles metsa moodi pargis igal pool jalutavaid, jooksivaid, jalgrattaga sõitvaid üksikindiviide ja perekondi. Ka meie vabatahtlikud on kõik hetkel jalgrattaga sõitmas. Henar ja Trifin plaanisid enne Cospudener'i järve äärde jalgratastega minna, seda ei tea, kas Anett läks nendega kaasa või oma tripile, igal juhul on korterpregu täiesti tühi. Muideks, pea kõik järved (neid on üle kümne) siin ümbruses on tehislikud, rajatud vanadesse kaevandustesse, enuamus alles rajamisel.
Edasi läks park aina enam metsa moodi. Jõudsin raudteeni ja mingite veehoidlateni. Ja ikka tohutult palju pühapäevajalutajaid.
Ja see siin on minu jalgratas.

Radu oli seal tohutult palju, ma lihtsalt valisin ühe paljudest. Rajad ise olid tohutult porised. Ja keset metsa, ja neid poriseid teid ning mahasaetud puuvirunu jalutavad prouad oma pühapäevakingades, - kübaras ja -mantlis koos oma härradega.

Selline siis on meil Loode-Leipzig II lihavõttepüha päeval. Mis muideks on vaba päev.
Ah jaa, ja tagasitulles möödusin ühest õllemajast. Ilus rikas linnaosa ja korraga selle õllemaja nurgal, trammipeatuse kõrval hoiab üks vanem korpulentne naisterahvas kätega aiavarbadest kinni ja on püksid rebadel kükitanud tänava poole, just nagu metsa all. Ahter kõigile möödujatele näha.

2008-03-23T07:08:00.000-07:00

Viimasel ajal on meil ilmaga siin nagu kahtlane olnud. Keset tulpe ja nartsisse on otsustanud Saksamaale tulla see talv, mida terve talve siin tunda pole olnud. Loodan, et siis kui Liisa ja Kairi mulle aprilli alguses külla tulevad, vähemalt ilma taha Saksamaaga tutvumine seisma ei jääks.
Kui enne munadepühi oma pühadeplaanidest rääkisime ütles keegi, et võiks ju kelgutama minna. Selle peale ma ainult naersin, et nii palju lund teil ju küll ei tule, et kelgutada saaks (sajab küll sageli, aga kohe sulab ära kah). Täna kommikult oleks aga vähemalt meie rõdul küll juba kelgutada saanud.

Lihavõtted

2008-03-20T13:02:00.000-07:00

Täna oli siis viimane päev enne pühi, mis mulle tähendab 4 vaba päeva, saksa koolilastele rohkem kui nädalat koolivaba. Sylvia käis poes ja ostis meile hiina nuudlitoitu, jõime veini ja sõime tiramisu pudingut ja saime Sylvia poolt ühe väiksese kommikese, milles väike kirjake mõtteteraga sees. Kristina poolt saime muhvini. Ülejäänud päeva nikerdasin rinnaehteid.
Õhtul läksime Sylviaga lihavõttelaadale, kus Sylvia 16-aastane tütar Laura aitas müütas oma sõbranna ema poolt valmistatud keraamikat. Tegemist oli keskaegse laadaga, muusika, komejant, elav tuli, toit ja jook. Müüdi igast käsitööd: nahka keraamikat, sepist, kristalli, rõivaid, kiikesid ja võrkkiikesid. Sai valmistada küünlaid ja väikese ilmarattaga sõita.
Vääriskivide leitis oli kottide viisi erivevaid kivikesi, mille hulgas ka sellised piimklaasi laadsed kivid, mis kirjutist pisut suurendades läbi lasevad kumada.
Sylvia ostis mulle kuuma meeveini, mis alguses oli pisut mõru, kuid mida rohkem jood, seda enam mee maitset tunda on.
Lihavõttelaadal leidsin oma taskust veel väikse šokolaadimesilase.

Kassel

2008-03-15T13:57:00.000-07:00

Täna käisime siis Kasselis eksursioonil.
Esiotsa määrasime kokku kohtumiskoha ja aja, sest meil olid 5-inimese grupipiletid ja siis suundusime koos juhendajaga infounkti. Kõik krabasid ja vaatsid materjale, leidsin ühe toreda kaardi, maksin selle eest ja hakkasin samas infopuntis automaadist postmarki ostma. Kooraga oli rahvas läinud, uksest asutusid sisse kaks meie grupi Ungarlast, Luca tahtis kah marki osta. Pärast välja minnes selgus aga, et oleme täesi kolmekesi jäänud, teised on plaanide kohaselt linnalähedasse lossi sõitnud. Aga loosi saamiseks kõlbas see sama pilet, mis rongilegi, aga meil seda polnud ja samuti ei leidnud me seda bussi, mis kaardi järgi lossi oleks viind, et oleks saand jänest sõita.
Eelmisel päeval olid juhendajad meile lühidalt muuseumitest rääkinud. Mõtlesin, et lähen neisse vaid vihma korral, kuna ma ei ole eriline muuseumifänn, olen vist kunstiajalugu õppides liiga palju maale näinud. Ja siiani on kõik Saksa linnad enam-vähem ühesugused tundunud, selline kesklinna ostutänav ja siin-seal kenad väikesed pargikesed romantilisena mõjuva arhituuriga.

Aga siin Kasselis asusid ka mõned erimuuseumid, surmakultuuri ja tapeedimuuseum. Mõtlesime, et pärast kohtumiskohas küsime selle pieleti ja lähme lossi hiljem.

Surmamuuseum
Aga noh, coolina tunduv surmamuuseum ei olnudki nii lahe. Kirjelduste järgi sain aru, et peaks käsitlema erinevaid matsmisviise, aga suur osa keerles kristliku matuse ümber, surnuaiast muuseumisaali veetud hauakivid, aiakesed, kirikute hauaplaadid ja muu kribu krabu. Sealhulgas kuhjaga nn gooti nänni, millekohaseid poode pea igal nurgal võib leida.

Ja siis mõned surma ümber keerlevad kunstiteosed. Üks fotoseeria vana mehe päevast oli kusjuures päris mõjuv. Kokku kuvanud mees koos naisega oma igapäevaseid asju ajamas, habet ajamas, leiba lõikamas, ärkamas, magama minemas ja siis naine hommiku mehe kätt katsumas ja viimane pilt lilledega ümbritseud kirstust. Võib-olla oli asi selles, et üks osa näitusest oli suletud, kuna ametlik hooaeg pole veel alanud.

Tapeedimuuseum
Aga tapeedimuuseum oli päris lahe, tapeedid alates Hiinast ja Jaapanist, nahale maalitud ja pressitud tapeedid, Napoleoni Austerlizi lahingut kajastav panoraamtapeet jne, mis katsid tervet tuba. Enamus ruumides oli ka lagi tapeei all. Erinevate tapeedigega sisustatud ruumid läksid 80-opkunsti ja tänapäeva kuntsniku disaintapeetide näitusein välja. Siis veel erinevate ajastute tapeedipressid ja kästisivalmistamise mudelid, kus tuba ja elusuurused nukud tapeeti valmistamas ja muidugi selleks kasutatud puulõiked. Ja kogu see aeg oli meil isiklik saatja kannul, kes vaatas hoiatas, et me tapeete ei katsuks ja kindluse mõttes hoidis silma peal, olime ainukesed kliendid. Igaks juhuks ei julgenud pilti teha. III koorus oli 8-18 saj kunsti päralt, täpsemalt öeldes pigem selle ajasu käsitöö ja tootedisaini päralt, kuna meie aeg oli väga otsa saamas, jooksin selle korruse kiiresti läbi ja läksin alumiesele koopainimeste osakonda, seal olid põletusahjud, skeletid, onnid ja ja maketid kiviaja ja ponksaja elust.
Kohtumispaika minnes mainisimine, et tahaksime veel kauemaks linna minna ja küsisime piletit, et lossi vaatama minna. Teised olid arvanud,et me tahame linna jääda. Ei tea, küll, kust nad sellise arvamuse said, minu käest küll keegi ei küsinud. Anja ja Anuš jäid ka veel linna shoppama ja andsid lahkel pileti meie kätte, läksime esiotsa Lucale ühes poes nähtud ketse ostma ja siis selgus, et meil on siiski liiga vähe aega, esialgselt määratud 2 tunnist oli vaid 1.20 järgi jäänd ja Anja arvates sellest ei piisanud.

Hetkeseis
Ja nüüd ma siis istun siin, tuju on ära, ei ole tahtmist teistega koos ülikoolipeole minna. Mõtlesin, et kui homme on sama ilus ilm kui täna, sii slihtsalt ütlen juhedajale, et mina lähen jalutama. Programm on siin pehmelt öeldes igav. Inimesed protesteerisid siinsete rahvusliku büroo poolt määratud teemade üle ja terve eilne päev olid meil meie poolt tellitud teemadel vestlusringid, mis minu arust olid kah suht igavad. Aga samas mõned siin räägivad nii kiiresti saksa keelt, et ma ei jõua kuulata. Siis üheks teemaks oli ka Prokssõdur, kus vene noormees Ivan rääkis rohkem kui mina. Esiteks ma ei tea midagi sellistest teemadest, teiseks Ivani tempo on ikka tohutult kiire ja kolmandaks minu saksa keele eneseväljendus on vaevalt viisaka tavavestluse tasemel. Lühidalt sai rohelt kududa. Ja minu arust pole tegelt probleem mitte kohustuslikes teemades, vaid vales metoodikas. Kui kaks esimest päeva on olnud ettekandeid, kus enamus esiajatest on olnud vähemotiveeritud või lihtsalt neil lihtsalt napib performaiivsust ning nad ei suuda publiku huvi üleval hoida, pole ime, et rahvas siin leiab, et tukkumise põhjuseks on ebahuvitavad teemad. Aga kes meist jõuab päev otsa kuulata kuiva ettekannet teemal "Minu projekt". Tulemuseks on olnud see, et igaüks ärkab üles selleks ajaks kui on tema kord ettekannet anda ja sii koolitajad küsivad juurde mõned küsimused.

Aga Kondadi Saksa enda vabatahtlikel on 5 seminari ja neil näiteks tehakse teemakohaseid workshoppe, Konrad valis filmi.

Lühidalt, ma leian, et kevad siin Saksamaal on ilus, tohutult palju lilli õitseb ja ma parem tutvuks värskes õhus Saksamaa loodusega, mis mul täna tegema jäi.
Ah jaa, leidsin poest laheda Hiina pildiga ploomimaistelise magusa veini (kõik siin jälestavad magusat veini), kui siin lõpetan, lähen limpsin seda.

Witzenhausen

2008-03-12T05:30:00.000-07:00

Hetkel olen Witzenhausenis seminaril. Tegemist on väikese kirsikasvatajate linnakesega. Linnakeskus meenutab muuseumit, enamus maju on vahvõrkstiilis. Muidu olen veel märganud, et terve linnake on täis munadega ehitud puukesi. Inimesed on oma aedades munadepühadeks valmistunud.

Saksamaal toimib muidu veel munadepeitmise traditsioon. Munadepühade jänes peidab värvitud munad aeda ja lapsed lähevad neid hommikul otsima. Justnagu USA filmides. Ja tohutult kaunistusi, vaateaknad on munadepühade kraamist lookas. Leipzigi raudejaama ostkeskuses on klaasist ruumis väike elavate jäneste maailm isegi. Ostukeskussesse on loodud murust ja kõiksugu lilledest platsikesed.
Leipzigi jäneseid mul pregu näidata pole, aga täna sai Kasselis käidud ning lisan siia näiteks paar ühe sealse ostukeskuse munadepühamaailma pilti. Selgiuseks vee l juurde, et kõik need jubinad seal veel liikusid, jänesed lasid liumäest alla, lüpsid lehma, söötsid sigu jne.

Aga tagasi seminari juurde. Olin teine inimene, kes siia saabus. Kui olin veidi aega oma toas asju lahti pakkinud, kuulsin vene häälusega saksa keelt. Selgus, et olin juhtunud ühele seminarile eesti-venelase Anjaga, tema ja tema kaksikõega olime juba Eesti seminaril koos. Korra nägin teda ka lennujaamas kui jõuluks koju sõitsime, juhtusime sama lennu peale. Siis temaga koos oli veel noormees Venemaalt (meie Slovakkia vabatahliku esimesel seminaril oli kohe mingi 5-6
vabatahlikku Venemaalt, meil ainult Ivan). Siis on veel kas noormeest Poolast - Domek ja Jarek (võrreldes esimese seminariga, kus oli ainult kaks noormeest ja üks neist gey, on siin noormehi väga palju, peaaegu pooleks). Siis on 3 neiut Prantsusmaalt, Antonine oli juba minu esimeselt seminaril, Elis ja Lola on uued näod mulle. Siis on kaks noormeest Hispaaniast, Bernard (Lola noormees, neil on sama projekt ühes väikses külas) ja Herminio, kelle esimene seminar oli samuti siin (nats igav talle). Heminio töötab žirkuses. Siis on üks neiu Ungarist, kellega elan ühes toas ja kes oli ka minu esimsel semianril - Luca (puhas kokkusattumus, et meidühte tuppa pandi) ja siis veel üks noormees Ungarist -Richard. Anuš - neiu Armeeniast ja Bojan - noormees Serbiast. Ja siis veel Vera portugalist, Vera on must ning alates novembrist Saksamaal, tegelikult on temal selles seminariga ikka väga kehvasti jopanud, sest ta ei ole veel oma projektiga poole peal. Ta pole ju jõudnud nii palju saksa keelt õppida.

Lõunat sööme ülikooli sööklas, asume ökoülikooli aladel vanades saksa vahvõrkstiilis majades. Sööklas pakutakse muidugi ökotoitu, õnneks suht mõistliku hinna eest, meil on siin antud 41 euri isemajandamiseks. Hommiku ja õhtusöögi peame ise valmistama.
Siin prantsususe Antonine ungarlasi nende väljapakutud õkusöögi valmistamisel abistamas.

See on küll paha, et seminar lõppeb kell 18 ja siis hakatakse ju alles süüa tegema ja toit ei saa kindlasti enne kella 20 valmis. Nii et jälle suht ebatervislik õhutne söömaaeg. Oleks siis nii, et see vaid üks nädal oleks, aga siin saksamaal pole mul enivei aega ju varem süüa. Kuigi ma ikka püüan õhtul mitte tugevalt süüa. Annan raha ainult õhtusöögi tarbeks. Hommikisöögiks ostsin ise omale kraami. Ei tea, kas see nüüd soodsam tuleb, aga... väiksem valikuvõimalus kindalsti. Nojah see on nüüd tehtud.
Selline näeb siis ülikooli söökla (vasakul) ja büroohoone, kus asub ka EVS seminarikontor (vasakul), välja.

Siin me siis elame kahestes tubades ning alumisel korrusel asuvas köögis valmistame oma sööki.Ja siin toimub meie seminar. Rõdu kaudu saab minna mänguruumi, kus on piljardilaud, kicker, lauatennis ja diivanid.
Täna tegime oma projektist presentatsioone: Mida teeb minu organisatsioon, mida teen mina seal, mida ma olen õppinud, millega ma rahul pole, kuidas ma oma tuutori ja kollegidega läbi saan, kas miski on mind üllatanud. Olin eelviimane, kuna projektorikasutajad jäeti lõppu. Ega keegi niikuinii enam kuulata ei jõudnud, aga vähemalt olid mul pildid.
Siis meil oli veel Witzenahauseniga tutvumine, kus meid 3 gruppi jagati ja siis me saime listi asjadega, millest pile peame tegema ja siis mingi loo nende põhjal välja mõtlema. Pärast seda, kui meil pildid tehtud olid, selgus, et Poola noormehe profikaamera kasuab suuremaformaadilist mälukaarti ja me ei saanud pilte sealt välja. Ja grupp polnud niikuinii motiveeritud mingi loo väljamõtlemisest. Läksid ära magama. Mul oli küll osa pilte, aga mitte kõiki. Kohapeal lihtsalt rääkis poola kutt, et meil on probleeme piltide laadismsiega ja rääkis, milles me pidime pilte tegema.
Üldse, sarnaselt esimese seminariga, on inimesed üsna väheaktiivsed ja vähemotiveeritud mingeid ülesandeid täitma. Ok, see ei olnud nüüd teab mis hiilgav ülesanne, aga nooroovahetustel oleks seda ikka suurema motivatsiooniga tehtud. Aga noh, vabatahtlik teenistus ja poole peal, paljudel igav projekt või ei ole see, mis algselt lubati.

Wash

2008-03-06T10:16:00.000-08:00

Meie korteri mustal emasel kassil on hetkel see aeg, mis emastel kassidel kevadel vahel ikka olema juhtub - jooksuaeg. Täiesti võimatu, juba nädal aega muudkui meelitab omast arust isaseid kasse ligi ning tuiab nagu kuutõbine toast-tuppa ringi, nagu 5 mintsa pärast oleks sinna äkki mõni isane kass ilmunud. Mis on ju siin korteris pea täiesti võimatu. Kahju lausa kassi vaadata, tüüp on omadega täitsa segi, püherdab kus aga võimalik, isegi öösel pidevalt masin töötab - kurr-kurr-kurr, sekka veel oigeid. Viimasel ajal olen hommikul paar korda 6.30 üles tõusnud, et kl 7.45 koolis olla ja lastele geograafia tunnis Eestist rääkida (täna muideks sain õpetajalt tänutäheks iseehtud savikausi ja kutse, et ma tema kolleegi 6. klassidele kah Eestist rääkima tuleks - õnneks pole need tunnid kõige esimesed) ja va kassivolask kohe kuuleb, et olen üleval ning hakkab mu ukse taga omast arust meelalt kurrutama (üsna valjud on need hääled ja ikka teistsugused kui nurrumine).
Ja Jan muidugi oma kassile juba meeskasse külla ei lase kah, mis sest, et ta enda lahkuminekute, uute suhete, meelemuutuste ja vanade taastagasivõitmine toimub sellise kiirusega, mida mina varem isegi seebikates kohanud pole - seebikates ju midagi sellist ei näe, et ühel õhtul on kangelane oma armastatuga nagu turteltuvikesed koos, söövad, isuvad ja pesevad koos, järgmine päev lambist aga leiab noormees, et armastab siiski oma endist tüdrukut, kelle ise paari kuu eest oma suure armastuse tõttu maha oli jätnud.
Ma pole ühtegi kassi kunagi nii kiimas näind, ta ei suuda isegi paigal istuda. varem ajas mind ikka vihale kui kassidel öösii akna taga "pulmad" olid. Aga nädal aega kuulata, kuidas üks muidu terve päev magav kass tuiab ja kurrub, vot see on veel üks põhjus, miks loomad ei kuulu ikka korterimajapidamise hulka.

Ja siis veel, Wash on oma küüsi teritades lõhkunud suure osa meie korteri seintest. Kui Villa seda teaks, Janil vist väga nalja ei oleks.
Esialgu plaanis Jan küll kassile küüneteritamisvaiba osta, aga noh viimasel ajal on tal oma armueluga nii palju tegemist old, et peamise aja omast vabast ajast veedab ta oma armastatute uste taga neid tagasi paludes. Ühesõnaga vaipa pole ta osta jõudnud. Jan juba rääkis, et plaanib pärast kassi lahkumist (kahe nädala pärast) purgi valget värvi osta ja sellega lõhutud kohad üle võõbata. Eks siis näis, kuidas see trikk tal õnnestub.

Hetkel midagi väga Washis huvitavat filmilindile küll ei jäänud.

Märtsikellukeste aeg hakkab läbi saama

2008-03-04T10:54:00.000-08:00

Eile pea üle kuu aja tööle sõites (mingi 2 näd Eestis ja siis veel Barcelona) märkasin trammiaknast lumikellukestest valget parki, siniliilatest sinetavaid puualuseid, nartsissiõitest või krookustest kollaseid teeääri. Täna võtsin juba tedalikult fotoka kaasa.

Tööle jõudes nägin keskuse uksest Sylviat, kes kutsus mind endaga mingisse ökaraamatukogusse kaasa. Meil kevadpeo teemaks on torud ja vesi ning selle tarbeks tuleb aeda lastele atraktsioone ehitada. Juba autos küsis Sylvia mullt, kas olen juba parki jõudnud. Enne Barcelonasse sõitmist ta juba rääkis, et praegu peaks pargid märtsikellukesi täis olema.
Saades mult eitava vastuse, uuris Sylvia kohe ökomuusemui töötajalt järgi, kus siin lähedal märtsikellukesi näha võib. Nii me siis sõitsimegi metsa:)

Nojah, nüüd ma saan aru, miks neid lilli märktsikellukesteks kutsutakse, kuigi nad Eestis aprillis õitsevad. Tegemist on ilmaselt otsese tõlkega saksa keelest. Aga preguse kliima korral peaks nad Saksamaal juba veebruarikellukeseks ümber nimetama. Terve metsaalune oli pooleldi närtsivaid märtsikellukesi täis.

Juba õitsesid märksa hilisemad lilled. Nende hulgas ka ülased.

Kella 17 paiku aga sadas rahet.

Barcelona reis

2008-03-03T10:43:00.000-08:00

Olengi siis Bacelonast eluga tagasi - ikka laupäeval nagu plaanitud - kuid varem polnud aega sissekannet teha. Täna hommikul kl 7.45 pidin olema ühes koolimajas ja 6. klassile geograafia tunnis Eestist rääkima. Selle ettevlmistamisega oli palju sekeldusi. Kohe laupäeval pärast magamata Barcelona ööd, pidin minema keskusesse, sest selgus, et koolis ikka pole võimalik data-projektorit kasutada. Aga see selleks, kokkuvõttes läks üsna okeilt vast.

Aga Barcelona siis - paljude Eesti pöidlaküüditajate sihtmärk, eks ma ise ole kah üritanud seda teed jalge alla võtta ja tõenäoliselt üritan ikka edasi, sest Barcelona polnud ikka päris see ehe Hispaania kultuur, mille pärast Hispaaniasse olen tahtnud kihutada. Jah, sa võid näha varemeid sellest paljuunistatud hispaaniast ja unistuste Barcelonast, kuid minu jaoks see Barcelona vaid muuseum sellest, mida lootsin näha. Jah, kõik need Gaudi majad, maurimõjutustega hispaania arhitektuur, gooti linnaosa - aga need on vaid ehitised. See Barcelona, mida mul õnnestus 3 päeva ja ühe öö jooksul näha, oli üks Euroopa suurlinnadest - kosmopoliitne, emmigrante ja turiste täis. Isegi see nii hispaanialikuna tunduv komme riideid igale poole väljaspoole rõduserva kuivama riputada, ei tundunud enam idülliliselt armas. Paljudes linnaosades ei olnud need mitte hispaanlaste pesud, mis seal kuivasid, vaid ilma loata sisse rännanud ja vaesuses virelevate moslemite (neid on tegelt ju Hispaanias alati old), hindude, pakistaanlaste ja üle lahe "ujunud" aafriklaste omad. Ja sellised räämas ja renoveerimata linnaosad vaid paarisaja meetri kaugusel linna peatänavast ning firmapoodidest. Küsisin tuttava neiu käest, kuidas on see võimalik, et kesklinnas leidub selliseid räämas ja eluohtlikke tänavaid. Sain vastuseks, et varemalt elasidki linnakeskuses vaesed. Viimasel ajal on aga keskuses olevad majad moodi läind ja välismaalased on hinnad üles kruvinud. Maju on hakatud renoveerima. Paljud perekonnad ei taha aga oma lobudikku käest anda, kuna teavad, et siis hakkab see korter metsikult maksma. Ise aga remonti teha ei jõua. Aga see ei seleta ikkagi eriti asja, kuidas on emmigrantidel võimalik ka praegu nii mugavalt linnasüdames elada, neid ju voolab aina juurde, kesklinna korterihinnad aga peaksid tõusma ju. Ja need ammu elanud vaesed hispaanlased, kel vanast ajas juba väike uberik käes (kortereid on seal tõesti tihedalt, mõnes kohas nagu astanguna, ühe korteri katus on teise perekonna terass) nemad kas istusid oma majades või oldi parasjagu tööl, aga tänavapildis hakkasid just silma poodides, kohvikutes, putkades ja internetipunktides töötavad hindud, mustad ja araablased. Võib-olla nad ise ei elagi sealkandis, vaid kusagil eemal ja lihtsalt töötavad poemüüjana ning tegelikult ongi majad vaeste hispaanlaste või sajandeid Barcelonas elanud araablaste käes. Ja Barcelona pidavat minema turiside hulgas veelgi enam hinda kui üks huvitavamaid linnu. Aga see selleks.
Teisipäeval, 26. veebruaril lendasime Leipzig Altenburgi lennujaamast (mille hoone oli u sama suur kui Tallinna autobussijaam) Barcelona Gironasse. Selle asemel, et kohe Ryanairile 12 euri maksta ning bussiga Barcelonasse kimada sõitsime Gironasse, kuna meile nii väga kiideti selle linna vanalinna (Ja ega me oma odavatele 10 euristele lennupiletitele ka Altenburgi sõites ei tahtnud Ryanairile 12 euri bussipileti eest juurde maksta, vaid Anett oli meile 4 euri eest autojuhi leidnud).

Girona

Aga Gironasse minekut ei pidanud me kahetsema. Algus oli paljulubav, imeilus päiekesline päev üle 20 kraadiga. Ilus Rooma impeeriumi ja keskaja aegne kesklinn, kõik kompaktselt ühes kohas koos.

3 euri eest külastasime kohalikku gooti stiilis hilisemate baroklike lisandustega katedraali,

saime audiogiidigi kaasa, seejärel jalutasime kitsastel kivitänavatel ning ilusas katedraali aias ning poseerisme roomaaegsel linnamüüril, kust avanes imekena vaade gooti vanalinnale. Siesta aeg oli tõesti siesta, poed 3-4 tundi kinni, tohutult palav.

Barcelonas

Õhtul sõitsime 150 km kaugusele Barcelonasse. Läksime kohe oma öömaja otsima. Anett oli teinud tubli tööd ning orkuti taolisel leheküljel Barcelonas elavatele Ungarlastele abpaluvaid kirju saatnud. Tulemuseks korter kolme ungari noormehega, kellest kaks olid hetkel kohal, suht kesklinnas. Minu Hospialityclubi kirjakesed soovitud tulemsut selleks ajaks polnud andnud. Tegime põgusat tutvust La Ramblaga, Barcelona värvikaima ja turistiderohkeima tänavaga. Ja kohe sealt läks üks tänav meie ööbimiskohta. Ja sellele tänaval tegimegi esimesel õhtult tutvust nö kahtlasena näiva tänavaga. Odavaina näivad baarid, mille ees seisid prostituudid. Korterisse kohale jõudes kuulisme, et sellega meil selle tänava näol ka tegemsit oli, meie võõrustaja ei soovitanud meil õhtusel ajal sinna luusima minna.
Saime omale korteri elutoa lahtikäiva diivani, ajasime pisut juttu, soojendasime oma pitsad ja siis keerasime rampväsinuna oma magamiskottidesse, et hommikul kl 8 üles tõusta ja kella 9 väljumseks valmis olla. Meie võõrustajaid läksid nimel kl 9 oma arvutikompanisse tööle ning saabusid seal kl 19 paiku. Meie aga jõusime kohale veelgi hiljem. Hommikul vorpisime omale kaasa hunniku võileibu ning kõiki õhtuid kroonis rampväsinuna magamakeeramine. Ei mingeid korteripidusid, oli ju töönädal.

I päev Barcelonas

Esimesel Barcelona päeval läksime loomulikult Barcelona vanalinna - Barri Gotic nagu kohalikud seda kutsuvad.

Külastasime katedrali, mis esialgu jätab muidugi võimsa mulje, kuid juba kolmandast katoliku kirikust enam eriti selliseid panoraampilte teha ei viitsigi, vast ehk üksikuid huvipakkuvaid detaile üles võtta ning samuti ei suuda ei neil ega mitmetel kuldsetel pühakuile pühendatud altareil vahet teha.

Peale elava tulega küünalde

asus mitme altari ees elektroonile küünale alus, kus paarikümne sendi aukulaskmise korral süttis sinu isiklik pühakuile pühendatud elektrooniline tuluke. Samuti sattusin nägema ka toimivat pihilevõtmist, keset turistide kära ja fotokate välkude sähvimist (loomulikult oli uksel silt, mis keelas üldse pilte teha, aga need lollid eevad veel nahhalselt välguga) pihitool, kus püha isa ühe mehe südametunnistust kergendas. Pihitoolist teist korda möödudes seis patukahetseja tool tühi ning püha isa oli unne soikunud. Nagu Girona kadedraalil oli ka Barcelona katedraalil kena siseõu purskaevude, taimede ja lindudega. Kange häda pitsidades söandasin ka õues asuvat tualetti kasutada.

Katedraali lähedal asuv postkast aga on 20 saj alguse leiutis ning kilpkonn postkastil sümboleerib bürokraatia aeglust, tuvid aga näitavad, millise kiirusega peaks paberimajandus tegelikult käima.

Seejärel suundusime mere poole Parc de la Ciudadellasse.

Mere äärde seepärast, et rand oli üks Anetti unistusi, kahjuks oli aga meie kohaloleku ajal harukordselt kehv ilm - 13-14 kraadi sooja ja jube udu. Henari jutu järgi polevat Barcelonas kunagi udu. Nii, et pideval tlükkasime randa minekut järgmise päeva pela eedasi. Ning suundusimegi parki, kus minu ees seisis jällgi jube suur kiusatus, puud mandariine täis. Aga jube avalik koht. Eks ma ikka vargsi üritasin neid raputada ja mandariidele kividega pihta saada, aga ei midagi. Ja kogu reisi vältel ei saanudki ma ühtki mandariini puu otsast alla, kui mitte arvesse võtta üht kuivand minimandariini. Ja ka plaanid öösel raksu tulla, ei saanud kahjuks teoks. Poest ostetud manadriinid muideks tundusid toored olevat, aga võib-olla lihtsalt harjumatu, et pole mitu päeva autokastis loksunud ja kuua ega laos seisnud. Eile oli kaasatoodud mandariinil juba päris ok maitse. Ja loomulikult oli pargi suurim vaatamisväärsus - mingi monument, mille nimi meelde ei tule, renoveeimisel ning mitmest kohast katetega kaetud. Üldse sattusime igal pool renoveermise ning pargikorrastuse peale. Ja Anett ei leidnudki kusagilt vaikset kohta, ka Park Güelli kohtades, kus parasjagu turistidehordi pold, kaikus mootorsae müra. Nojah, eks kõike seati päris hooajaks korda.

Parc de la Ciutadella äärel aga seisis Kolme draakoni loss, nagu Anett reisijuhist luges, Draakoneid ei suutnud me küll kusagil märgata.

La Ramblast teisele poole jääb aga märksa hilisema arhitektuuriga vanalinn - imekitsad tänavad, balkonid täis igasugust kribu krabu ja taimi ja pisikesi mandariinipuid, mille üle mõnikord ripub paksu tolmukihiga kaetud ruloo. Hommikult saab hea soovi korral üle tee olevale naabrile kätt anda.

Aga loomulikult manööverdavad ka sellisetel tänavatel aegajalt autod ja kui auto kohe üldse ka praktiliselt läbi ei mahu, siis mootorrattad ikka. Võrreldes varemkirjeldatud nn immigrantide tänavatega, on see osa linnast aga enam-vähem puhas ning korras, nn renoveeritud majad vist.
Seal rajoonis asub ka rikkaliku dekooriga imekena Palau de la Musica -kontserdipaik.

Sisse me sinna ei saanud, oli ka päris hilja, aga piltide järgi kroonib sisemust imekena vitraažkuplitaoline moodustis.
Esimese päeva jooksul jõudime ära käia ka nn Gaudi majade rajoonis - Pg de Gracia (tänav), kus peale Gaudi loomigu asus muid esinduslikke hooneid ja juugendstiili rajatisi.

Casa Batllo
Sissepääs Gaudi kuulsasse Casa Batllosse maksis tudengitele 16 euri.
Anett tehtis küll kangesti Gaudi WC-d näha, aga kuna sulgemiseni oli ainult tund aega jäänud, loomusime sellest väljaminekust. Kunagi ehk tuleme rikkana tagasi. Niisiis priidusimegi siinkohal vaid välivaatlusega.

Paar tänavavahe eemal asus Fundacio Antoni Tapies (läks vast täppi)

Ning sealt veel edasi jalutades jõudisme teise Gaudi meisterteoseni - La Pedrera.

Maja ise oli muidugi juba suletud ja me ei hakanudki uurima, palju selle pääse oli. Nii et maja katusel jäi käimata.

Küll oli aga maja ühel korrusel avatud tasuta näitus, nii et meil õnnestus koridorile ja trepile pilk heita.

Tapas baar

Seejärel põrutasime metrooga linna teise otsa, Henari soovitatud Tapas baari. Nagu kunagi Henarilt teada sain, ei ole tapas mingi kindel roog, vaid tähistab väikest kogust, nn snäck meie mõistes,midagi õlle kõrvale võtmiseks. Tavaliselt tellitakse seltskonnaga mitu erinevat tapast. nii tegime ka meie. loomulikult oli menüü hispaaniakeelne. Meile anti aga tiba inglise keelt jagav kelner, kes meile tapast sisu lühidalt lahti murda aitas, stiilis "This is mushroom, this is fish, this I don't know (inglise keeles)". Tellisime kartulid, mida meile varem oli soovitud ning mina võtsin siis seened ja Anett liha. Anett sai 4 vorstikest, mina aga austrid punases marinaadis (vot sul mushrooms), aga vähemalt sai see nali siis ära proovitud. Kartulid olid nagu kauboikartulid mingi valge kastmega.

Meie käest seal ikka uuriti, kust me pärit oleme jne. Lõpuks anti meile 4 pulgakommi (tavaliselt antakse seal kleintidele 1) ja vist omanik isiklikult pakkus end meist minu kaamerga fotot tegema. Vot see koht oli juba Hispaania, selline Hispaania nagu mina näha tahtsin. Muidu vahepeal ikka oli veel selline Hispaania tunne, näiteks Montserrat's, kus minu küsimuse peale, millal järgmine rong läheb, trükiti mulle kellaaeg taskuarvutile. Sest hispaaniakeelsest vastusest poleks ma ju aru saanud. Postkaardile marki ostes, näitasin postkaardil olevale margiraamistusele ning sain oma margi kätte. Anett suhtles kohalikega päris edukalt, inglise keeles, käte-jalgadega ja paari hispaaniakeelse väljandiga, mis aga kõige imelikum, ta tundus hispaanikeelsetest vastustest isegi aru saavat.

II päev Barcelonas
algas Gaudi Sagrada Familiaga (Püha Perekond).

Gaudi planeeris kiriku lõpetamiseks 200 aastat. St tema arvestuste kohaselt peaks kirik kusagil 2080 aastal valmis saama. Tänaste prognooside kohaselt aga 2025 aastal. Raha taha asi vist pidama ei jää, kuna turiste on seal ikka piisavalt.

Henari ütluste kohaselt ei ole eriti reaalne, et Gaudi planeeritud kirik üldse valmis saaks, sest mingi osa peal on praegu majad ning nende omanikud nööriksid ikka väga julma hinda.
Kiriku all asus muuseum, kus oli ka nagu mina aru sain ühe kottidest planeeritud kiriku makett. Kirik kindlasti, aga sellest ma ei saanud aru, kas tegelikult kah on kotid rasksueks või peaksid nad reaalsuses tiba teistsuguse disaini saama.

Edasi plaanisime Gaudi Parc Güelli minna, natuke Sagrada Familiast eemal aga asus Hospital Sant Pau kompleks.

Ja see rohkem sanatooriumiks sobiv tohutult suur kompleks toimis ka tegelikult haiglana. Ka Gaudi suri muideks selles haiglas. Kõik need erinevad ehitised on maa all omakorda veel tunneliga kokku ehitatud.

Põhikomplekksi taha rajatakse modernset laiendust. Ja jällegi õu täis mandariinipuid. Parajasti toimus tõstukiga mandariinide korjamine. Ja Anett ei saanud jälle vaikus nautida. Ja siis sealt hospitali juurest me küll ei leidndud ühetgi bussi, mis viiks üles mäkke Parc Güelli.

Park Güell

Ja kui me lõpuks selle bussi rajale ka jõudsime, oli pargini vaid üks peatus, millele me oma piletit raisata aga ei tahtnud.

Gaudi ja tema sõber rajasid pargi äriideena. Ostsid krundi ja planeerisid sinna rajada uue elamurajooni rikastele. Kahjuks ei tahtnud keegi sinna aga maju osta. Müüdi ainult üks maja, mis peale gaudi enda maja on ka pargi peargi ainuke maja. Gaudi enda maja ei ole aga Gaudi ehitatud. Majas asus rikkaliku Gaudi tehtud mööbliga muuseum.

Pargi olemasolevast mosaiikosast pidi saama aga turuplats.
Pargis asub ka paljudel suveniiridel kujutatud mosaiikelukas.

Parc Güellist põrutasime linna tagasi. Tahtime Montjuici mäkke köisraudteega sõitma minna, kuna saime aru, et see on sama hinnaga, mis metroo, tegelikkuses maksis aga lühike lõbu jube palju.

Ja seda saime me teada pärast seda, kui olime jalgsi poolde mäkke ronind. Ja selline vaade linnale avanes siis sealt. otsustage ise, kas on väärt vaade või mitte.

Otsustasime siis mäe otsas asuvasse kindlusesse minna. Ja siis tegelikult pooles mäes rampväsinuna olles avastasime, et sinna oleks saanud tegelikult ka metrooga tulla. Päris kindluseni jõudmiseks leidsime aga ühe bussi. Kindlusest avaneb vaade merele. Tegelikult ei olekski ju tarvis selle vaate tarvis Bacelonasse Montjuici otsa ronida, vaid piisaks ka Paldiski kindluse varemete otsast Paldiski sadamale pilgu heitmisest. Paldiski kindlus asub pankrannikul ning seal avaneb suurepärane vaade Paldsiki nn Mafiosnikute sadamale, kus käib sama vilgas elu kui Barcelona sadamates.

Anett leidis kahurite juurest markeri ning jooksis sellest mulle teada andma, et seal on nii palju kirjutisi, et lisaks enda nimetähed kah ikka. Mõeldud, tehtud.

IIpäev lõppes mäe jalamil oleva Museu Naional d'Art de Catalunyaga. Muidu reedel ja laupäeval töötavad siin kõik purskaevud värvimänguga. Teadsime seda infi ainult laupäeva kohta, aga sellel ajal olime juba Leipzigis tagasi ja kuulsime Henari käest, et tegelt toimub värvidemäng ka reedel. Pidi tohutult ilus olema. Eks seal ole jah neid purskaeve tiba rohkem kui Viljandi lastepargi ük värviliste valgustega purskaev

Montserrat

III, meie viimasel päeval sõitsime rongiga mägedesse Montserrat kloostrisse.

Sõit kestis 1h 3 ja lõpuks ometi saime ka köisraudtee ära proovitud. Mõnes kohas ikka peab kulutusi tegema, eriti kui sul ei ole aega 4 tundi (Henari ütluste kohaselt kuluvat köisraudteega läbitud vahemaa jalgsi ületamiseks nii kaua aega), et jalgsi mäkke ronida.

Tegelikkuses Montserrat nii sinine ei olnud, sattus lihtsalt selline programm.

Otsustasime Anettiga kloostri aladel asuva monumendi otsa ronida. Iga aste tähistab midagi. Mina ei söandanud inimesest kõrgemale minna, mitte, et poleks julgenud, aga seal inglite astme vahel oli veel mingi aste, millest me aru ei saanud (Henari tõlge oli minu mälu järgi "Kangelased"). Anett läks sinna välja, ütles, et ingleini polnud mõtet minna, siis ei oleks head pilti saanud. Ja siis peale ingleid tuli jumal. Aga muidu jah, seal üleval oli tegelt üsna kõhe tunne, sest see monument omakord asub ju kaljunukil.

Linna tulles näitas päike meile korraks oma paremat külge ning meil õnnestus rannast läbi põigata.

Igal pool linnas asuvad rendirattad, mida saab ühest kohast laenutada ja siis teise, sobilikku kohta parkida. Tundus hiilgav idee ja jube mugav. Henar aga ütles, et tegelikult mõttetu, ratta aastakaart ise on küll imeodav, aga ühest kohast ratta võttes pead sa ta poole tunni pärast teise kohta tagasi panema. Ja siis muutubki rattasõit elu eest järgmise koha tagaotsimiseks ja kui sa selle leiad, on kõik boksid rattaid täis juba.

ÖÖ

Viimane öö möödus meil linnas jõlkudes. Ryanairi buss lennujaama pidi 3.30 minema. U kl 12 viskas meil linnast kopa ette. Baarid olid kõik puupüsti täis, meil aga suured kotid. Jalutasime siis lihtsalt La Ramla'l ning vaatsime, kuidas Aafrika neiud mehe juurest mehe juurde käivad ja end pakuvad (riides olidnad kusjuukes üsna tavaliselt, mitte nagu prostituudid, avaline noorte rõivastus), mustanahalised mehed aga müütasid 6-pakk õllesid. Istusime lõpuks lihtsalt Placa Catalyniale maha ja pärast tundi aega kui lõpuks üks korralikult rõivastatud ja demonstratiivelt oma kaelas hands freed näppiv mustanahaline tüüp üritas end meie sõbraks sebida ning lõpuks oma jutuga juba nii kaugele läks: "My baby, no problemjos, house Barcelona, visit you, your e-mail" ning kui me tast lõpuks lahti saime, põrutasime bussijaama, et lennujaama sõita. Selgus aga, et enne kl 3.15 busse seal ei lähe. Autobussijaam oli aga suletud, pingid ja nurgad magavaid bombastikke täis.

Lagedusest hoolimata õnnestus mul ühe puu taga pissil ära käia. Ja lõpuks kui buss pärast 2 ha ootamist tuli ja me vaatasime, et kõigil on piletid juba näppus ning Anett seda pieltiasja uurima kadus ning kollaste piletitega tgasi tuli, teatas, et ta ostis need soojast ooteruumist, kus oli tore WC, nii et omale pissikohta otsides, jäi mul just see hoonesein läbi uurimata.

Ryanairi Altenburgi maandumine venis tiba tormi tõttu. Pärast seda kui anti maandumissignaal, läks minu arust küll märksa rohkem kui 40 min mööda ja lennuk rappus kah veidi ning oli tunda erinevaid õhuvoole. Ning vahepeal oleksime nagu ülespoole tagasi läinud, tegime lennujaama kohal ringe. Mõni hetk oli tunne, et kohe-kohe antakse signaal ja ülevalt kukuvad ningamismaskid alla. Aga u 40 mintsa hilinemisega siiski maandusime, suur tossupilv taga. Kuulsin hiljem Ute käest, et tema elukaaslane oli samuti Altenburgi kohal millalgi tund aega tiirutanud, lõpuks otsustati aga sõita Berliini ja seal maanduda. Tüübi auto oli aga Altenburgi olnud, kuhu ta lõpuks läbi Leipzigi ikka tagasi pidi tulema.

Pärast oppi

2008-02-25T08:27:00.000-08:00

Nonii, eile j6udsin Saksamaale tagasi.

Meenutusi opist
Ülehindasin oma v6imeid. Kõrvaarst sinder nägi mu hirmu ja oli operatsiooni ikka väga lihtsaks rääkinud ja mina olin arvanud, et jõuan pärast oppi, mis toimus kolmapäeval, enne esmaspäevast äralendu veel tohutult palju ära teha. Tõelisus oli aga selline, et opi järel pandi mulle mingid plaadid nädalaks ninna. See tähendab, et äralend esmaspäeval ei toimunud, vaid hoopis rohkem rohkem kui nädal hiljem, pühapäeval. Nojah, veelgi rohkem aega sõpru külastada.
Aga tegelikult olin kogu see nädal, mis mul see pagana plaat ninas passis sõna otsese mõttes sirakil ning üsnagi k6rges palavikus neelasin 4 korda päeval antibiootikume ning nuuskasin verelöga. Naermine oli täesti välistatud, kohati oli sööminegi valus, iga suurema näoliigutuspuntraga kaasnes teravaääreliste plaatide limaskestas liikumine. Nädala möödudes läks põletik vast suuremakski. Kuigi nende plaatide tangidega välja tõmbamine igasuguse tuimestuseta oli üpriski ebameeldiv, oli valu vaid üürike, ning pärast neid kehaväliseid objekte minu ninas, hakkas minu nina ennast kohe märgatavalt paremini tundma.
Aga 13. veebruaril toimunud operatsioon ise ei olnud midagi toredat. Kohalik tuimestus, noh, valu küll ei tunne, kui kõrvale jätta kõik need orgid ja süstid ning kanüülid, millega tuimestati, küll aga oled ju teadvusel ning tunned, kuidas arst mingi konksuga sinu ninast kõhre välja õngitseb ning loomulikult kuuled hääli. Opi juures kõige hullem oli aga see, et kuigi olin kella 10-ks kohale kutsutud, sain opisaali alles 6 tundi hiljem. Ja kogu see aeg pidin passima üleval telekaruumis diivanitel ning taluma jubedat telefonihelinat, juhtusin olema veel telefoni all istuv isik, kes toru vastu võttis ning järgmise patsiendi nime kõvahäälselt kuuldavale tõi. Ise aga jäin kõige viimaseks patsiendiks. Eks sealt see närv krussi tõmbaski. Nii krussi, et opi ajal tuli lisaks enne antud neljale tuimestile veel läbi kanüüli mõnuainet sisse lasta.

Kevad Saksamaal

Aga jah, eile tulin siis Saksamaale, lennukis kõrvus oli natuke jälle seda jubetat valu, mis tavaliselt on siis kui lennates nohu on. Pärast pisikesi komplikatsioone leidsin lennujaamast üles ka oma autojuhi, kes mind Leipzigi sõidutas. Tüüp polnud päris seal, kus ta kuulutuse järgi olema pidi.
Anette ja Ingrid vaatasid parasjagu "Minu suurt kreeka pulma", ülejäänud rahvas oli nädalalõpu piletiga Hamburigis, Jannick aga Marbugis oma endisel Prantsuse tüdrukul külas. Kuulsin et tema sünnipäeval oli ta oma endise Ungari türdukuga kaelakuti olnud. Nii et nagu ma arvasingi, meie korteri seebikas on vahepeal mitte suvepuhkusel olnud.
Kõige muu hulgas mainisid Anette ja Ingrid, et päeval oli olnud 17 kraadi ning nad olid rõdul päikest võtnud. Öise vihmase Leipzigi taustal tundus see tiba ülepaisutatud.
Täna aga riietusin üsnagi kergelt, aga ikkagi hakkas palav. Kõikjail nägin rohelisis suurtes hiirekõrvus põõsaid (puud on allas paljad), trammiga sõites hakkas rohus silma kollane krookus, murud olid lookas valgetest margaiitadest ja keskuse õuel ilutsesid nüüd juba megasuurtes pungades natssissid, jällegi õitsema hakaknud saialilled ning siin seal siniliiliad. Kuulsin, et kusagil pargis pidavat olema palju märtsikellukesi.

Aga paari tunni pärast sõidame Anettega Barcelonasse. 8.50 lahkub lennuk. Nii et kotti pakkima, lühike uni ja siis uued sekeldused. Kui kõik väga hästi läheb, võib laupäeval või millalgi sinnakanti Barcelona meenutustest lugeda.